Elu mujal maailmas

Austraalia päev

2012-01-27T13:00:00.001+09:30

Ei tea mitmekümne tuhandega me eile Perthi kesklinnas hängisime, aga selge oli see, et lisaks meile neljale oli linna peal veel päris mitu inimest. Austraalia tähistas eile Austraalia päeva!


http://au.news.yahoo.com/thewest/

Selle päevaga tähistatakse esimeste brittide randumist tänapäevase Sydney kanti 26.jaanuaril 1788.aastal. Tähtpäeva hakati ametlikult tähistama alles pool sajandit hiljem ja aborigeense päritoluga inimesed teavad seda eelkõige "Invasion Day" ja "Survival Day" nime all.

Muuhulgas toimuvad sellel päeval üle Austraalia kodakondsuste üleandmise tseremooniad. Alates sellest ajast, kui Austraalia kodakondsus loodi (1949.aastal), on kodakondsuse saanud enam kui neli miljonit inimest. 95% Austraalia rahvastikust on Austraalia kodakondsuse omajad.

Esimesel Austraalia kodakondsuse aastal oli seda omistatud 35 erinevale rahvale, kokku 2493 inimesele. Tol ajal oli top 5 rahvusteks: itaallased, poolakad, kreeklased, sakslased ja jugoslaavid. Eelmisel aastal anti (Austraalia päeval) kodakondsus üle 13 000 inimesele 143-st riigist. Top 5 rahvusteks on tänapäeval: Suurbritannia, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Filipiinid.

Vaatasime Andresega televisooni vahendusel Canberras toimunud Austraalia päeva tseremooniat, millest saime teada, et Austraalial on oma kuninganna asemik (igal Commonwealthi kuuluval riigil on oma kuninganna esindaja), keda nimetatakse Governor-General of the Commonwealth of Australia ja kelleks on 2008.aastast Quentin Bryce. Väidetavalt ühtlasi ka esimene naine sellel ametipostil.

Lisaks sellele andis peaminister Julia Eileen Gillard (tuli perega Austraaliasse elama, kui ta oli 5-aastane) üle uued kodakondsused rootslastele, kanadalastele, hiinlastele, brasiilastele, prantslastele, ameeriklastele, sakslastele jne. Austraalia aktsepteerib topeltkodakondsust.

Kui päike oli pilve taha varju läinud ja õues läks mõned kraadid jahedamaks (esialgse +41 asemel), jalutasid rahvamassid Perthi kesklinna esplanaadile jõe äärde- nautima kontserdeid, rahvusvärve ja -lippe, värvikaid kostüüme, lennushowd ja kosutavat külma siidrit ning õlut!

Lisaks värvilisele ilutulestikule oli Perthi kõrghoonete kohal tegutsemas ka kohalik looduslik välk-pauk, mis välgutas ja säristas täpselt nii kaua kuni kestis pidulik ilutulestik :) Väga võimas vaade oli- jõe servast lasti õhku värviline ilutulestik, kõrghoonete katuselt samuti, pilvelõhkujate kohal välkus looduslik ilutulestik.

http://www.perthnow.com.au

Esimest korda. Konflikt aborigeeniga Perthi kesklinnas.

2012-01-23T18:20:00.022+09:30

Mõnedel päevadel lihtsalt juhtub rohkem, kui teistel. Ei tea, kas see on seotud päikselise aktiivsuse või tõusude-mõõnadega, kuuseisuga...Igatahes, kui juba varahommikul ennast kuskile ära lööd, midagi puruks kukub või käes ära laguneb, kindel märk, et püsi kodus ja ära koduski hoogsalt askelda.

Ma olen muidu selle teooria pooldaja ja katsun seda erinevates sündmustes kasutada, et ära üldista vaid ühe näite/kogemuse puhul, ära lase üldtuntud stereotüüpidel ennast mõjutada, tegevust, käitumist ja mõtlemist piirata, suunata. Proovi olla eelarvamustevaba ja suhtuda kõikidesse võrdselt (no kasvõi enamvähem).

Esmaspäeval kui ma jalutasin (täiesti eelarvamuste- ja hirmuvabalt) Perthi kesklinnas punktist A punkti B, ründas mind minust veidi eespool kõndiv näomaalinguga naisterahvas, kes oli selgelt aborigeenset päritolu. Ma pole kunagi arvanud, et nad oleksid millegi poolest meist (valgetest) kehvemad, teistsugusemad, arenguprobleemidega. Esimest korda, kui ma nende ajaloost lugesin ja mõtteviisist veidi aru saama hakkasin, haaras see mind niivõrd kaasa, et oleksin ise tahtnud sellise huvitava maailmatõlgendusega rahva seast pärineda.

Enne kui me Perthi kolisime, olime kuulnud noortelt rumalavõitu eestlastelt humoorikaid müüte selle kohta, kuidas Perth on mõttetu kaevanduslinn ja kuidas siin normaalseid inimesi ei elagi, ainult väga kurjad aborigeenid. Naersime Andresega selle peale tükk aega, sellist rumalat juttu polnud ammu kuulnud. 1,5 miljonit inimest ja et siis ainult mõttetud rumalad kaevurid ja kurjad abod?

Selle aja jooksul, kui me siin elanud oleme (alates mai 2011) pole meil ühtegi intsidenti olnud. Perthi elanikkond ei erine sisuliselt millegi poolest Melbourne, Sydney omast. Inimesed on samasugused- sõbralikud, abivalmid ja viisakad, lisaks kaevandusega seotud inimestele elab siin kõikvõimalike teiste eriaalade esindajaid. Aborigeene on ka, aga kurjasid ja vägivaldseid ei olnud siiani kohanud.

Kui mingis imelikus seisundis olev aborigeeninaine mind sõiduteele lükkas, olin täiesti sõnatu, kriisiplaani selleks olukorraks ka ei olnud ja ma ei osanud selle peale midagi teha. Mis ma sulle teinud olen, küsisin ma naiivselt oma ründajalt, kuigi dialoogi sellises konditsioonis inimesega pole nagunii võimalik pidada.

Õnneks ühtegi autot ei tulnud, suutsin püsti tõusta ja oma kollase kleidi tolmust puhtaks raputada, ja siis tuli teine rünnak. Ta tuli minu juurde, vaatas õudusttekitava kirjeldamatu vihaga mulle silma ja lõi mind jalaga vastu minu jalgu. Ma eriti palju ei kobisenud, ju siis olin ära teeninud?

Kõikide nende Austraaliasse sisserännanud inimeste tegude ja pahanduste eest, mida pärismaalaste suhtes on toime pandud, aastakümnete pärismaalaste diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise eest, represseerimise, väljasöömise, väljasuremise, kõige selle eest sain mina kesklinna tänavanurgal pärismaalase käest sugeda?

Vaene inimene, mis viha ja kurjusega peab ta enda sees toime tulema. Aga no ikka paras idikas ka, ei suuda oma emotsioonidega toime tulla, kuradi haige moor. Tõesti arvab, et minu ründamine lahendab midagi? Muudab? Parandab?

Üritasin oma trajektoori muuta ja aborigeeninaisest veidi maha jääda, eemale minna, aga olin tädile ikka kuidagi täiesti ette jäänud ja ta päevaplaan tundus üsna paindlik olevat, sest veel tükk aega ta jälitas mind, üritas lüüa, näpistada, lükata, tõugata, loopis erinevate asjadega, mis tänaval kättesaadavad olid. Kes oleks arvanud, et ma kunagi sellise tähelepanu osaliseks saan.

Ehh, no, mis siis ikka. Hea elukogemus. Võtan teadmiseks. Teeb ettevaatlikuks.

Sellegipoolest arvan, et seda ei juhtu siin maal väga tihti. Ja kui juhtub, siis peaks helistama politseisse mitte oma mehele! Mees võib küll superman olla, aga kindlam oleks sellised juhtumid korravalvurite hoolde jätta :)

Ma ei saanud õnneks tõsiselt haiget, lihtsalt pole kunagi isegi karta osanud, et mind kell 16 päeval kesklinnas keegi ründab ja füüsiliselt ahistab. Väike šokk.

Esimene osa: meie pulmadest Filipiinidel

2012-01-11T15:33:00.003+09:30

Meie 2011. aasta teise poolaasta vaieldamatult kõige märkimisväärsemaks sündmuseks kujunes meie pulm Filipiinidel Palawanil Sabangi külas Daluyoni Beach and Mountain resortis.

Tere tulemast Sabangi! Viktoria ja Andrese pulmakohta.

Eksootiline, komplitseeritud (külalised Venemaalt, Saksamaalt, Eestist, Soomest, Austraaliast, abielluvad Eesti kodanikud, kes elavad Austraalias ja ei oma püsivat religioosset kuuluvust), närvesööv, kulukas, väsitav, emotsionaalne, siiras, džungliga kaetud mägede, igiroheliste palmide, helesinise mere ja pehme liivaga mere ääres. Mingi hetk, vist siis, kui olime pulmakohas 3. korda aasta jooksul, hakkas meile see kuidagi koduse ja enam mitte nii eksootilise ja paradiisilikuna tunduma. Tegelikult kõik oli nii, nagu esimest korda, kui me märtsis 2011 seda kohta nägime. Esimest korda kohale jõudes oli muidugi nii ilus ja lõõgastav olla, et ma tahtsin kohe oma sisikonna loodusesse vabastada. Teekond Sabangi oli mäest alla mäest ülesse, üsna kurviline tee :)

Armusime Sabangi kohe.
Arvasime, et meie külalistele meeldiks ka selles kohas 3 päeva meie seltsis veeta.
Aga häid sõpru ja veel paremaid lähedasi polnud ju mingi üle aasta katsunud ja näinud?
Väike õlu siin ja seal, rumm on imeodav, miks peakski üldse kunagi rummita elama? Aru ma ei saa. Reisi alguses üritasime vältida ja vabaneda organisatoorsetest stressimõtetest, aga eks me närveldasime 11.novembrini välja. Soe kliima ja veel soojemad inimesed, tegevused ja lõõgastumised merel ja maal. Peaaegu null kainet päeva.

Sõidust väsinud peorahvas.

Olime Andresega väga elevil, tükk aega olime rahutuses elanud. See oli selline mõnus, kohati veidi ennastpiinav rahutus, mis ei lasknud sul öösiti uinuda ja muudest asjadest, kui "pulmadest" rääkida, söögiisu kadus lõpuks peaaegu täitsa ära, kõik tähelepanekud, sõnavõtud, jutuajamised läksid kuidagi nii hinge. Nii sisse, et kohe sisse, ajasid nutma ja nunnusid asju vastu ütlema. Ja teatud teemade puhul tugevalt üle reageerima.

Tüdrukute- ja poissmeeste õhtu, mida pidasime Palawani provintsi pealinnas Puerto Princesas, kulmineerus õnneks ikkagi meie Deep Foresti hotelli toas. Kõik suutsid endale tricycled leida ja oma hotellituppa koperdada, mis sest, et mõni jõukam pulmakülaline tahtis peohoos isegi kohaliku taksovahendi sulas välja osta. Õnneks jäid tehingud tegemata ja ostud kainemaid päevi ootama.

Naised läksid Tiki baari, kutid sulgusid katakombi, õigemini Katabomi, kus õhtut sisustas meie pulmabänd Mitu ja tema hõim. Oi, need Margaritad. Nii kanged, nii kanged on need Tiki baaris, selle maitset enda suus tunned veel nädal aega hiljem ka. Ja mu printsessi kroon oli peas veel umbes kuu aega pärast pulmasid (käisin isegi Austraalias tomograafiat selle pärast tegemas, tuli välja, et mu pidev peasurve ja "tunne nagu kroon oleks peas" tulenes ülestressamisest, tugevast higistamisest troopilises kliimas ja mineraalainete puudusest).

Tõmbasime ennast Tiki baaris tantsuvormi ja siis vallutasime lavaesise. Mõned naised tundusid kohalikele nii ilus-eksootilistena, et nendega taheti isegi koos pilti teha.
Poisid elasid ennast paralleeselt välja, kuid sama saare sama linnas, teises baaris. Nende õhtu kohta adekvaatsed andmed...puuduvad.

Vanaema ja tädi saabusid just sügiseselt Venemaalt: Moskvast ja Arhangelskist. Nad ei osalenud eelmise päeva tüdrukuteõhtu kinnitõmbamisvõistluses.

Keegi hea sõber oli kella kaheksaks minu telefonile sellise õudsa helinaga äratuse pannud, et seda ei saanud eirata. See haamerdas toas nagu sireen, otse pähe! Ärgates nägin oma meest, palja alakehaga voodiäärel lebamas, õhukonditsioneeri pult käes, kõrval veidrad linnupeaga sinised stringid. Tulevane abikaasa oli oma võimu kasutanud ja öösel toa õhutemperatuuri 17 kraadi peale reguleerinud. Me ei olnud veel eilsest välja maganud, kuid pidime asjatama. Asjad kokku pakkima ja 75 km pikkuse bussisõidu ette võtma, pulmaeelseks õhtuks oli tuhandeid kokkusaamisi plaanis, Isa Mario kahetunnine loeng abielu teemal kavas.

Muud ei mäleta, aga seda mäletan selgelt, et 10. novembri hommikul hommikusööki me ei söönud. Istusime bussi, korjasime oma pohmelsed sõbrad mööda linna hotelle kokku ja suundusime kolme mikrobussiga Sabangi poole. Ema veel mainis, et näed, aga räägitakse, et venelased on hullud peoloomad, aga kõik venelased olid alati pärast kella kümmet eeskujulikult oma tubades magamas, eestlased olid need, kes mässasid ja pidutsesid ja jaurasid (selles hotellis, kus me Puerto Princesas majutusime, oli hotell peaaegu täielikult meie külaliste poolt kinni pandud, välja arvatud kolm tuba, mis olid reserveeritud Habarovskist tulnud turistidele). Aga tõepoolest, venelased jäid seekord eestlaste jauramisvastupidavusele tugevalt alla.

Aga olgem ausad, meil oli hea põhjus. Jauramiseks!
Igatahes, umbes 40 km bussisõitu suutsin ma üsna vapralt vastu pidada. Ühel hetkel, aga pidin akna avama ja oma sisemised "probleemid" välja elama. Kui graatsiline, daamilik ja elegantne- pruut oksendab bussiaknast välja! Päev enne oma pulmapäeva. Mõned jauramid üritasid kogu protsessi veel naljaks ära pöörata, seistes minu kõrval ja jagades kommentaare konsistentsi teemal: "Päris hästi tuleb. Kas oled varemgi seda teinud? " ja "Tundub, et sa pole täna midagi õigupoolest söönud."

Niimoodi me pulmakohta Sabangi jõudsimegi.

Daluyoni check-in osutus väga vaevaliseks.

Mis värk on nende Austraalia viisadega?

2012-01-11T12:58:00.012+09:30

Väga palju ja põhjalikke, pingutustnõudvaid uue aasta lubadusi ma 2012. aastaks ei andnud. Andres ka mitte. Eriti. No, liigutama peaksime nädalas 90 km ulatuses (kõndimised, jooksmised ja jalgrattaga sõitmised varasema 80 km asemel), kedagi ja midagi maha jätta pole, halbu harjumusi väga pole, kirju kirjutame regulaarselt, raamatuid loeme, kodustega suhtleme iga nädal, hobisid lisaks kohustustele on ka piisavalt. Inglise keelt peab edasi arendama!

20 ja 11 aastat võib heaks aastaks küll pidada. Eks selle esimene pool oli küll selline taeva ja maa vahepealne periood, kus ei saanud ennast ei mingite pikemaajaliste üürilepingutega siduda ega üldse kuskile stabiilsemalt sisse sättida, alati vasardas peas mõte, et 3. detsembril 2011. aastal peaks kohvrid pakkima ja Eesti poole minema hakkama. Ma ei taha küll kedagi solvata ega riivata selle mõttega, aga Eestisse tagasiminek oli tol hetkel kõikidest olemasolevatest stsenaariumitest kõige ebameeldivam ja vastuvõetamatum ja tumedam. Nii see oli. Kahjuks. Ma isegi nutsin selle variandi õhus olemise pärast. Külla on hea ja mõnus minna, aga elada...elada tahaks mujal.

Nagu Austraaliasse jääda tahtvad ja asju ajavad inimesed teavad, siis seaduslikult täisõiguslikult teisi riigi kodanikuna siia elama ja töötama jääda pole väga lihtne. Mis sest, et tuled üliandekate, kohaneda oskavate, ambitsioonikate, häid tegusid tegevate inimeste ja ilusate naiste maalt.

Kahjuks ei ole nii, et tuled oma Tartu Ülikooli või mis iganes muu Eesti ülikooli paberiga ja lööd jalaga ukse lahti ja hõikad, et järjekordne Eesti talent saabus, pakkuge aga talle elamist, tööd ja viisat.

Austraalia pole ka miljonilise elanikuga riik, kus keegi on ikka kellegagi koos koolis käinud või korporatsioonis õlut joonud, inimesi on 22 korda rohkem ja tõenäosus, et su korporatsiooni õllesõber on nüüd otsustajapukis ja värbab just sind, on ikka päris väike. Selle peale loota ei saa. P#rsepugemise mustkunst siin ka eriti ei toimi.

"Ou jou, ma tulen Austraaliasse, ma pole küll sinuga 10 aastat suhelnud ja oma kirja alustasin ka tereta, ei küsi üldse, mis sul teoksil või kus maal sa oma eluga oled, kuidas läheb, lisasin sind lõpuks feissaris sõbraks, äkki oled mulle kuidagi kasulik lõppude lõpuks, aga jou-jou, jaga mulle ehitustööde või hästitasustatud tööde kontakte. Ma tulen koos viie sõbraga. Austraalia värisegu! Aadress oleks ka sinust kena teada anda."

"Kuule, käi õige pea ees ..."

"Välismaal elavad eestlased on uhkeks läinud, ei taha kaasmaalasi aidata."

Selliste dolbajoobide kirju tuleb ikka aeg-ajalt, tõenäoliselt kõikidele Austraalia eestimaalastele, kellel on oma pesa või kindel töökoht. Või blogi. Täielik blokk läheb ikka selle peale, tahaks öelda, et kuidas palun sa teiste inimestega suhtled ja nende poole pöördud, kui tahad, et nad sind abistaksid?

Working Holiday viisa (417), millega suurem osa Austraaliasse tulevatest eestlastest siin töötab, lubab ühe tööandja juures vaid kuus kuud töötada ja enamjaolt saab selle viisaga vaid lihtsamatele töödele- hooajalistele, ajutistele.

Aga isegi lihttöö puhul ei vaevu tööandja Eesti kodaniku paberiasjadesse süvenema, sest ukse taga on järjekord permanentsust omavatest asiaatidest. Keegi mingi heledapäise ja -silmse eestlase pärast erandeid tegema ei hakka. Milleks? Pealegi on lihttöödel asiaatide nobedus ja usinus pigem eeliseks, kui puuduseks.

Me oleme oma kaheaastase Austraalias elamise kogemuse ajal näinud küll ja küll selliseid kaasmaalasi, kes elavad väga eksootilist elu, joovad iga nädalavahetus viskit ja hooplevad isegi Austraalia mõistes ulmeliste tunnipalkadega, veendes samal ajal nii end, kui ka teisi, et tööandja on juba kõik viisapaberid sisse andnud ja et eestlasest paremat töötajat ei leiaks see firma nagunii ja et üldse, ma olen maailma parim muruniitja! Millest me räägime?

Ise pärast saba kahe jala vahel anonüümselt koju sõites, hooplemised unustatud.

Reaalsus on see, et sa võid Eestis mänedžer, kirjanik, ehitusinsener, arst või õpetaja olnud, sul võib isegi lisaks veel 10+ aastat erialast töökogemust olla, sa võid omada erialast kõrgharidust, rääkida nelja keelt, aga ikkagi alustad oma karjääri paberite sorteerimisest, arhiveerimisest, arvete tegemisest ja kui tahad erialast tööd saada, pead Austraalia ülikoolis nö "ümber õppima".

Sa pead ennast igatipidi tõestama, et paberite sorteerimise ametist edasi saada, tasuta ületunde tegema ja olemasolevaga rahul olema, mis sest, et sind võidakse kohati kohalikega mitte-võrdsena (mida sa tegelikult Austraalias oledki) kohelda.

Viriseda ja vinguda ei saa, sest...uksed on valla! Mine koju.

Mulle tundub, et osadel inimestel on mingi vale arusaam Austraaliasse jäämisest ja siia tulemisest. Et kui oled tubli Eestis ükskõik, mis tööd tegev, võtad ennast vaid veidi kokku, ostad piletid ja oledki omadega mäel. Mind pani imestama ükskord ühes seltskonnas kuuldud lause, et ah, läheb Eestis metsa, siis tulen ka Austraaliasse ära. Kuhu sa tuled? Kes sind tahab ja ootab? Okei, kui su vanus jääb Working Holiday viisa piiridesse, saad kaks aastat elada ja töötada, viisa saab lihtsalt, põllumajanduses on alati abikäsi vaja, aga kui sa oled pereinimene, 30+ ja sul on mingi pseudoamet? Asjad ei ole nii lihtsad nagu nad eemalt näivad.

Minu moraal saabuvatele, olijatele ja siia jääda püüdvatele inimestele on see, et enne hooplemist ja uhkustamist maksaks end immigratsiooniprotsessiga kurssi viia, eelistada madala profiili hoidmist ja järjepidevalt vaeva näha ning tööd teha. Ma saan aru, et me kõik oleme andekad, töökad, hädavajalikud, asendamatud..aga kahjuks on see nii ainult kodumaal. Ego tasuks veidi maha suruda.

Temporary Business (Long Stay) 457 ehk Standard Business Sponsorship viisa saamiseks pead näiteks kõiksuguseid vigureid tegema. Järgmine kord ehk sellest?

Kuidas me tantsimist õppisime

2011-12-15T18:15:00.006+09:30

"Ma hammustasin sind, kui sa tõmblemist ära ei lõpeta."
"Ma ei tantsi enam sinuga, kui sa keskenduda ei suuda."
"Kurat, Andres!"
"Tantsi iseendaga."

"Tropp."
"Mõrd."

"Enough! No to domestic violence and fights on dance floor! Change partners! And you two are not allowed to dance together!"

Üks tantsuring teise järel, uued sammud, erinevad laulud. Nädalad nädalate järel, pinged, stress ja erutus, eestikeelsed vaidlused ja sõbralike nägudega teineteise käte väänamised.

"Can we please dance together...only tonight? We have to practise," poeb hiireke tantsuõpetajale külje alla.
"Okay, only tonight. If you start with fighting I separate you!"
"Separate? We are not even married yet!" pomiseb mõmm.

"You, guys, are definitely the most colourful couple who I have ever seen, but it is so difficult to deal with you two! You are not listening me and fighting on your goddamn stonian!"
"It does not help us with wedding dance."

"I cannot lead her, she is just like boiled carrot!"
"I am just away. I am so high!"

"Viktoria, your hands are like spaghettis! I do understand you, Andres. "
"Now you are on his side, yeah?"

"Guys, just relax and transfer all your feelings in to dance..."
"All this anger and hate? Or just some of it?"

"Viktoria! You are lady! Legs together!"
"Really? Am I? How do you know?"

"We are going to learn step called "nutcracker". Boys, if you are not able to control your cows (pardon girls!), they will crack your nuts!"

Pärast kuudepikkust harjutamist, õpetaja kannatlikkust, koduvisiite, harjutusi kuumas ja külmas, partnerite vahetusi, lugude kuulamist, valimist, mõtlemist, vaidlemist, arutamist, loobumist, uuesti hakkamist, tülitsemist, leppimist, kompromissitamist, vingumist, virisemist, higistamist, naermist ja nalja tegemist hakkas meil rock & roll koos tantsides isegi välja tulema. Teistega tantsides tuli ta juba ammu välja, aga omavahel meil oli koguaeg muudki, kui "pocket turni", "American spini" või "windowsi" liigutusi teha.

Nüüd, kui pinge on maas ja võtame asju palju rahulikumalt, otsustasime oma rock & rolli tantsusamme edasi arendada, lisades sellele progressiive džaivi dressingu vaheldades kahte eelnevat hoopis mõningate Cha-cha-chá sammudega!

Oh! Ma tahaks, et kogu maailm näeks kunagi, kuidas Andres silub oma juukseid rock & rolli tantsides.

Ma sulan!

Juba täpselt nagu Elvis :)

P.S. Meie pulmatantsu laulu kuuleb alumise kasti peale- rahulikult ja heade kavatsustega- vajutades.

Miks me Eestis ei ela?

2011-12-14T13:36:00.078+09:30

Need mõtted on mul vist juba paar kuud peas ringi käinud ja küpsenud.

Mõtlesin isegi mingi hetk, et pole mõtet rahvusteemalistele küsimustele keskenduda ja sellel teemal sõna võtta, sest nii palju erinevaid arvamusi on, kuidas keegi peaks elama ja kellena ennast teostama. Tekitab ainult konflikte ja pahameelt. See on umbes sedasorti teema, kuidas keegi peaks OMA lapsi kasvatama või mis usku keegi olema peaks, et õndsaks saada.

Teised teavad alati ju paremini.

Ometigi, mõne aja tagant jõuame jälle samasse kohta.

"Kuna te Eestisse tagasi tulete? Mis teil Eesti vastu on?"

"Mitte midagi ei ole, ausõna. Lihtsalt elage ja laske teistel elada," oleks mu tüüpvastus, kui ma ei tahaks asjasse süveneda.

"Mulle meeldib Austraalias."

Ja siis hakkab pihta.

"See ei ole ikka õige! See on kergemeelne! Eestlaste koht on Eestimaal! Eesti riik on teid niimoodi välja koolitanud, teist intelligentsed ja haritud inimesed teinud, keda Austraalia nüüd oma huvides ära kasutab. Mis te nüüd õige arvate, et teil on ainult õigused ja kohustusi riigi ees pole? Eesti riik on teid toitnud, peavarju pakkunud, teid ülesse kasvatanud ning te nüüd ajate Austraalias suurt raha taga. Elus on ka muid väärtusi peale raha."

Nagu keegi oleks midagi raha kohta maininud? Nagu keegi oleks küsinud või huvitunud, aru saanud, mis meid siin kinni hoiab?

Mulle on vastumeelne, kui inimesed hakkavad pedagooge mängima ja moraale lugema, kuidas on õilis ja õiglane elada, olles ise segaduses ja asjadest päris aru saamata, empaatiavõimet tundmata ja ainult oma mätta otsast asju nähes. Nii me ei jõua kuskile.

Nii mõnedki arutlused on jooksnud liiva, jõudnud tupikusse, juba eos surmale määratud.

Sina pead seal elama ja sellena töötama, siis oled ennast Eesti riigi heaks teostanud.

Miks küll inimesed kord juba aru ei saa, et meie seos Eesti riigiga on olnud ja jääb üsna hapraks? Ma ei leia, et peaksin südamevalus musta mulda suudlema ja ennastsalgavalt taeva poole kätega vehkides-karjudes samal ajal läbi nutu laulma, mis maa see küll on? Mul ei ole seda vajadust. Ei ole olnud ja ei tule ka. Mul on selle kohaga teistsugune side. Suhe.

Kadunud hing, ütlete teie, eks?

"Vabandust, te võite seal mujal maailmas elada, aga mul on esivanemate ees kohustus."

Mind pani see ütlus lausa põlema, sest olen seda varemgi "tugeva argumendina" kuulnud, teiste inimeste suust. Kuna diskussioon oli tuline, ei jõudnud ma lisaküsimusi esitada, milline olemasolevatest kohustustest täpsemalt see esivanemate kohustuse lunastus on?

Ideaalis näeksid meie esivanemad, et künname ja harime põldu, austame korilust ja kummardame loodust, kasvatame hulganisti "neljandaid sambaid" nii endi, kui ka nende heaks, kellele pole antud, ei virise ilma üle, räägime ja viime eesti keelt edasi.

Kui tõesti oleksime moraalselt ja geneetiliselt oma esivanemate kohustustega seotud, nagu näiteks loode nabanööri kaudu emaga või sümbioosis elavad kuuseriisikas ja kuusk, näeksid asjad ehk veidi teistsugused välja?

Ehk ei töötaks võõrkapitalil põhinevate firmade heaks ja toidaks suuri kontserne oma vere ja higiga, kui oleksime nii aatelised? Ei petaks skeemitamiste ja kõiksugusel muul võimalikul moel seda püha ja väljavalitud riiki. Või prooviks iga eestikeelse sõna vahele mõne inglisekeelse poetada, olla krooniliselt rahulolematud piirkonnale sajandeid iseloomulikuna olnud kliima suhtes?

Mis vahet seal on, kas ma töötan Taani firma heaks Eestis või Austraalias? Ja miks peaksin iga hinna eest selle riigi maksusendi eest võitlema? Kui ma isegi ei tea, kuhu minu antud sendid lähevad? Kuidas ma saan usaldada riiki, mis võib poole pealt oma tingimusi muuta, tühistada, ära unustada? Riik, kus ei ole puudega inimesi, sest neid lihtsalt pole kuskil näha? Riik, kus regionaalpoliitika tegutseb ennasthävitavalt? Riik, kus kodukanti jäänud samas linnas hariduse saanud alamakstud ja -väärtustatud inimesi nimetatakse heidikuteks, hammasrataste vahele jäänuteks ja toimetulekuraskustega inimesteks? Kus teistsugune, ebatavaline ja ebapopulaarne tekitab vaenu? Kus igaüks on iseenda eest? Kus Aasta Teo preemia saab inimene, kes lihtsalt julgeb otse asju välja öelda?

Ja innovatiivsuse eest saab auhinna see, kes siiralt kiidab kaaslast?

Mul on tegelikult hea meel, et kõik peded, litsid ja hariduseta-haridusega töötud Eestist nagu uppuvalt laevalt põgenevad. Castro saatis omal ajal kogu Kuuba alamkihi USA poole laevadega teele. Eesti ei pea seda õnneks ise tegema, karm turumajanduslik konkurents on kõik nõrgad ja lollid loomulikul teel riigist välja surunud.

Las me siis olla!

Ja milleks on vaja kisada? Tekitada paanikat ja karjuda appi, me jookseme rahvast tühjaks?

Kogu see kontingent, kes on Eestist emigreerunud, kergemeelsed, rumalad ja hariduseta, kes läinud õnne ja kerget raha suurde maailma otsima, ei koorma Eesti sotsiaalsüsteemi ja tuleb endaga ise toime. On ju nii, et igaüks on ise oma õnne sepp?

Ma ei agiteeri siiatulnuid (meie juures aeg ajalt majutust leidnud Eesti noori, nagu üks noormees ennast ja endataolisi seiklejaid moosekandiks nimetas) Eestist välja rändama, mujale jääma ja kodumaad ära unustama.

Ikka on tore, et on inimesi, kes elavad väikestes külades, teevad pühendunult samasugust tööd kaks korda väiksema palga eest nagu pealinnas elavad kodanikud, harivad põldu ja kirjutavad eestikeelseid raamatuid, mis siis, et peost suhu elades ja kohati eksistentsi nimel võideldes. Kes võib-olla polegi teab, mis ambitsioonikad ja saamahimulised ja ei oska ennast keeruliste sõnadega "müüa" ja reklaamida, aga samas väga kohusetundlikud ja pühendunud. Ja üldsegi mitte rumalad. Selliseid inimesi kuulaks küll. Selliste inimeste olemasolu on väga märkimis-ja tähelepanu- ning austusväärne.

Ma arvan, et paljud kahjuks ei taju seda, et suured ärategemised kellegi või millegi heaks, suure eesmärgi nimel, algavad tegelikult imepisikestest, peaaegu nähtamatutest tegudest.

Helista oma emale, käi tal külas. Valmista talle rõõmu.

Pea isa tähtpäevadel meeles. Anna talle teada, et ta on oluline.

Täna inimesi, isegi väikeste ja pealtnäha ebaoluliste asjade eest. Ära arva, et ta arvavat ja aimavat, et sa hoolivat.

Lase jalakäija üle tee. Anna teed teisele autojuhile, kui vaja.

Ütle esimesena poemüüjale tere, täna ebameeldivat klienditeenindajat.

Ja ära ärple, tõmble ja virise, suurte loosungite ja sõnavõttude taustal.

Alusta maast madalast. Enda ümbert.

Ja kui oled kogu endastoleneva teinud, enda mikro-Eesti paremaks teinud, tule teisele ütlema, kuidas, kus ja kelle nimel peaks ta elama.

Ma hoian enda sees imepisikest lootust-sädet, et ajaga mu vaated muutuvad, ma jahtun, settin ja rahunen maha, mõtlen asjad ümber ja otsustan oma olemasolev energia "suurde potti" visata. Praegu on käsil ehk liiga enesekeskne periood, kus ma ei taha ja ei jõua kõikide maailma probleemide pärast pead valutada ja kõigele kaasa elada. Võib-olla on asi on lihtsalt selles, et kogu ülikoolis süstitud maailmaparanduslik paradigma on elu poolt välja pekstud ja asendunud realistlikuma ja pragmaatilisema ellusuhtumisega?

Kuuuu-kuuu!!!

2011-12-05T17:49:00.000+09:30

Polegi peaaegu kaks kuud siia midagi kirjutanud! Elu oleks justkui katkenud..mingil hetkel. Mingiks ajaks.

Pärast pidu-puhkust-levist eemal olekut tutvusin sellega, mis maailmas jälle toimunud, juhtunud, muutunud oli ja mind tabas suur ahastus. Ma olen juba ligemale aasta oma teemas olnud! Kuidas ma küll seda, teist ja kolmandat tähele ei pannud. Miks mind ei huvitanud, miks ei puudutanud? Appi!!! Kus ma elanud olen? Ma pole ühtegi muuteemalist raamatutki (kui pulmaajakirju üldse raamatuteks liigitada) läbi lugenud? Ma ju pole pool aastat kinos käinud ja sõprade sünnipäevad on nii mõnigi kord meelest läinud, uute inimestega olen tutvunud küll, aga kedagi väga lähedale pole lasknud.

Ja kes on minu aadressilt ja nime alt selliseid ebaviisakaid kirju saatnud?

Issand!

Ja mõnedele sõprade-tuttavate kirjadele, headele soovidele pole ma isegi "aitäh" vastata suvatsenud.

Kas ma üldse olen inimeste käest küsinud, kuidas NEIL läheb? Mitte mul ja meil, vaid justnimelt...neil, teil, sul?

Vist ei ole. Ammu.

Väga isekas periood on olnud ja hoolimata sellest, et Googli reklaamid pressivad peale uut veelgi kinnisemat-perekesksemat perioodi peale (kuidas kiiresti ja kvaliteetselt rasestuda, viljastuda, poolduma, moonduma, idanema hakata!), katsume me nüüd enda lõbuks elada ja sellest viimast võtta. Suhelda ja olla suheldavad, nautida ja olla nauditavad.

Ehk avalikult kuulutame välja "mesiaasta"!!! :)

Kaarel ja Marilyn- see laul on pühendusega teile!!!!

2011-10-19T19:05:00.000+09:30

Saime teie humanitaarpaki täna kätte ja nüüd elame ka kõige raskemad (loe: pulmaeelsed nädalad) ajad üle. Juhhuuuu!

Ootame külla, tuleme külla ja oleme hullult rõõmsad, et teietaolised krutskeid täis sõbrad leidsime! Täiuslik pulmakingitus näeb välja selline:

Sellest, kuidas me Palawanil haiglas käisime

2011-10-08T12:20:00.001+09:30

Andrese kingitud roos on juba nädal aega meie kööki kaunistanud ja lõhnastanud. Tundub, et see lill on nii palju elu ja armastust täis, et ei väsi veel nii pea!

Filipiinide reisist oleksin tahtnud rohkem kirjutada, kui poleks viimased päevad 38,5-kraadises neerupõletiku palavikus olnud. Kui me reedel oma pulmaresorti jõudsime ja olime kõik korralduslikud küsimused ära lahendanud, tahtsime mõnusalt lõõgastuda, aga mul hakkas paremal pool kõht räigelt valutama. Öösel lisandusid ka maovalud ja pea lõhkus, palavik tõusis. Alguses üritasime kõiksugu koduste vahenditega valusid leevendada. Jõin vett ja piima, resorti medõde tõi kraadiklaasi ja valuvaigisteid, aga valu ei andnud järele. Järgmise päeva lõunaks oli mul raskusi kõndimisega, pidin krõnksus ringi käima, sest ei saanud valude tõttu sirgelt olla. Resort orgunnis meid alguses kohalikku medpunkti. Et äkki ei ole midagi tõsist?

3 km kaugusel Sabangist asub üks väike räämas betoonhoone, mille katus laseb läbi ja kus on steriilsusega tugevaid probleeme. Mõtlesin õudusega, et kui mul on näiteks pimesool ja nad peaksid mind sellistes tingimustes opereerima? Issand jumal. Lõikavad suvalise noaga kõhu lahti ja mis edasi saab? Ma ei imesta, kui peaksin selle ise endal kinni õmblema.

Kohalikud lapsed olid seal nagu kilud karbis teineteise kõrval. Hospitaliseeritud. Aga kohalikega suheldes saime teada, et haigla külastus on nende jaoks luksus, mida saavad lubada ainult väga rikkad inimesed. Üks meie sõidukijuhtidest maksis viis aastat oma naise haiglaarveid kinni. Muidu on see värk, et sind ei lastagi haiglasse, kui sul raha pole, aga tema oli saanud oma ühelt tuttavalt preestrilt käenduse, et on aus ja hea mees, ja nii ta oma komplikatsioonidega raseda naise haiglasse smuugeldaski.

Pärast medpunkti külastamist selgus, et arsti seal kohal ei ole ja teised kohalviibijad ei tunne inimese anatoomiat piisavalt hästi, et põhjapõnevaid järeldusi teha. Resort arvas, et ei tasu riskida ja organiseeris meile sõidu Puerto Princesa vingemasse erahaiglasse- Adventistide Hospitali. Pärast kahetunnist piinarikast sõitu linna jõudsime Palawani vingemasse haiglasse.

Tegime veel nalja, et lisaks erinevatele ööbimis- ja söögikohtadele oskame oma külalistele vajadusel ka haiglat soovitada. Omal nahal läbi proovitud ju!

Valvearst võttis vere- ja uriiniproovi, mõõtis vererõhku ja kehatemperatuuri. Täitis kõik vajalikud dokumendid ära ja andis mõned valuvaigistid. Pidin ultrahelimeest paarkümmend minutit ootama. Ootesaalis olid erinevad huvitavad juhised arstidele. Näiteks kuidas käituda, kui tänavalt jalutab sisse veritseva vagiinaga naine või kuidas naisi oma vastsündinuid imetama õpetada, samal ajal õrnalt religiooni propageerides.

Minu ultrahelimees tuligi oma aparaadiga, mõnus muhelus näos. Vunts ees!

Nagu oleks juba ette näinud, mis diagnoos mul on! Seesama ultrahelimees rääkis minu kõhtu libestiga kokku määrides, et tema olevat ühe Taani arsti poolt kiidetud (ühe ettekande pärast mingisugusel konverentsil) ja et kaalus isegi sinna ümber kolimist, aga keeruline see taani keel...filipiino jaoks.

Pärast mõneminutilist läbivaatust selgus, et pimesool see ei ole. Mul hakkas kohe palju kergem, sest pidime kahe päeva pärast Austraaliasse tagasi lendama ja lahti lõigatud ning tagasi kinniõmmeldud kõhuga oleks see üsna piinarikas olnud. Maos tundus ka kõik korras olevat... Arst veel küsis väga kahtlustavalt, kas ma üldse midagi peale kartuli ja liha söön? Et valgetel on halvad toitumisharjumused ja et juurvilju-puuvilju värskeid asju ei sööda üldse, mis pidavat olema põhiliseks põhjuseks, miks haiglas lõpetatakse. Ütlesin, et me teeme nädalas 2-3 päeva lihavabaks ja puuvilju kulub umbes 5 -8 kg nädalas, kartulit sööme harva. Kord nädalas. Aga arst ei tahtnud seda kuidagi uskuda.

Ultraheli näitas, et mu parem neer on põletikus ja et mu organismis on väga tõsine vedelikupuudus. Olin enne seda juba mitu pudelitäit vett ära joonud, aga ta palus mul paar pudelit sisse kulistada, et ta saaks neeru värvi (?) muutusi näha, kui organism vett juurde saab. Pärast vett ja 20 minutit ootamist tuligi neerul elu sisse!

"Neer on sinu peale pahane," ütles arst ja lisas, et tal läheb aega, et sellest solvumisest üle saada.

Ma tean, et olin patustanud. Mul olid väga halvad joomisharjumused (ma ei ole mitte alkohoolik, vaid olen halb vee jooja) ja seetõttu oligi olukord kriitiliseks läinud. Ma teadsin, et kunagi midagi taolist juhtub ja paneb mind tegutsema.

Arst intervjueeris mind põhjalikult ja leidis, et minu haiglasse tuleku põhjuseks oli:

väga tugev dehüdreerumine, mida soodustas veini joomine eelmisel päeval, söödud vürtsikad mereannid ja happelised joogid ning muidugi bakterid, kes põletiku põhjustasid.

Juba pärast kahepäevast antibiootikumikuuri valud leevenesid ja suutsin 10-tunnise Austraaliasse lendamise välja kannatada.

PS!Ahjaa, kokku läksid ravimid+ arstitasud+ proovid maksma umbes 85 dollarit ja kohaliku arstiabiga võib vägagi rahule jääda.

Settle down in Australia

2011-10-02T21:57:00.000+09:30

Ma käisin täna tööl ja siin ei oleks nagu midagi erakordset, sest inimesed käivad ikka ju tööl. Samal ajal, kui ma tühjas kontoris istusin ja iga minuti tagant kella vaatasin, pügas mu väga haruldasest liigist meesolend heki ära, tegi õhtuks süüa, paigutas külalised tubadesse, korjas pesu kokku, pani lõpliku menüü kokku, suhtles bändiliikmetega ja KASVATAS oma aias imeilusa hästilõhnava ROOSI, mille ta minu kojutulekuks ilusti köögilauale vaasi asetas.

Koos jogurti-puuviljasalatiga. Tehtud armastuse ja hoolega.

Nagu selgus eelmisel nädalal, siis jääme veel vähemalt neljaks aastaks Austraaliasse. Saime oma business long stay viisa (457) kätte. Sellest tulenevalt läksime laupäeval kohe suurde aianduspoodi ja ostsime potte, et lõpuks oma pesa taga igatsevad juured Austraalia viljakasse pinda maha istutada... et kunagi annaksid need juured mõned kasvud.

(Tegelikult istutasime maha mõned arbuusid ja erinevad rohelised salatimaterjalid).

Aga see istutamisprotsess võib siinkohal ka muud (ülekantud) tähendust kanda.

Me jääme Austraaliasse.

Tunnistusega pereplaneerijad ja abiellumise asjaajamised Filipiinidel

2011-09-22T21:40:00.001+09:30

Alles üleeile taotlesime Filipiinide Eesti aukonsuli juures Manilas abiellumise takistuste puudumise tõendi.
Uskumatult kiiresti lahenesid Filipiinide-Eesti vahelised paberite vahetamised. Inimesed, kes on mõlgutanud mõtteid välismaal abielluda, me julgustame teid seda tegema, eriti kui olete Eesti Vabariigi kodanikud!

Asjaajamised on diskreetsed ja kiired, väga stressivähesed. Lähete mõlemad passidega, täidate lihtsad eestikeelsed avaldused, mille aukonsul välisministeeriumile digitaalselt saadab. Kui asjaga väga kiire, saab avaldusele "urgent" lisada ja asju menetletakse veel kiiremini. Meie saime oma inglisekeelse tõendi järgmise päeva keskpäevaks. Üldiselt pidi kogu protsess maksimaalselt ööpäeva võtma. Selle tõendi oleksime saanud ka Eestist tellida, aga sellisel juhul oleksime pidanud seda Filipiinidel notariaalselt kinnitama. Kui kohe Filipiinidel tunnustatud ametkonnalt selle saad, on üks bürokraatialüli vähem.

Eile käisime Puerto Princesa kohalikus Civil Registraris, kus andsime sisse abiellumise loa taotluse, mis väljastatakse meile 10 tööpäeva jooksul.
Peaks ütlema, et filipiinlastega on äärmiselt lihtsalt asju ajada, juba vist ka selle pärast, et nad üldjuhul kõik räägivad inglise keelt. Ei ole sellist momenti veel olnud, et kuna varem pole kaks välismaalast Palawanil abiellunud, siis seda polekski üldse võimalik teha.
Asjadele lähenetakse väga loominguliselt.

Töötingimused, milles Puerto Princesa ametnikud töötavad on muidugi kirjeldamatud. 20ruutmeetrilises akendeta ja konditsioneerita ruumis on tihedalt üksteise kõrval umbes 20 lauda. Istuvad sealsed ametnikud plastmassist välitoolidel ja klõbistavad dokumente hiigelsuurtel trükimasinatel, nende selja taha on kuhjatud tuhanded surma-ja sünniaktid. Ei mingit arhiveerimissüsteemi. Robustselt lademetes.

"Religioon, Mr Saar?"
"Ateist. Ei ole religioosne."
Tädi kortsutab kulmu ja ei suuda aru saada, kuidas saab keegi religioonita olla!

Ema ja isa andmed, sünnikoht ja religioon on olulisemad, kui tegelikud passiandmed (meie passe muideks trükimasinal klõbistamisest lihaseliseks treenitud sõrmedega eakas proua ei vaadanudki), vaid vaatles hoolikalt sünnitunnistust ja aukonsulilt saadud tõendit.

Kulud:
839 peesot tõendi eest
150 peesot abiellumise loa avalduse eest kohalikus omavalitsuses, kus abielluda soovitakse
50 peesot abiellumise loa kättesaamisel

Ahjaa! Enne kui sa saad oma loa kätte pead minema pereplaneerimise seminarile! Meie pidime täna ka sellel osalema, aga tänu Andrese otsekohesusele ja jutukusele suutis ta kõik pereplaneerimise ametnikud šokolaadide ja kommidega ära meelitada, unustades samal ajal mõned sajad peesod laua peale.
"Kas te tahaksite selle eest, et me ei peaks sellele seminarile minema midagi kingituseks?"
"Me ei tohi raha ja kingitusi vastu võtta," naeratab ülisõbralik pereplaneerimise seminari läbiviija.

"Kas te kavatsete jääda pärast pulmasid Filipiinidele ja siin lapsi saama hakata?"
Vaatasime teineteisele otsa ja lubasime ametnikele, et ei hakka niigi jõudsalt kasvavale Filipiinide populatsioonile omapoolset panust andma. Paljuneme mujal maailmas, mõistlikuse piirides ja maksimaalselt kolmekordselt. Teame kõikidest ennetamisvahenditest ja oleme piisavalt vanad, et lapsi saada (saime voldikud, kus öeldakse, et alla 20 on riskantne lapsi saada, üle nelja lapse on ka juba natuke liig).

Pärast vestlust selgus, et oleme teadlikud pereplaneerijad ja Puerto Princesa ametnikud väljastasid meile pereplaneerimise seminari sertifikaadi.

Oleme nüüd tunnustatud pereplaneerijad :)

Manila

2011-09-19T19:59:00.002+09:30

Me sõime banaani ja ostsime mitu kilo banaani! See on vägagi uudisväärne, sest pärast Queenslandi üleujutusi ja tsükloneid hüppas Austraalias banaani hind isegi korraks 25 dollari peale, lõpuks siiski taandus 13 dollari peale ning jäigi sinna päris pikaks ajaks. On vist siianigi? Igatahes, üsna perversne on osta 13 dollari eest banaane. Aga Filipiinidel saab kilo kollaseid 1 dollari eest! Täiesti uskumatu.

Siin on tõeline paradiis!

Nüüd jätsimegi õhtusöögi ära ja ostsime viinamarju, hallitusjuustu, banaane, mangosid, virsikuid ning Prantsuse vahuveini ja Filipiinide õlut. Ahjaa, mingi Filipiinide versioon Malibust- Boracay Coconut Rum- ootab proovimist. Hoolimata väga kaootilisest liiklusest ja ülerahvastatusest meile Manila isegi täitsa istub. Kuidagi väga stressiväheselt on need pulmadega seotud korralduslikud asjaajamised kulgenud. Mõtlesime just, et ei kujutaks ette sama asju ajamas Indoneesias või Tais, Malasias või Vietnamis.

Eesti aukonsul Filipiinidel oli ka väga muhe vunts. Leidis meie jaoks aega ja lubas homseks välisministeeriumilt "takistuste puudumise tõendi" hankida (muideks aukonsuli log book näitab, et olime sel aastal umbes kolmandad, kes teda Eesti kodanikest külastasid). Eesti tuba Manilas on tugevast puidust ja ehitud tähtsate tegelaste piltidega. Nägime suurt Eesti kaarti ja mõtlesime valjusti, et küll oleks tore, kui terve Peipsi Eestile kuuluks!

Muidu, mul oli täna üks väike kultuuriline konflikt ja minu tulevane abikaasa kõndis vaikselt hiilides minu kõrvalt minema! Ma ei tea, kas see on Filipiinide eri- või omapära, aga iga kord, kui sa kuskile poodi sisened, vaatavad teenindajad sind jalatallast pealaeni läbi. Ja teevad seda üsna häbematult ja avalikult. Mõtlesin alguses, et kas mul on midagi viga. Et kas neil koolides õpetatakse, et valgel rassil on kolmas silm või kaksteist varvast ja et nad on asiaatidest füsioloogiliselt väga eristuvad. Igatahes, kui sind jõllitab üks teenindaja, siis see on enamvähem talutav, aga kui seda teeb 10, siis natuke hakkab häirima.

"Mis mul teistmoodi on, et te mind niimoodi vaatate? Kas midagi on vales kohas?".

"Sorry Mam..." ei osanud ehmunud teenindaja enda kaitseks midagi öelda.

"Mulle ei meeldi, kui te mind niimoodi jõllitate. Aitab. Ma ei osta siit midagi. Lähme minema."

Andres ütles juhtumi kommenteerimiseks vaid :"Viki."

Daluyon Beach and Mountain Resort

2011-09-19T07:53:00.000+09:30

Austraalia!

2011-09-18T22:46:00.000+09:30

Ahjah! Koguaeg muidugi küsitakse, kust me pärit oleme. Täna ütlesin ühele taksojuhile selgesõnaliselt valjult ilusti igat tähte välja hääldades, et ESTONIA-st, mille peale ta kohe oskas küsida, kuidas meil seal AUSTRAALIAS praegu ilm on.

"Ilm on meil suurepärane, tänan küsimast!".

Igatahes, point on selles, et Aasias on sõna "Austraalia" nagu võlusõna, koheldakse hoopis põhjalikumalt ja eelisjärjekorras ning asjad lahenevad sekunditega, kui seda võlusõna kasutada.

Niimoodi me nendeks lollideks ja rassistlikeks austraallasteks muutumegi.

11-11-11

2011-09-18T22:30:00.001+09:30

Nüüd on asjad nii kaugel, et enam taganeda ei saa! Graveerisime täna oma sõrmustesse (Viktoria ja Andres) nimed ja kuupäeva 11-11-11, mis tähendab sisuliselt seda, et... noh.

Seda tähendabki. Muidu oleks veel võib olla tead teise nime sõrmusesse graveerinud. Aga nüüd on kindel, mis kindel. Me oleme siin eelnevad kuud naljatanud, et pileteid ostnud sõpru me alt vedada ei saa ja seega üks meist peab vähemalt abielluma, siis ei saa meie mõlemad sõbrad kõrbeda, vaid ainult ühe omad.

(Andres joob punast veini ja proovib juba 22. korda sõrmust sõrme, vaatab ja keerutab kätt ja tunnistab, et sõrmuse kandmine on tema jaoks on võõras värk. Eriti veel abielusõrmuse!).

Elust enesest

2011-09-12T20:18:00.001+09:30

Magame koguaeg toimetades 18:30 uudised maha ja kell 21:30 magame juba sõna otseses mõttes. Kuidagi peab ennast ikka uudistega kursis hoidma.

Hommikul kuulame koguaeg Rocki raadiot, kus tuleb igasuguseid kõmulisi uudiseid. Näiteks täna sain teada, et firmas, milles ma töötan, maksab oma tippudele 50000-dollarilisi Prantsusmaa "töö"reise kinni. Rahvas jälle natuke märatseb ja sinnapaika asi jääb. Kuni järgmise korrani. Ah, missuguse riigi riigifirmas, siis olemasolevaid avatuid võimalusi ei kasutataks? Lüpstakse Eestis ja lüpstakse Austraalias. Siin lihtsalt veidi suurejoonelisemalt.

Eile poole tee peal kesklinna (meil on siit kesklinna umbes 12 km jalgrattateed) läks mul jalgrattakumm katki ja lonkisime nukralt koju. Vahepeal muidugi päris mitu inimest pakkusid abi ja kevaduimas oleksin oma telefoni tänavale vedelema jätnud, kui tähelepanelik härra Saar poleks teda osanud ülesse korjata.

See, et Eesti kultuurist ja eluolust hakkame võõranduma, andis kinnitust eelmisel nädalal tehtud hapukapsaroog. No, liiga kange värk on ikka! Tervelt kaks päeva käisid meie soolikates sellised tuumasõjad. Kuniks lõpuks asi maha rahunes ja oma eludega edasi sai minna.

Andres niisutab parasjagu aeda ja kuigi kastmishooaeg hakkab alles kunagi paar kuud hiljem, siis puurkaevu veetaseme hoidmiseks peab kord nädalas 15 minutit vett kasutama.

Inimesed, kes teevad süüa ja kellele meeldivad erinevad maitsed, neile soovitame Satay kastet+ riisi ja garanteerime, et silmad lähevad erinevatest maitsetest punni.

Väga hea on.

Meil on lambalihaõhtu. Mõtlesime esialgu Gruusia hartšod teha, aga siis otsustasime tahkema toidu- Usbeki plovi kasuks.

Lambaliha + riis+ riivitud porgandid+ mitukümmend küüslauguküünt+ pipart+ soola. Vett! Liha eeltöödelda ja siis kõik koos kihtidena (liha, riisi ja porgandikiht, vahele torgata küüslaugud) madalal tulel hautada.

Lõpmatu esmaspäev

2011-09-10T20:24:00.000+09:30

Ma oleksin justkui sattunud lõpmatusse esmaspäeva ja ei saa kuidagi sellest välja. Iga päev on tööpäev ja reede tulek ei rõõmusta, sest loll on see, kes Austraalias nädalavahetusel ei tööta.

Igatahes, voodist välja saamine laupäeval ja pühapäeval kell 5:30 polegi üldse enam katsumuseks, katsumuste rada algab kontori lävepakku ületades. Täna näiteks ei saanud turvaväravatest läbi oma kiipkaarti läbi tõmmates, sest nii kui kiipkaardiga turvaväravatest üritad läbi minna, lülitub kogu majas (11 korrusel) tuletõrje jms alarmsüsteem välja.

Nii et siis üldise ohutuse nimel ronid oma kleidis või seelikus üle turvaväravate, turvamees teisel pool itsitamas...

Antud tegevus pakub rohkelt nalja ka nädalavahetusel majas tegutsevatele ehitustöölistele.

Vot nii hullult tahan nädalavahetusel töötada! Ületan kõik takistused.

Vajutad lifti nuppu, lift tuleb kiirustades-rõõmustades. Muideks, tööpäevadel on ta oluliselt uimasem ja aeglasem, nädalavahetusel saad aru, et tüüp on kohe kuidagi paremas tujus ja olekus.

Vajutad harjumuspäraselt 8. korruse nuppu (meil on kuus lifti ja ühes liftis on keegi 8. korruse nuppu puruks vajutanud, ju oli kellelgi väga segased emotsioonid selle korrusega). Sõidad- sõidad, kui ühtäkki avastad, et oled hoopis juba 11. korrusel. Tehtud viga mõistab ka lift, üritades vaikselt ja märkamatult libiseda 8. korrusele. Nagu midagi polekski juhtunud.

Kõigepealt logid süsteemi ja unustad oma parooli tekitades süsteemis hämmelduse. Lõpuks kui oled paroolide ja kasutajatunnuste suhtes süsteemiga konsensuse saavutanud, köhib sind maailma vingeim kohvimasin piimaga täis. Ja nii et vähe pole. Et mida double espresso piimavahuga, mida kuradit sa minust nädalavahetusel tahad, sõimleks kohvimasin, kui oskaks rääkida.

Üritud keskenduda, aga ehitusmehed puurivad 9. korrusel. Kolid 4. korrusele, kus kõik tuled iga 8 minuti tagant kustuvad ja pead iga natukese aja tagant ruumis ringi jooksma, et nad uuesti põlema läheksid. Vahepeal, kui kedagi kuskil 100 m raadiuses pole, jooksed hullumeelselt ringi, tehes sekka mõned kõrgus-ja kaugushüppeid.

Lisatrikkidest hoolimata tuled kauem ei põle.

Kordad tegevust 8 minuti järel.

Telefonikõne Eestist ja "Tender Napalm"

2011-09-04T19:25:00.000+09:30

Kui külmkapp ei külmuta enam, st on rikkis ja ei täida oma põhifunktsiooni , siis saab majapidamises külmkappi kasutada ka lihtsalt heli tekitajana ja elektri kulutajana:

Reedesel päeval tuli mulle telefonikõne...Eestimaalt!!!!!!! Saate aru või? Eestimaalt. Ma kahtlesin, aga nüüd olen kindel, et Eestist on võimalik Austraaliasse helistada.

+372 suunakoodiga kõne. See pidi küll suur asi olema, sest kahe aasta jooksul pole isegi tähtpäevadel helistatud, aga nüüd siis helistati täiesti suvalisel reedel. Mulle helistati!

Ma erutusin selle peale niimoodi, et ei osanud isegi kuidagi vastu võtta. Pärast erutuse maha surumist suutsin kõne vastu võtta.

Käisime eile teatris, kuhu lahked kohalikud eestlased sõidutasid meid oma uhke uue autoga. Andres kiirustas juba autos oma telefoni hääletuks panema, et teisi oma telefonihelinaga etenduse ajal mitte häirida. Ühel hetkel avastas mees, et hääletuks panna pole nagu nii mõtet, sest kõik, kes talle helistada võiksid/saaksid/tahaksid on temaga samas autos ja teavad, et ta läheb teatrisse.

Njaah, tundub, et suhted Eestimaaga hakkavad hääbuma, kustuma, ära kukkuma, tuhmuma, ununema ja purunema, aga nagu ma varem maininud olen, siis ei suuda keegi ühepoolselt mingisugust sõprust-suhtlust säilitada. Asjad peavad vastastikused olema.

Aga nagu öeldakse, kui üks uks sulgub, siis teine avaneb.

Etendus ise oli huvitav igihaljal ja -kestval sugudevahelise võitluse teemal. Mulle pakkus mehe ja naise vaheline dialoog tõelist naudingut. Lihtsalt meeldib, kui inimesed oskavad asju kirjeldada, ilustada, seletada, sõnadega mängida- kõike seda teistele nauditavaks teha.

Ja oli päris paljastav. Paljastav sõna otseses mõttes. Teatris käies ikka iga kord paljast tilli ja tisse ei näe, "Tender Napalm" on täiskasvanute etendus. Isegi mulle tundus, et näitlejad läksid veidi liiale ja hetkeks oli väga piinlik ja oleksin hea meelega viimaseid paljaid dušistseene nägemata jätnud. Minu meelest väga palju see etendusele juurde ei andnud, et näitlejad lõpuks paljaks võtsid ja hakkasid seksiakti imiteerima.

Tänapäeval on ju kõik "hinnatud" raamatud, filmid, etendused ja joonistused seotud otseselt või kaudselt seksiga. Vaadake näiteks Ekspressi raamatute edetabeleid. Eks see ole ikka põnev, teiste magamistuppa piiluda, kui enda omas midagi ei toimu.

http://www.theaustralian.com.au/news/arts/up-to-the-minute-lovers-tryst-and-shout-in-violent-mating-game/story-e6frg8n6-1226121455818

Eee. Jälle süüa? Eile said ju süüa!

2011-09-02T20:55:00.001+09:30

Hullult tahaks pseudopsühholoogilist naistepläma ajada ja ennast kuskil välja elada, aga iga kord kui teine pool päeva lõpetuseks minu käest küsib "mis me täna õhtul süüa teeme", lööb see nagu kirvega pähe.

Eee. Jälle süüa? Eile said ju süüa!

Nojah, inimeseloom vajab elus püsimiseks toitaineid.

Süüa. Süüa. Süüa. Juua. Magada. Ärgata, et jälle süüa.

Oot, mida meil on?

Mida me siis teeme?

Ja kõik su hajaliolnud mõtted koonduvad, need tuuakse tagasi õigesse dimensiooni, olemasolevasse reaalsusesse. Aitab ülemõtlemisest.

Toob maapinnale ja paneb asjad teise perspektiivi. Suhted? Emotsioonid? Mis need veel sellised on? Kõik mis on olemas, on materiaalne ja käegakatsutav.

Mõõdetakse rahas, kilodes, meetrites... mida mõõta ei saa, seda ei ole olemas.

Ja selliste asjade pärast pole vaja muretseda.

Perth vs Melbourne

2011-08-31T18:56:00.000+09:30

Olles elanud maailma paremuselt 1. ja 8. linnas (2011. aasta The Economisti andmetel) võib saadud kogemuste põhjal väikesi üldistusi teha:

Melbourne'i ühistransport ja infrastruktuur on tunduvalt parem ja arenenum, kui Perthis. (Viimaste aegade uudised ütlevad, et Perthi infrastruktuuri pumbatakse lähiaastatel mitmeid miljoneid dollareid)
Hoolimata sellest, et Perth on kolm korda väiksem kui Melbourne, on Perthis hullemad ummikud (liiklus on kehvemini reguleeritud).
Melbourne'i elanikud-kodanikud-residendid on minu isikliku kogemuse kohaselt vabameelsemad ja avatumad (eelkõige mõtlen siin austraallasi ja pikaajalisi residente) ning ka sallivamad.
Perth ja Melbourne on võrdväärsed multikultuursuse poolest (ei jõua ära lugeda, kui mitu erinevat maailma keelt ühe bussisõidu jooksul kuulda võid).
Melbourne'is on halvem kliima (tegelikult ei tea austraallased midagi halvast kliimast!!), samal ajal kui Perthis on peaaegu aasta läbi päikesepaisteline ja soe (rohkem vahemerelise kliima moodi).
Perthis on kõrgemad palgad, aga see-eest kõiksugused värsked asjad(puu-ja juurviljad), riided ja transport on kallimad kui Melbourne'is.
Perthist saab odavamalt ja kiiremini Aasiasse.
Melbourne'ist saab kiiremini ja odavamalt Ameerikatesse.
Melbourne'is toimub rohkem kontserte jms üritusi.
Ahjaa! Peaaegu oleksin unustanud. Melbourne'is on rohkem possumeid kui Perthis.
Mõlema linna probleemseks kohaks on magevesi.
Mõlemad linnad on mõnusad rohelised ja parke on väga palju :) Ja golfiväljakuid on mõlema linna igal linnaosal vähemalt üks.

Nädalavahetus piltides: et emadel näod meelest ei läheks.

2011-08-30T23:43:00.001+09:30

Keegi peab ikka koguaeg puldi juures olema, muidu tulevad "sõbrapildid" udused .

Maitsev kraam!

Siis veel, kui meil diivanit polnud.

Ahh, lähme teeme ühe väikese 30 km pikkuse jalgrattasõidu!

Andres pärast seda.

You'll never see these ads again

2011-08-29T19:37:00.000+09:30

Samasooliste armastusest

2011-08-25T21:44:00.001+09:30

Seda aega peab ära kasutama, kui mees garaažis autol küünlaid vahetab ja söök tulel mõnusasti podiseb.

Vaata. Ma vahetasin töökohta. Liikusin firmasiseselt, teise osakonda, peakontorisse. Eelmisel nädalal juba. Stress ikkagi, eksole. Kedagi ei tunne, ei tea, kas teistele meeldid või kuidas teised sinu "kolimise" peale reageerivad. Mõned inimesed võivad ju ennast ohustatuna tunda ja minu suhtes tõrksaks jääda. Mis saaks olla veel masendavam, kui töökoht, kus sa oma töökaaslastega läbi ei saa või sa neile või nad sulle ei meeldi?

Seal uues kohas on üks keskealine naine. Saksamaalane. Ta pidi mulle ühte programmi õpetama, mida ma teises kohas ei kasutanud. Istusin esimestel päevadel tema kõrval ja mul oli aega välja uurida: et ta on Austraalias juba 7 aastat elanud, et tal on kuldne sõrmus vasaku käe sõrmel. Et ta on pedantne ja talle ei meeldi hilinejad ning ta on... lesbi.

Alguses ma arvasin, et ma kuulsin valesti, kui ta rääkis oma partnerist, kui she´st. Siis kuulsin kolmandat, neljandat, viiendat ja nüüd olen täiesti kindel, et ta kaaslane on naissoost.

Kaaslase nimi on Beth ja tal on eelmisest suhtest lapsed.

Minu töökaaslane, ta nimi on sama, mis selle šokolaadigi ainult m-täht eest ära võtta. Ta on pärit kuskilt väikesest Saksamaa külakesest..

(Andke andeks, garaaži-Andres käis vahepeal toas ja ütles, et tal jubedalt janutab ja kas ma saaksin talle külmkapist ühe külma lahti teha ja kätte ulatada).

Kolleeg on väga tore. Hullult heasüdamlik ja äärmiselt sõbralik, abivalmis ja tundub väga hea inimene olevat. Ta on meil natuke team leaderi moodi. Ühel päeva kutsus ta mind 8.korruse kohvikusse pausile. Ärge saage valesti aru. Ei midagi seksuaalset.

Ma rääkisin oma pulmade organiseerimisest, jutustasime suhetest, tööst, Austraaliast, sõpradest, ta rääkis oma kogemustest külalisena pulmades viibimisest.

Selline naiselik lõunapoolik ja ei midagi sügavamõttelist ning mingil hetkel vajusid ta elurõõmsad suurnurgad allapoole ning ta ütles, et tal pole seda pruudina olemise võimalust olnud, sest see on ebaseaduslik.

Ma ei tea, kuidagi nii kurvaks tegi ja hoidsin ennast tagasi, et mitte nutma puhkeda.

Arvan, et kõik inimesed peaksid saama abielluda, kui nad väga seda soovivad. Kuidas on võimalik, et mingid asjad on lihtsalt tabud? Kuidas saab kahe inimese vaheline armastus ebaseaduslik olla? Miks on abielu puhul sugu oluline? Kuidas saab olla, et sa ei saa mitte kunagi abielluda, kui sa oled naine, kes armastab teist naist?

Ma olen ammu jõudnud arvamisele, et olen selle poolt, et samasoolised paarid võiksid lapsi adopteerida küll. Seepärast, et kui sa näiteks Kagu-Aasias ringi reisid ja näed, kui palju on hoole ja armastuseta tänavalapsi, hakkad maailma hoopis teistmoodi nägema. Miks siis need tänavalapsed ei võiks olla mõne homopaari hooldada ja kaitsta?

Ma olen veendunud, et maailm muutub iga õnne leidnud inimese võrra paremaks. Olen täheldanud elulise seaduspärasuse, et mida rohkem inimesi sinu ümbruses on õnnelikud, seda tugevamalt avaldab see otsest või kaudset mõju sinu isiklikule õnnele. Eluline näide: kui ülemusel on oma naisega voodielu korras, siis kõikidel alluvatel on selle võrra kergem töö juures hingata.

Kuna mõned ühiskonnad/kogukonnad väärtustavad üksikindiviidi heaolu rohkem kui teised (see avaldub üldises kultuuris, olgu see liiklus,- teenindus- või töökultuur), just sellepärast on mõnedes ühiskondades parem elada, kui teistes.

Aga sellest pikemalt kunagi hiljem.

See KLEIT.

2011-08-25T19:28:00.000+09:30

Ahhhhh!

Tüüpilise naisena stressasin ma täiega. Kaks või kolm rahutut uneööd, higistamist, paanitsemist, ülemõtlemist ja igaks juhuks teisi variante uurides, kaaludes, otsides.

Backup peab olema.

Eile, napilt enne temaga kohtumist, läksin kleidipoodi. Ma tegelikult teadsin, et ta istub minu kehal täiuslikult. Aga ikkagi, äkki kuskilt kitsas? Või lai? (Viimastel nädalatel pole jõudnud trenni teha).

Aga mis siis saab, kui mul lihtsalt sitt päev ja ma valan selle tema peal välja? Ta pole ju milleski süüdi, ainult minu jaoks loodud.

Pulmakleidipoe teenindajad ei saa olla kuivikud- nad peavad suutma pakkuda hüsteerilistele veel vallalistele naistele psühholoogilist tuge. Mõnikord peavad nad olema füüsilised. Peavad kuulama, uurima, küsima, veenma ja lohutama, rahustama ja kallistama. Kindlasti peavad!

Nii me siis pläkutasime selle armsa triibupluusilise teenindajaga. Poleks uskunud, et keegi täiesti võõras võib poole tunni jooksul nii lähedaseks saada.

Istusime ummikus, Andres käis veel tankimas (nimelt vist, et mu piinasid pikendada) ja ma lugesin närviliselt telefonis uudiseid. Jalad käisid raadio taktis. Laup kergelt higistas.

Hüppasin autost välja. Peaaegu teise auto ette, telefon juppideks asfaldile.

Haarasin ta kaissu ja tõin koju.

Kõik on hästi. Nüüdseks. Tal on oma tuba ja et tal talvistel öödel jahe poleks paneme selles toas konditsioneeri tööle.

Proovisin korra, proovisin teist. Istub ümber nagu oma nahk.

Hommikuti ütlen "tere hommikust, kaunitar" ja õhtul teen headöödkalli.

Öise pissipeatuse ajal põikan tema juurest läbi. Küsin, kas kõik hästi ja kas mugav olla.

Kui tööle lähen, soovin talle head ööd ja vahepeal niisama, muude tegevuste kõrval hiilin sinna tuppa ja piilun ukse vahelt.

Ta on kena.

Kesknädalased küsimused

2011-08-24T18:22:00.000+09:30

Kaks küsimust on vaevanud mu pead. Esiteks, miks on kohalikus alkopoes ainukeseks muuks saadaolevaks kaubaartikliks (lisaks erinevatele alkoholidele) värsked lilled?

Ja teine küsimus on see, et miks need kuradi lapsed sünnivad siia ilma, et emade Facebookis olemist segada?

See alkopood asub sellise ristmiku peal, kus autojuhid päris kaua valgusfoori taga ootavad. Ja seal poe kõrval on suur silt, et meil on värsked lilled ka!

Rongis jäi silma üks noor ema, kelle umbes 3-aastane laps karjus üle terve vaguni, jonnis ja üritas telefoniga hõivatud emale muul moel silma jääda. Ema võttis lapse mahlapudeli ja pritsis lapse täis, et ta vait jääks, mis muidugi mõista ei töötanud ja laps pistis veel kõvemini karjuma. Ema raputas käru ja tahtis selle ümber lükata, samal ajal teise käega aktiivselt telefonis trükkides. Ümbruskaudsed inimesed tahtsid juba sel ajal sekkuda ja õnneks sekkusid, kui ema lapsele vastu nägu litte hakkas andma.

Imelik kasvatusmetoodika. Aga sellega on nagu poliitiliste vaadete ja religioonigi puhul. Igaühel on midagi arvata.

Elektrist. Naise pilgu läbi.

2011-08-22T22:39:00.001+09:30

Edaspidi peab kirjutamiseks ja lugemiseks rohkem aega leidma, sest kahe keele aktiivse kasutamise koosmõjul on tekkimas omapärane eesti-inglise hübriidne monstrum. Kurvaks teeb asjaolu, et eesti keeles kirjutades lauseehitus juba logiseb märgatavalt, sünonüümide jms sõnavara ühel keelel areneb väga jõudsalt, teisel taandareneb iga päevaga.

Eelmisel nädalal kolisin Forrestfieldist kesklinna kontorisse. Minu ülemuse meelest vajas mu aju suuremat väljakutset, kui Forrestfieldis asuv elektrimeetrite osakond mulle pakkuda suutis.

Pealegi on Lääne-Austraalia valitsus ajutiselt peatanud soodustuste pakkumisega taastuvenergia (eelkõige päikeseenergia) kasutajatele ja sellest tingituna on meetrite vahetamistega seotud tööd on nüüd peaaegu kokku kuivanud. Varem sai iga päikesepaneeli paigaldaja endale soodustariifid: energia, mida su päikesepaneelid tootsid ning mida sa ära tarbida ei jõudnud osteti elektrifirma poolt tagasi.

Riik toetas firmasid, kes neid soodustariife pakkusid. Selle skeemi alusel võis mõne päikesepaneeliga maja elektriarve isegi negatiivne olla: see, mis sa tootsid ja ise kasutasid oli ühiku kohta 21 senti, tootmise ülejääk, mida võrku müüdi, osteti tagasi 47 sendiga. Selline taastuvenergiat soodustava süsteemi käivitamine oli üheks praeguse Lääne-Austraalia valitsuse valimislubaduseks..Aga mis valitsused poleks oma lubadustest taganenud? Valitsuse argument on skeemi peatamisel see, et päikesepaneelid tasuvad ennast ära ka riigipoolse toetuseta. Eks näis.

Mina tegelen üsna monopoolses seisundis, kogu Lääne-Austraalia energeetilise infrastruktuuri omava firma WP Access Billinguga. Mõned aastad tagasi oli Lääne-Austraalias üks firma, kes kogu elektrisektorit korraldas ja juhtis. Siis tehti turg lahti ja otsustati luua kolm eraldi firmat: üks edasimüüja (jaemüüja), infrastruktuuri, liinide jms meetrite omaja ja elektrienergia tootja.

WP omab liine jms infrastruktuure ning maksustab nende kasutajaid. Praegusel hetkel mina tegelengi just nende arvete vormistamisega (need ei ole arved, mida lõpptarbija kätte saab, vaid arved tootjatele ja jaemüüjatele, kes meie liine kasutavad ning oma tootangut nende kaudu müüvad).

Igatahes, hoolimata firma kasvavast kasumist ning rahva pahameelest on meil praegu tööl väga ärevad ajad ning vahepeal palutakse isegi nädalavahetusel tööle tulla, sest edasimüüjad jm meie poolt maksustatavad tegelased ei taha vanemaid (kui 18 kuud) arveid maksta ja pidevalt vaidlustavad neid. Kord kuus saadame ühele suuremale jaemüüjale miljoni kliendiga arve ( sellel päeval, kui süsteem selle arve kokku paneb ei tohi teatud funktsioone puutuda ja servereid koormata) ja selleks, et neil midagi vaidlustada poleks, peab iga arve sellest miljonist arvest väga detailne ja korrektne olema.

Tegelikult polegi asi nii väga arvetes, kui seostes ja andmebaasides. Iga elektriliin peab olema süsteemis seotud: kontoga, aadressiga, NMI-ga (National Meter Identifier), aktiivse meetriga, aktiivsete tariifilepingu(te)ga, töötavate registritega (erinevatel meetritel on erinevad kanalid, kuni kümme erinevat kanalit) ja registrites olevate erinevatel ajavahemikel registreeritud näitutega, meeter peab olema seotud teeninduspunktiga, teeninduspunkt peab olema seotud konkreetsele teendinduspunktile kohaldatava kirjaliku kokkuleppega ja kui üks nendest seostest on ebakorrektne või puudulik, siis süsteem viskab erroreid.

Sellisel juhul peavad protsessi sekkuma inimesed ja algatama uurimuse, mis lüli on puudulik või ebatäielik ning puudujäägid kõrvaldama. Sellega ma praegu tegelengi.

Tegelikult on see uurimine ja probleemide lahendamine väga põnev, kuigi võib tunduda üsna kuiva ja igavana :)

Meie Eedeni mäe kodu

2011-08-21T12:58:00.001+09:30

Oleme kolinud!!!! Ja kõik need sajad kirjad, postkaardid ja muud saadetised võib nüüd saata meie Eedeni mäe aadressile: 15a Sylvia way, 6054, Eden Hill, Perth, Western Australia. Australia.

Kahe magamistoaga maja (üks tuba on spetsiaalselt meie Eesti külalistele, keda järgmiste aastate jooksul peaks päris palju tulema) on veel üsna tühjavõitu, aga küll need eluks vajalikud mööbliesemed veel soetada jõuab. Elu alles ees.

Mis sul, voodimüüja, viga on?

2011-08-19T08:10:00.001+09:30

Käisime eile pärast tööd voodit ostmas. Kuna eile oli neljapäev, siis paljud poed on päris hilise õhtuni lahti (ainult neljapäeviti) ning otsustasime hilist lahtiolekut ära kasutada. Erinevaid voodipoode külastades ja teenindajatega suheldes ei jäänud eriti silma, et keegi neist oleks erakordselt ebaviisakas või tõrges olnud, nagu Austraalias ikka, siis uuritakse, kuidas päev läks ja missugust tüüpi voodit osta tahame, mis tüüpi meie seljad on jne. Lõpuks jõudsime viimasesse sellel tänaval asuvasse poodi, mille teenindaja oli heledasilmne keskealine naisterahvas. Kohe panime tähele, et tal polnud meie poodi sisenemisest ei sooja ega külma. Teret me temalt ei kuulnud.

Kui me lõpuks meile sobiva voodi välja valisime (valisime just selle poe, sest nad toimetavad nädalavahetusel ka kohale), tuli ta morni näoga ja küsis: "Noh, olete ära otsustanud?". Väga, väga imelik värk, mõtlesime. Kas tal on eriti sitt päev olnud või on tal just keegi surnud ning ta peab siin tööl passima. Voodiostuga sai muidu igasuguseid lisasid ka kaasa ja kui õigesse kastikesse risti tegid, saab 30 päeva jooksul poe kulul äsjaostetud madratsi uue vastu vahetada. Kliendi rahuolu on kõige tähtsam.

Müüja eriti midagi lahti ei seletanud ja meie käest ei küsinud. Jätkas muudkui: seda teil pole vaja, seda pole vaja, seda te ei taha. Oot, mis värvi raam ja mis värvi madrats, küsis ta siiski ise jätkates värvide loeteluga: šokolaadipruun, beež, valge...

Ütlesin, et mõlemad võiksid valged olla, raam ja madrats.

Miks peab mõlemad sama värvi olema, küsis ta minuga pahandades. Madratsi puhul ei ole nagu nii vahet, mis värvi see on, sest see on koguaeg kaetud ja valge raam on nõme.

Okei, mõtlesime meie nagu kaks halli hiirt ja nõustusime kõigega, mida ta ütles. Väga imelik oli sellele väga kurjale müüjale vastu vaielda, sest me olime ikkagi tema territooriumil.

Selle tragikoomilise olukorra ajal kargas mitu korda pähe mõte, et kas see äri ikka meie dollareid tahab ja kas me ei peaks sama poe teisesse esindusse minema ja hoopis sealt voodi ostma.

Lõpuks saime teada, mis sellel müüjal viga oli. Ta oli lihtsalt ühest teatud rahvusest. Mis te arvate, mis rahvusest?

Igatahes, nüüd see on selge, et idaeurooplasest teenindaja palga ja tema õnnelikkuse vahel korrelatsiooni pole. Idaeurooplane on alati õnnetu. Iga palga ja riigikorraga. Igas riigis ja igal ametil.

Meil on kuradi kommunismiminevik, mis meie ajud krussi keeras ja millega saab nüüd veel sajandeid ebaviisakust, ebainimlikust, kalkust, mitte naeratamist, õnnetu olemist vabandada.

Do You Deliver?

2011-08-13T10:46:00.000+09:30

Vaba päev on lusti päev

2011-08-07T14:39:00.000+09:30

Honey Bunny: I love you, Pumpkin.
Pumpkin: I love you, Honey Bunny.
Pumpkin: All right, everybody be cool, this is a robbery!
Honey Bunny: Any of you fucking pricks move, and I'll execute every motherfucking last one of ya!

(Pulp Fiction)

Oleks eile blogisse kirjutanud, oleks ilge hala tulnud. Vennad pole ikka päevad, nagu öeldakse.

Elame praegu rocki-lainel, eluperioodid võiks erinevatesse muusikastiilidesse liigitada.

Praegu on täiega ROCK!

Pole veel tunnid, päevad ja nädalad nii kiiresti läinud, kui praegu. Õudne hakkab- et elu libiseb käest.

Andres on seljast haige (see on tõenäoliselt sellest, et vahepeal süüa tehes hüppan talle eest sülle ja siis hüppame koos niimoodi selga nõksutades, köögis), mina olen täielikult terve nagu selgus viimasel arstivisiidil.

Malaisia päritolu arst kuuldes, mis riigist ma tulen, küsis imestades, et miks neid eestlasi viimasel ajal nii palju vastuvõtul käib. Hea, et veel ei lisanud, kas teil on kodu maha põlenud, et te kõik siin olete?

Septembris lendame nädalaks Filipiinidele, ostsime sinise auto ja mulle veel ühed punased kingad. Eile tegime 10 km matka kohalikes Perth Hillsides ja jõime õlut lõõgastuseks:

mina olen pantrik, tema ž€br@.

Interneti kasutamisest tööl

2011-07-22T19:18:00.000+09:30

Täna avalikustati meie osakonna interneti kasutamise raport. Ütleme nii, et kui kõikide töötajate peale ära jaotada, jagada üldsumma 20 päevaga, siis keskmiseks netis surfamise ajaks töötaja kohta kujuneb 18 minutit päevas, mis iseenesest pole teab, mis oluline osa tööpäevast. Et produktiivsus peaks ikkagi säilima?

Aga..kui kogu osakonna 39% surfamise ajast moodustab sotsiaalvõrgustikes passimine, mitte tööga seotud Google otsingute ja erialaste online teatmike kasutamine, siis on küll midagi paigast ära. Ma tunnistan ausalt, et olen töö juures Facebookis käinud umbes kolm-neli korda selle kuu aja jooksul.

Pärast Melbourne´i haiglas töötamist olen mina nende hulgas, kes arvavad, et sellised kohad nagu FB, blogid ja muud ajaveetmise kohad võiksid töö juures keelatud-blokeeritud olla. Kui sul pole töö juures midagi teha, siis järelikult pole sinu ametikohta vaja ja sa oled puhas raharaisk ettevõttele. Meil olid haiglas kõik sotsiaalvõrgustikud blokeeritud, ka igasugune streaming media, ja minu meelest halvasti see küll ei mõjunud.

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga töö juures (eriti kui sul on veel töökaaslased listis) igasuguste asjade postitamine, kommenteerimine, meeldimiste panemine ja piltide lisamine tundub mulle suure tabuna. Mis mõttes ma kirjutan, et kuradi igav on tööl ja et mul on räme pohmell? Või kuidas ma ütlen töö juures, et olen tõbine ja ise lippan rõõmsalt koju Facebooki postitusi littima. Või kuidas ma kurdan jälle, et nii palju tööd on, kui ise olen koguaeg roheline ja postitusi produtseerin ka nii, mis mühiseb. Inimesed ei jõua kommenteeridagi.

Rääkisin sellest oma ühe töökaaslasega ja ta näitas mulle oma individuaalset interneti kasutamise raportit, kus selgus, et ta on töö juures 9 tundi Facebookis istunud.

Ütlesin talle, et ülemused võivad su palgaarvestusest selle päeva maha arvata, sest sa tegelesid oma eraasjadega. Ta protesteeris kirglikult väites, et see näitaja peab vale olema, sest ta pole ise küll "ära registreerinud", et nii palju FB-s oleks töö ajal viibinud.

Aeg FB mõistes ongi väga suhteline, väga venivast kummist. Kui mitu korda sina keskmiselt Facebooki sisse logid? (ausalt ja ilustamata) Ja kas oled kunagi arvet pidanud mitu tundi päevas? (sest minutites seda aega enam ei mõõdeta). Kui mitu korda nädalas mõtled, et kui mõttetu ajakulutamine see on ja et sealne info ei anna sulle midagi juurde, pigem võtab mälumahtu ära?

Ma pole veel küps sellest keskkonnast lahkumiseks, aga tunnen, et olen väga lähedal.

Klikk ja läbi see ongi.

Sama vana kui elektrileping

2011-07-20T18:15:00.001+09:30

Täna töö juures pidin eeskujuliku tööriistasid kasutada oskava primaadi kombel oma oskusi näitama, aga kuna ma olen oma loomult udune, uimane, praegu tõbine ja niigi maailma aeglasemast rahvusest, siis kõik nipid ja trikid jõuavad mulle mõningase viitega kohale.

Matemaatikatunnis oli näiteks alati nii. Istusid ja unistasid, suht lamba näoga vaatasid klassi eest taidlevat õpetajat. Ei tekitanud need numbrid minus mingeid seoseid ega emotsioone. Asjaosalised teavad, et mul olid keskkoolis hoopis teised- nö inimlikumad huvid.

Kuna reaalkoolis oli matemaatikatundide kava tihe, siis võeti nädalaga mitu teemat läbi ja kohe tehti kontrolltöö õpitud osade peale. Tegid jälle kontrolltöö enamvähem kuidagi geniaalse pinginaabri matemaatikat täis pilkude ja žestide abil ära, kaks nädalat hiljem, kui kõik olid juba teiste asjade juures, olin ma 2 nädalat tagasi õpetatud teadmiste peale nõus klassis püsti hüppama ja "Eureka!" hõikama.

Tagasi töö juurde. Mis ma avastasin? Üks elektrileping oli alguse saanud aastal 12. detsember 1984 ja ma pidin süsteemis kõik sellele aadressile registreeritudd dokumentide kuupäevad samaks muutma. Oleks võinud kohe ära tabada, et tõenäoline on, et tänast kuupäeva (20.juuli 2011) selleks vajalikuks kuupäevaks muutmisel ei pea ilmatingimata igat aastat ja kuud eraldi läbi lappama. Piisab sisestamisest (meie süsteemil on sarnane kuupäevavalik nagu lennupiletite broneerimise süsteemidel).

12.12.1984.

Need aastad, kuud, päevad (õnneks ei pidanud ma kellaega panema), mis mul seal silme eest läbi jooksid ja mida ma olen sisuliselt juba ära elanud.

Ma olen ju sisuliselt sama vana nagu antud majapidamise elektrileping.

Alati ei pea jutul pointi olema.

Palju õnne, töörahvas, reede puhul!

2011-07-01T18:28:00.002+09:30

Palju õnne, töörahvas, reede puhul!

Taustaks mängib best stripdance songs album ja hakkliha on kotlettide jaoks külmast välja võetud. Teeme täna pannkooke ja tahaks oma aju täiesti välja lülitada. Olgem ausad, viimane aeg on see tegelikult sisse lülitada, pole terve nädal kasutanud ikkagi.

Teemad, millest tahaks ja peaks kirjutama muudkui kuhjuvad, sest töölisklassi elu on kuradima juurvilja elu: ärkad nagu zombi pool tundi enne äratust, sest põis ei suuda enam kuidagi kust sees hoida, hoiad jalgu koos, põrkad pimedas köögis kapiga kokku! Külmkapiga muidugi mõista. Hoiad kinni, et WC-ni välja veaks, lased oma kaks tilka potist alla, kobid voodisse tagasi ja vaatad nagu pensioniealine lakke.

Ants ka magab, üldse ei taha kell 5 hommikul rääkida millegi pärast? Nõuandeid, kuidas mees kell 5 hommikul rääkima panna?

Avad võimalustemaailma INTERNETI, aga seal ei midagi muud, kui sorteerimata ja tsenseerimata solki. Bljää. Kas siis ei ole nii, et sa oled see, mida sa laigid? Mõnel jäi areng juba enne lasteaeda seisma. Jajah, saan aru, kõikidel peab väljendusvõimalus olema.
Las ta siis olla.

Paned oma jäised käed sooja kere ümber ja sealt tuleb ainult mõmin. Kurat, kes see siis karuga abielluks?

Viis minutit enne äratust tuleb selline uni, et 5 Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit ei suudaks mind häirida, veel vähem ülesse ajada. Lõpuks ikkagi ärkad, sest lisaks rattasõidule, kirjutamiskirele on ka tugev kirg pangakonto suurenemise vastu.

Kange kohv võtab põhja lahti, liiga lahja ei aja ülesse. Doseeringud on olulised. Samal ajal, kui ma kuuma vee all sulistan, mängib tema kohvikogustega. Praeb saiu. Ise pehme nagu kaisumõmmik. See must hommikumantel sobib talle. Peas keerleb kohendatud vanasõna:" Toida hunti palju tahad, karu ... on ikka suurem."

"Üks moosiga," hõikan mina vannitoast olles äsja endale ripsmetušiharjaga silma torganud ja kogu ilu mööda äramagatud põske laiali ajanud.

8 tundi energiakompanii heaks ja koju tagasi. Õigemini 7,5 tundi.
Terve päev organiseerin elektrikute tööpäevasid, suhtlen erialafriikidega, jagan keskmiselt päevas 300-400 tööd laiali. Perthis on päikeseenergiale ülemineku buum. Mõõturid vaja välja vahetada, süsteemid uuendada, mõõdikuid testida. Programmeerida impordiks ja ekspordiks ja kui on kolm kanalit, siis mõõtur välja vahetada. Ja kui ei ole kanaleid, siis on puhta perses.

Mul on enda kabinet. Buum tähendab ka seda, et inimesi on viimasel ajal palju tööle võetud. Lihttööliste seas polnud ruumi ja nii ma saingi endale eksootilise puu, nahktooli ja aknaga kabineti.
Bossi-tooli peale on töökaaslased kadedad, mõned naljaga, mõned päriselt.
"Ma olen siin terve elu veetnud ja keegi pole oma ruumi andnud."
"Ma pole süüdi. Neil ei olnud mujal ruumi minu jaoks. Tahad vahetame ära?"
Ega see bossi-nahktool ka mingi mugav ole. Liiga suur minu selja jaoks ja käepidemed ebamugavad.

Inimeseloomus on juba kord selline, et teiste kingad tunduvad alati mugavamad. Ahjaa, kingad. Andsin oma üsna uued Nike´d Nepaali sherpadele annetuseks. Mis ma ikka ahnitsen- andmine on parem, kui saamine. Kasvatame iseloomu.

Aitab nüüd!
Bye-bye.

Viidates Kristinale: "No elame, aga mis elu see on!?"

Austraalia karantiin

2011-06-26T20:30:00.002+09:30

Saime lõpuks Kadri-Märdi pulmakutse kätte! Kuna kutse peal oli kuivatatud taim ja Austraalia on väga ettevaatlik selle kohapealt, mis riiki sisse tuleb, siis Austraalia karantiini ametkond konfiskeeris ja hävitas kutse osa, kus oli kuivatatud lill peal ja saatis meile sellest tehtud fotokoopia A4 paberil.

Kirjale oli lisatud patakas erinevaid dokumente ja ametniku kontaktid, kelle poole pretensioonide korral pöörduda. Pole midagi teha, nõuded on nõuded, igatahes tollis töötav kutsa teenis oma snäkipreemia ausa tööga :)

Siin ka teised keelatud asjad.

Ärkame enne päikest

2011-06-25T11:30:00.000+09:30

Ma kunagi ammu arvasin, et ma ei ole "hommiku inimene" ja ausalt öeldes oli hullult raske ülesse tõusta. Kunagi. Nüüd olen 15 minutit enne äratust alati üleval ja kui saaks, siis ärkaks veel varem (kell 5 näiteks), sest siis tunned kohe, et päev on nii pikk ja jõuab kõik toimetused ära teha.

Vabadel päevadel suudame maksimaalselt kella 9-ni magada. Kui reisil olime, ärkasime iga päev tund aega enne päikesetõusu, et kõik hügieenilised protseduurid ära teha ja valget aega maksimaalselt muudel eesmärkidel kasutada.

Neid ilusaid hommikuid, kui " kõik veel magavad" ja on vaikne, on nüüdseks juba omajagu olnud. Üks hommik Lõuna-Austraalia osariigis Murray jõe ääres oli aga unustamatult ilus. Victoria osariigist olime ostnud endale karbikese elavaid usse ja nii nad olid meie külmkapis juba pea 10 päeva elanud koos juustu ja muude toiduainetega. Siis leidsime ööbimispaiga jõe ääres, kuhu Andres kohe õnge sisse viskas. Väljas oli päris jahe ja ma hakkasin WC-sse minema, et hommikusöögi nõud ära pesta, Andres seisis seal uduse jõe ääres õng ja aurav kohvitass käes. Esimesed päikesekiired juba horisondi tagant välja piilumas. Jätsin nõud sinnapaika ja võtsin fotoaparaadi:

Vormel-1

2011-06-17T12:42:00.000+09:30

Vormeli nelja päeva pikkuse etapi eel valvab pargi igat sissepääsu kuuepäine turvameeskond, kes ei lase spordisõpru enam parki.
"Tulge järgmisel nädalal tagasi," soovitab meile neoonvestis turvanaine.

Melbourne ootas Vormel-1 külla. Vormel tuli, oli, võitis ja läks, jättes Melbourne katta mitmekümne miljoni suurused arved, mille lõppsumma peaks selguma alles oktoobrikuuks. Veel praegugi loevad paljud Vormel-1 korraldamisse otseselt või kaudselt kaasatud asutused oma kassasid kokku. Suurtest käivetest hoolimata ennustab Victoria valitsus enneolematut miinust ürituse eelarvesse ning defitsiidi peab kinni lappima siinne maksumaksja. Näiteks eelmise aasta Grand Prix läks maksumaksjale maksma 50 miljonit, prognoositavateks kuludeks sellel aastal arvatakse olevat 55-60 miljonit.

Sellised "lisakulutusi" ei meeldi kanda Melbourne linnapeale Lord Robert Doyle, kes juba eelmisel aastal algatas Grand Prixi korraldamise vastase meediakampaania kutsudes ülesse inimesi hüvastijätusuudluseks Vormel 1-ga. "Aeg on läbi," ütleb Doyle põhjendas ürituse korraldamisest loobumist suurte kulutuste ja vähese kasumiga Melbourne linna jaoks.

F1 boss Bernie Ecclestone on näidanud ülesse ülbet hoiakut ja tekitanud palju paksu verd öeldes välja, et ta ei vaja Melbourne´t. Kui Melbourne ei taha enam Vormel-1 korraldada, siis see on Melbourne probleem. Korraldamise tahtjaid on jalaga segada, ta võib anda teatepulga kibelevale Indiale, Venemaale, New Yorgile või kellelegi iganes.

Austraalia GP juht Ron Walker on püüdnud osapooli lepitada, põhjendades kulude suurenemist nafta hinna tõusu ja inflatsiooniga lisades, et Melbourne ei saagi Vormeli korraldamisest käegakatsutavat materiaalset tulu. Tulu Vormel-1 GP korraldamisest on kaudne ja avaldub pikaajaliselt, on Walker välja öelnud.

Nii see siis praegu on- Melbourne on aheldatud Vormel-1 korraldamislepinguga 2015.aastani ja pärast seda ei tea, mis sellest üritusest saab. Ajakirjanduses levivad üleskutsed Vormelile alternatiivürituse, odavama, kuid tulusama, leidmiseks. Siiani on pakutud Vormeli asenduseks Melbourne Rahvusvahelist Lille ja Aia Show´d ja Tram Prixi, kuid kumbki pole kuigi tõsiseltvõetav asendus. Melbourne ning kogu Victoria osariigi üheks oluliseks turismistrateegia nurgakiviks on siiski igal aastal märtsis toimuv Grand Prix ja sellele on üsna keeruline samas suurusjärgus ning mõõtmes asendust leida.

Teiseks Vormel-1 korraldamise vastu rääkivaks argumendiks on lähiaastate investeeringud infrastruktuuri, mis läheksid linnale veel paarkümmend miljonit maksma. Kas uuendada Albert pargi infrastruktuuri või ehitada hoopistükis uus rada kuskile mujale? Või olla esimene linn maailmas, kes loobub Vormel-1 korraldamisest? Anda korraldamine rivaali Sydney kätte? Või anda korraldamine tagasi Adelaide kätte (kelle käest Melbourne selle kunagi ära napsas)?

Kõike seda telgitagust tele-ja pealtvaatajad ei näe. Austraalia GP-d külastab igal aastal 200-300 000 inimest, mitukümmend miljonit silmapaari jälgivad suursündmust teleekraani tagant, kellel on tegelikult üsna ükskõik, kus maailma otsas või riigis GP toimub.

Bernie Ecclestone leiab, et korraldamiskulusid aitaks vähendada Vormel-1 püsiraja ehitamine, kuna igal aastal läheb pargi muutmine F1 ringrajaks maksma 14 miljonit Austraalia dollarit.
Praegune võimude vastasseis vormeli korraldamisele uue ringraja ehitamist siiski ei soosi.

45 000 tonni varustust ülesse panna, maha võtta ja siis see kuskile järgmise aastani hoiule panna võtab ainuüksi 14 miljonit dollarit aastas. Linn peab tagama tasuta ühistranspordi, mis võimaldab parki inimestest kiiresti tühjaks teha pärast ürituse lõppemist.

Bernie ise tahtis korraldada öösõitu (televaatajate püüdmiseks) aga 300-hektarilise pargi valgustamine ainuüksi läheks maksma 70 miljonit dollarit.

Teadmiseks huvilistele, et suvaline (muru peal, aia taga) vormelipilet maksab 99 dollarit ja tribüünide omad alates 120-st.

Me võiksime vabalt aidata leida lahendusi, kuidas kulusid kokku hoida. Üheks võimalikuks kokkuhoiukohaks võiks olla näiteks, et ei pea kaks nädalat enne üritust tühja Albert Parki kümnete diiselgeneraatoriga valgustama, et piisaks äkki ainult sündmusepäevadest?

Ja Qantas ei peaks pargi kohal nii madalal tiirutama ja sellist pappi lihtsalt tuulde loopima!

Sellisel juhul poleks muidugi üritus nii glamuurne.

Nullarbor Plain- 18 golfiauku ja sajad paarituvad vaalad

2011-06-16T14:51:00.002+09:30

Mulle meenus, et pole kirjutanud sellisest huvitavast asjast nagu "Nullarbor Links" ehk väidetavalt maailma pikimast golfiväljakust. Teel Melbourne'ist Perthi, pärast Adelaide'i on selle golfiväljaku esimene auk ja nimetatakse seda Ouster Beds'iks. Iga järgmine auk on enamvähem 100 km kaugusel eelmisest. Golfiväljakul on 18 auku ja väljak on 1350 km pikkune.

Ettevõtmisele on õla alla pannud ka Austraalia valitsus, sest suurt midagi sealkandis vaadata tegelikult pole ning turismi on ometigi vaja arendada. Nägime golfiväljakute ümbruses üsna palju õnnelikke Austraalia pensionäre ja mõtlesime, et meil on selle läbi tegemiseks veel aega!

Nullarbor (aussid ütlevad Nallaboo) Plain ehk ala, kus golfiväljak asub, on ise suur lahmakas asustamata maad (200 000 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu Valgevene pindalaga ala), kus väidetavalt ei kasva ühtegi puud. Tegelikult mõndasid võserikke ikkagi nägime kasvamas, kogu selle pea 2000 km teekonna jooksul, aga üldpildis polnud Nullarboril võimalik isegi võsapeatust teha.

Kui oled lõpuks esimese suurema asulani jõudnud, väljastab sulle kohalik turismipunkt tõendi, et oled komplikatsioonideta Nullarbor'i ületanud. 'Crossing the Nullarbor', as it’s referred to, may not be for the faint hearted, but it’s seen as the ultimate way to experience the Australian outback without completely surrendering yourself to the elements.

Nullarbor Plain on single piece of lubjakivi ja selle sees on suured koopasüsteemid. Need, kes on näinud filmi Sanctum (2011) võtku teadmiseks, et inspiratsiooni on saadud Nullarbor Plain'i 1988.aasta juhtumist, kui 13 inimest jäid koobastesse lõksu.

Müstilistest elukatest teatakse Nullarbor'il elavat "Nullarbor Nymph", kellest esimest korda raporteerisid kängurudele jahti pidavad mehed 1971.aastal. Nad väitsid, et nägid kängurude keskel blondi valget naist, kes oli riietatud känguru nahkadesse. You wish.

Tegelikult kui oled ise pikalt sellises tühjuses ja üksinduses olnud võib hakata veidramaidki asju nägema.

Britid tegid 50'ndatel aastatel Nullarbor'il tuumakatsetusi ja selle tõttu aeti paljud aborigeenid oma asualadelt minema (hiljem muidugi maksti kompensatsiooni ja lasti aladele tagasi)
Trans-Austraalia raudtee läheb läbi Nullarbor'i
Nullabor'i asulas Euclas avati 1877.aastal telegraafijaam, mis ühendas Lääne-Austraaliat ülejäänud maailmaga. Jaama esimeseks sõnumiks oli: "Eucla line opened. Hurrah."
Nullarbor'il asub 145 km pikkune täiesti sirge tee. Aga mis on 145 km nende vahemaade juures?
Unustada ei tohiks Great Australian Bight'i, kus näeb külmadest vetest soojematesse mesinädalatele ujunud armatsevaid vaalasid.

Austraalia slängi test

2011-06-16T11:49:00.000+09:30

Proaktiivsetel tegelastel soovitame läbida 10 küsimusega Austraalia slängi teemalise testi ja anda meile teada, kuidas läks ning mis valdkonna sõnavara veel lihvimist vajab.

Edu!

Austraalia slängi test » Online test software

IGA müüja ja Australia Post

2011-06-15T17:13:00.000+09:30

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest. Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada.

Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides.

Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis mingeid abivahendeid (jalgrattaid ja autosid) poes käimisel ei vaja. Võtan seljakoti ja suudan mõistliku koguse vajalikke toitaineid ära tuua. See kutt-teenindaja on vist natuke otu või ma ei teagi, kuidas teda meditsiiniliselt korrektselt nimetada. Äkki on ta just keskkooli lõpetanud ja on ainult ulmelistes raamatutes lugenud inimestest, kes ostlemisel autosid ei kasuta.

Võib olla pole ta kunagi kedagi jalutamas näinud. Ja iga kord kui ma ütlen, et pole kilekotti vaja ja et ma panen kõik oma seljakotti, teeb ta nii suured silmad nagu võiksid olla ühel väga ehmunud öökullil. Kas sa kõnnid? küsis ta minult.

Ja siis ta jääb sinna imestuses seisma ja vaatab mind, pean teda veidi ergutama ja meenutama, et tal töö pooleli. Ma üritan edaspidi teda vältida, sest olukord kisub vaikselt koomiliseks ja ebamugavaks. Kas ta peab iga kord nii suurte silmadega mu seljakotti vaatama ja küsima, kas ma jälle panen asjad seljakotti? Ja siis mokk töllakil unistustesse vajuma.

Kõikidele naistele, kes pole veel suutnud välja mõelda, mida selle aasta helikiirusel lähenevateks jõuludeks saada tahavad, soovitan kasutada alljärgnevat abistavat vormi:

Andrese sünnipäev

2011-06-13T16:33:00.002+09:30

Nädalavahetuse veetsime Melbourne elanike Marilyni ja Kaarliga, kes on ühtlasi selle mandri paremuselt teised sõbrad (esimesed on teadagi KESNEED). Marilyn ja Kaarel olid meie suhtes väga sõbralikud, eriti sõbralikult suhtusid nad muidugi Andresesse, sest temal oli 11.juunil järjekordne sünnipäev. Selleks puhuks olid paremuselt teised sõbrad isegi nõus oma täissuitsuvorsti varusid meiega jagama ja järgmisi reisisihtkohtasid täiesti teenustasuta soovitama. New York, siis New York.

Andres üritas mulle neoonroosat looma võita, aga kuna SELLES VANUSES käsi juba käsklustele ei allu, siis polnud mõtet oma lootusi üldse ülessegi kütta. Panime ta karistuseks mõneks tunniks piinapingile ja läksime ise marja-juustukooki ning bratwursti sööma.

Sünnipäeva tipphetkeks oli ei muu, kui eestikeelne jutt pungil Fremantle rongis

"Ääääüüüüü, Saaremäää ja suvi, äööüü." Seda bemmikummide asja küll ei kuulnud, aga noormeeste välimuse põhjal võis selle osa vabalt juurde oletada.

Muidugi mõista tuleb sellises olukorras olla vait kui sukk ja lasta täismeestel üle terve rongi kõvasti oma seksuaalelu teemadel arutleda. Aga mingi hetk vaatavad nad teid kahtlustavalt ja tõmbavad veits oksi koomale: ühes kohas neli heledapäist ja -silmset inimest. Kahtlane raisk, ma ütlen.

Fremantle on selline armas linnake. Lisaks mingile tahab-olla-vanaaegne-kindlus, promenaadile, vanglale on linnas ka halvasti varustatud sekspood. Mu pulssi-lugev ja minuta orienteeruv telefon näitab lisaks ümbruskonna pubidele, kohvikutele, vaatamisväärsustele ja pangaautomaatidele ka täiskasvanute poodide asukohtasid.

Kaarel ja Marilyn läksid Melbourne´sse tagasi jättes meie hinge täitmatu tühjuse ja tohutu üksinduse. Me lootsime, et lend jääb ära!

Imestasime veel, et lend tiigriga ära ei jäänud, sest Tšiili vulkaanituhk isiklikult on nii palju lende tühistanud.

2011-06-10T09:29:00.002+09:30

Muidu ma otsingusõnasid ja muud blogistatistikat ei vaata, aga täna juhtusin ja mul on kaks tähelepanekut:

Väga paljud Eesti riigi ametkonnad käivad päevas blogi päris mitu korda vaatamas, mis tähendab seda, et nendes ametkondades on vist "hapukurgihooaeg". Krt küll, jõle igav ja väljas on Põhja-Aafrika kuumalaine, katsu ikka kuidagi töö tegemist teeselda.
Sa pervert, inimene või loom Tartust, kes saab mõnu teiste õnnetustest ja halbadest uudistest ja kes juba mitmendat korda toksib google.ee-sse sisse "eestlased austraalias halvasti" ja "minu nimi austraalias halvasti." Loodan, et sa rahuned maha ja katsud kuidagi edasi elada, sest karma is a bitch, baby!

Your health is all that matters

2011-06-07T11:46:00.000+09:30

Reportaaž magamistoast

2011-06-07T10:36:00.002+09:30

Täna hommikul oli mõnel mehel uni silmis, sest kui me lõpuks eile voodisse maandusime ja juttu alustasime, ei tahtnud see kuidagi otsa lõppeda, jutt ja naer katkes alles südaöö paiku.

Rääkisime Euroopa ja Ameerika naaritsatest, sain Antsult teada (mul on Andrese jaoks kaks hüüdnime: kui ta on hea ja armas, siis kutsun teda Antsuks, kui ta on halvas tujus või pahane, siis nimetan teda Antsmaniks. Teise nime väljakujunemisel on inspiratsiooni andnud Austraalia kuri ämblik Huntsman), et Ameerika naarits ehk mink saab Euroopa naaritsat viljastada, aga nende pojad surevad enne sündimist.

Siis rääkisime nõgestest ja mõtlesime, et austraallased pole veel sellist taime näinud nagu virtsase maa peal kasvav kõrvenõges. Kus alles kõrvetab ja kui raske on sellest lahti saada. Kujutan ette, kui siin maal nõges kasvaks, siis aussid oleksid selle ammu "mürgiste taimede top 3 lisanud", aga Eestis tehakse varakevadistest nõgestest suppi ja kodust juukseekstrakti. Nõgeseviht pidi isegi vereringele hästi mõjuma.

Jutt muidugi kaldus selle peale, et kui sa oleksid juur-või aedvili, siis milline neist? Andres arvas,et ta tahaks olla küüslauk ja mina pakkusin, et oleksin hea meelega hernes. Mõlemal tekkisid kohe teineteisele küsimused: miks? No, küüslauk on mitmeaastane taim ja hernes sellepärast, et näeb kõrgele ja ajab inimesi purtsuma. Mõtlesime mõlemad natuke järele ja otsustasime, et kindlasti ei tahaks me olla tomatid ja kõrvitsad. Loomadest oleks tema hea meelega, kas merikotkas või pruunkaru, mina oleksin lendorav. Lendorava variant ajas muidugi Antsu naerma, ei teagi miks. Minu meelest üsna loogiline valik.

Uuditest nii palju, et saime eile lõpliku "lepinguparanduse" Daluyonilt ja resort on kolmeks ööks ja neljaks päevaks täielikult meie ning meie külaliste päralt! Siinkohal tahaksin kiita meie Filipiinide asjurit ja resordi esindajat Mr Bruce, kes annab meile operatiivset ja kiiret infot- olgu see seotud menüüde, juriidiliste asjaajamiste või kasvõi Sabangis saadavate lilledega listiga.

Teine uudis on väiksemat sorti, aga ikkagi uudis. Kuna nüüd väga paljud asjad väga kindlad ja "tehtud", siis otsustasin endale uue perekonnanimega gmaili aadressi ära broneerida. Iial ei tea, kes vahepeal abielluvad ja ma ei taha endale mingisugust viktoria.sahr123@GEMAIL.KOMM nagu Antsul on, vaid ikka viktoria.(uus perekonnanimi)@GEMAIL.KOMM.

Minu jaoks oli uue meiliaadressi tegemine, õigemini minu tulevase perekonnanimega aadressi broneerimine, selline väike tehniline liigutus ja ei midagi üliemotsionaalset, aga MÕNI mees käis nagu kass ümber palava pudru. Tuli minu juurde ja kallistas, vaatas oma kutsika silmadega otsa ja naeratas õnnest roosa. "Viktoria Saar," kordas ta endal kaval nägu peas, jalutas teise tuppa ja mõne aja pärast tuli jälle, kallistas ja lasi lahti, siis pigistas tugevalt enda vastu.

"Minu oma. Minu perekonnanimega."

Mandurah

2011-06-06T21:07:00.000+09:30

Päike siras ja väljas oli 20 plusskraadi, kihutasime ratastega lähimasse raudteejaama ja otsustasime lähedalt mööduva raudteeliini lõpp-punkti sõita. Tänu sõbralikule jaamatöötajale saime teada, et juba kaks ehk mina ja Andres on "family" ning saame 9dollarise sooduspileti, mis kehtib kõikides tsoonides terve päev (jääme Perthi ühistranspordisüsteemi mõistes ikka veel perekonnaks ka siis, kui lisame reisiseltskonda kaks allameetrimehikest).


Kuri laps "Stop" märgiga käsib reisijatel emadele-lastele reserveeritud istmeid vabastama

Sõitsime Mandurahisse, mis asub Perthi kesklinnast 72 km kaugusel, rong sõidab sinna 48 minutit. Suurest erutusest Mandurahisse jõudmisest oleksin vastu posti sõitnud, aga õnneks suutsin tasakaalu säilitada ja viimasel hetkel kokkupõrkest hoiduda.

Mandurahis elab 85 000 inimest ja linn kuulub Lääne-Austraalia suurimate linnade hulka, tegelikkuses on Mandurahi näol tegemist Perthi metropolitani piirkonnaga. Linn on täis kinnisvaraarendusi ja uusi ehitusprojekte, märkimisväärseks projektiks võiks nimetada Mandurahi kesklinna kanaleid, mis on omavahel ühenduses. Hea infrastruktuur ja rohked veeteed võimaldavad igal korralikul linnakodanikul parkida oma jahti, kaatrit või muud veesõidukit otse maja ette. Kanaliäärsete korterite hinnad selles linnaosas hakkavad alates 795 000 Austraalia dollarist.


Mandurahi kesklinn


Mandurahi kesklinna tühjana näivad kanalid- ruumi veel on!

Partidel on alati eesõigus.

Pühapäevasel päeval oli linn täis piknikke pidavaid peresid ja hullavaid lemmikloomasid, professionaalseid ja amatöörmuusikuid. Õhus oli kõiksuguseid lõhnasid-emotsioone ning seda väga erinevatele maitsetele. Kuna Mandurahis on suurepärane jalgrattateede võrk, siis otsustasime linnale tiir peale teha ja sättisime oma plaanid nii, et õhtuks India ookeani äärde jõuaks ja uinuvale päikesele lehva-lehva teha saaks. Meil on praegu täiskohaga talv, mis tähendab seda, et kui päike looja läheb võib väljas olla vaid 6-9 plusskraadi ja nii jahedat ilma pole juba pea kaks aastat oma nahal tundnud.

India ookeani loojuv päike

Wetlands ja lindude kaitseala keset linna

Kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on väga mõnusa ja elamisväärse Perthi eeslinnaga, aga selle suureks miinuseks on kaugus Perthist. Mõtle vaid, kui peaksid Mandurahist iga päev Perthi tööle käima, 140 km iga päev maha sõita pole kuigi mugav, kuigi rongiliiklus on suurepärane-rongid kiired ning kaasaegsed.

Heaoluühiskonna perverssus: mobility scooter

2011-06-02T14:10:00.002+09:30

Südamelt ära, kuna järgmisest nädalast pole enam aega!

Väga heas ühiskonnas ehk heaoluühiskonnas on palju omapäraseid perverssusi, millega võiks/tuleks võidelda.

Näiteks see: kui su tagumik on 18aastaselt nii suur, et ei mahu ühtegi transpordivahendisse peale eritellimusel tehtud ekskavaatorisse ära, siis mootoriga abikäru või ratastool (ma ei teagi täpselt kuidas seda riistapuud eesti keeles nimetatakse, inglise keeles on mobility scooter) , võiks sellistele inimestele arstide poolt mitte näidustatud, vaid ikka vastunäidustatud olla.

Austraalias saab selle mootorkäru igaüks ja seda üsna lihtsalt: lähed arsti juurde ja ütled, et jalgade kasutamine valmistab kohutavat põrgulikku ebamugavust ja et kõndida on raske. Eriti veel kõrvaltänavas asuvasse poodi. Olen näinud küll ja küll noori naisi-mehi, endal jalad ja käed otsas, aga sõidavad mootoriga invaliidikäruga poe ette, pargivad liikuri invakohale ja kalpsavad poodi. Või koduperenaised, kes ei viitsi lastega jalgu kasutades jalutada, vaid kärutavad mööda parki? Ning siis süüdistavad oma ülekaalus geneetikat ja keskkonda.

Mis mõttes nagu? Täiesti haiged, te liigute ju nagunii minimaalselt.

Ja sellised abivahendid pigem soodustavad inimeste hädasid, kui aitavad "paranemisele" kaasa. Ma ükskord vaidlesin oma töökaaslasega, kes just endale mobility scooteri muretses, et mida põrgut ja miks sulle, täiesti terve inimene, seda vaja? Ta arvas, et see on äge ja mugav, ei väsita ja on praktiline, kui kiiresti poest piima vaja näiteks tuua või midagi.

Nad ei saanud minu argumentidest aru ja mina ei suuda mõista, miks see abivahend tervele ja noorele inimesele vajalik peaks olema. Täiega absurdne.

Eesti invaliidid võivad sellistest liikuritest vaid unistada.

"A little less conversation, a little more action please"

2011-06-02T13:15:00.000+09:30

Eile, kui ma kella kümneks linna pidin jõudma ja vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda, otsustasin võtta takso. Milles tegelikult ei ole midagi uudisväärset. Inimesed kasutavad taksosid iga jumala päev, taksod sõidavad New Yorgis, Pärnus, Novosibirskis, taksodest tehakse filme ja taksodes sünnitakse, taksodes armutakse ja taksodes lõpetatakse elusid.

Aga ühtegi eespool loetletud tegevust ma sel korral taksos teha ei tahtnud. Tahtsin lihtsalt kiiresti ja kuivana linna pääseda.

Muidugi mõista oli taksojuhiks Punjabi ats, vunts juba vaikselt halliks läinud, aga meel oli ikka nii rõõmus. Väga viisakas ja sõbralik oli, pole midagi ette heita.

Mis mulle meeldib nende tuliste rahvaste juures on see, et isegi kui ta ei räägi eriti ühtegi muud keelt peale enda emakeele, siis alati saavad kõik jutuajamised peetud ja lõpuks isegi elu keerdkäikude teemalgi filosofeeritud. Alguses ma muidugi võtsin sellise tõrksa hoiaku taksojuhi suhtes, et mis mul temaga ikka rääkida. Nagunii ei tea ta minu päritolust midagi ja minu väikese maailma jaoks on see India ka nii suur.

Pealegi oli eelmisel nädalavahetusel väljas käinud Andres rääkinud oma taksokogemusest, kus India päritolu taksojuht kogus erinevate riikide kliente ja tahtis kangesti ära märkida, et näed ta on eestlasi ka koju toimetanud. Seesama Andrese taksojuht rääkis, et eelmisel nädalavahetusel oli brasiillasi kohanud ja et enne polnud sellisest riigist nagu "Brasiilia" kuulnudki. Pärast vaadanud järgi ja ongi gloobuse peal "Brasiilia" täitsa olemas ja pealegi veel selgunud, et oh jumal hoidku, see ju suurem kui India!

Maailm ikka üllatab, eks ole.

No ma siis ei hakanud torkima ja kellegi maailma avardama. Aga kuidas sa siis istud vaikides, kui taksojuht vehib kätega ja higistab nii kirglikult, justkui tahaks õhku tõusta, muudkui üritab tähelepanu köita?

Ajame siis juttu. Küsisin, kaua Austraalias olnud.

Selgus, et taksojuht elanud Austraalias juba 25 aastat.

Pere ka siin?

Oh jaa, kogu suguvõsa elab siin.

Ja siis ta kukkus seletama, kuidas veerandsajandit tagasi olid Aasiast populaarsed viimast kuud rasedate naiste puhkusereisid Austraaliasse.

Tuled rasedaga "puhkama", plaksti-laksti lisaks lapse sünnitusele virutatakse kätte ka Austraalia kodakondsus. No mis siis viga.

Ei mingit inglise keelt, ei mingit haridust ega tõestatud oskusi.

Tüüp küsis vastu, et kas ma jugoslaavide ja tšehhoslovakkide kokkusaamistel ka käin. Neid siin nii palju ja käivad laulavad oma venekeelseid laule iga pühapäev. Selgitasin puht hariduslikel eesmärkidel, mitte ärapanemise mõttes, et sellist riiki nagu Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia pole juba päris tükk aega eksisteerinud ja et nad ei räägi vene keelt, neil omad ainulaadsed ja -omased keeled. Taksojuht oli väga üllatunud ja ühtlasi ka pettunud, et Jugoslaaviat enam olemas pole. Uudis Tšehhoslovakkia lagunemise kohta läks talle väga hinge.

Ja imestas kogu ülejäänud teekonna, et lagunemistest Austraalia uudistes midagi pole räägitud.

Mina ikka mõtlen, et hea, et väikesest riigist pärit oled, siis tead kõiki suuri ja väikesi ja keskmisi.

Oleks teadnud, et öösel vaja idioote peksta, oleks võinud rinnakad selga jätta ehk lugu keskmisest Austraalia idioodist

2011-05-31T14:39:00.001+09:30

Ma ei ole siiani kirjutanud laialt levinud inimliigist, keda kohtab tegelikult igas maailmanurgas ning erandiks pole ka Austraalia. Tunned ehk sinagi, kallis lugeja, keskmist (mis iganes koht, maa, riik) idiooti?

Mina räägin täna "keskmisest Austraalia idioodist" ja tunnen kaasa tumedanahalistele (hindudele, mustanahalistele) inimestele. Kui meid on siiani ahistatud kord või kaks, siis nende Austraalias resideeruvate inimeste jaoks on solvangute ning mõnituste vastuvõtmine valgetelt "keskmistelt idiootidelt" igapäevaseks elu osaks. Juba ette vabandan muude "keskmisesse idiooti" mittepuutuvatesse vahelõikudesse.

Meenutades Melbourne-Perthi reisi alguspäevasid vilksab mällu üks ere mälestus esimesest matkabussis veedetud ööst: olime läbi vihmasaju ja tuule jõudmas Victoria osariigi linna Warrnambooli, mis tegelikult ei asu väga kaugel Lõuna-Austraalia ja Victoria osariikide piirilt. Andres käis Warrnamboolis veel enne ööbimiskoha otsimise hakkamist tankimas ja märkis, et tanklatöötaja nägi kohutav välja. Ei ühtegi tervet kohta näos, ega tema nendel kaasaegsetel popkultuuridel väga vahet ei tee. Oli see teenindaja satanist või emo või keegi muu. Pole oluline.

Paar nädalat enne olime kuskil Põhja-Victorias metsade vahel seiklemas ja tahtsime läbi rahvuspargi ühe teekonna ette võtta ning küsisime kohalikust tanklast (kus bensiin maksis vähemalt sama palju kui Eestis, üldiselt on Austraalias ikka odavam) kõikidele viisakusreeglitele tuginedes kohalikult habemikult, et kas see tee on praegusel ajal sõidetav ja kaua me järgmisesse asulasse sõidame? Vend muheles veidi, vaatas mind altkulmu ja ütles: "You will be in big, big trouble if you take this road." Ja naeratas nii nagu teevad seda tuntud õudusfilmide peategelased.

Põikpäine nagu ma olen, tahtsin seletusi ja argumente, aga nii kõhe hakkas, et ei hakanud enam talle närvidele käima. Sõitsime ikka mööda seda teed, mis hiljem selgus oli 60 km ulatuses kruusatee ja ümberringi oli põlenud mets, mida tuli aeg ajalt tee pealt maha tirida. Aga vaated olid seda väärt. Natuke selline maailmalõpuline keskkond oli. Nagu tuumaplahvatus oleks paar aastat tagasi kogu elava ja rohelise maa pealt pühkinud ning vaikselt-vaikselt hakkaks loodus toibuma.

Kui karavanpargid on täis

Tagasi Warrnambooli juhtumi juurde! Andres oli paagi täis tankinud ja hakkasime kella 7 paiku õhtul endale elamist otsima. GPS vana sõber üritas meid hädast välja aidata, aga tänavad olid valgustuseta ja ei paistnud, et kuskil paari kilomeetri raadiuses ühtegi karavanparki leiduks. Me siiski leidsime mõned, aga need olid kõik täis. Nii me võtsimegi tee ääres ööbimise riski ette.

Otsisime puhkekoha, üritasime leida võimalikult varjulist, aga kuna pimedas edasi sõita enam ei tahtnud (kuigi meil oli täiskindlustus, omavastutus null ja känksidega kokkupõrge poleks nii fataalne olnud), siis jäime esimesse teeäärsesse puhkekohta laagrisse. Tegime süüa, jõime veini, veetsime lõbusalt aega ja mingi aeg tikkus uni silma. Tegime voodi ära ja tõmbasime kardinad ette, enne magaminekut käisime veel taskulampidega võsas.

Selgus, et asume kuristiku serval, meri on kohe seal samas all ja mingi kõrvaltee kulgeb alla (kuristikku minev tee oli väga populaarne kohalike piduliste hulgas, mis siis et asus linnast 10-12 km väljas). Iseenesest mõistetavalt ei saa Melbourne-Adelaide põhimaante kõrval ööbides vaikust ja rahu, aga olime sellega juba leppinud ning mingi aeg harjusime ka kontsantse heliga.

Tuhanded idioodid Melbourne-Adelaide teel

Nädalavahetustel, eriti öösel, kihutab Melbourne-Adelaide teel sadu, kui mitte tuhandeid idioote. Sellest annab tunnistust räige kiirus, kummide vilin, ohtlikud manöövrid, teistest autodest mööda sõitmine ja aknast igasuguste roppuste karjumine. Ühesõnaga, Austraalia on peomeeleolus! Ja kuna sellistes kolkakohtades on üsna väike tõenäosus sellisel kellaajal politseile vahele jääda, kasutavad päris paljud sõitmisel narkootilise ja alkohoolseid abiaineid. Vaadake ainult neid maanteede saateid Austraaliast: need on täis laksu all memmesid ja noori, kontorirotte ja eeskujulikke pereemasid. "Ole nüüd, onu politseinik, ma olen täiesti kaine, kas sa ei näe?" mangub viiekordse haagisega rekkajuht, kes on just andnud positiivse vereproovi kokaiinile, kanepile, amfetamiinile ja alkoholile.

Et maantee ääres ööbimine pole kõige turvalisem koht. Me ei lasknud ennast kõigest sellest häirida ja võtsime kõik neljakesi ülakehad paljaks. Esiteks hakkab sellises matkabussis räigelt palav, teiseks kõik on omad ja magasime nagu nii eraldi. Kristina ja Lauri üleval, mina ja Andres alumisel korrusel.

Oleks teadnud, et öösel vaja idioote peksta, oleks võinud rinnakad ikka selga jätta.

Kella 1-2 paiku öösel räige kummivilina ja prožektorvalguse saatel sõitis teeäärsesse puhkekohta, kus me ööbisime, mingi auto ja virutas räige paugu meie matkaauto pihta. Selline mürin, kummide vilin ja hõige aknast purupurjus meeshäälelt, et minge fucking ööbige oma kodumaal, fucking sissetungijad.

Ei tea, kuidas see paljas Kristina pimedas nii kiiresti ülemiselt korruselt alla hüppas, naerame siiamaani, et tšikil oli vist ühesekundiline reaktsiooniaeg kogu juhtumile. Lauri hõikas eesti keeles: "Ouuu, mis toimub?"

Andres hüppas püsti ja haaras taskulambi järele ja hõikas juba inglise keeles: "What is going on?". Ma kohe hakkasin meie "elutoas" ringi vaatama, et kas miskit tugevat enesekaitse jaoks meil üldse on? Aga need idioodid meid enam ei kuulnud ja meiega pikemasse diskussiooni langeda ei soovinud. Vihisesid kiiresti minema, muidu vaata oleks ju nende autonumbrit näinud ja oleks võinud politseile teatada, aga jänkud panid minema.

Südamed põtkisid kõikidel rinnus päris tugevalt, imestame, et meist keegi kokutama ei jäänud, sest niimoodi une pealt ehmatada, see võib inimese psüühika ära vigastada. Mingi aeg rahunesime maha, mina suutsin kogu selles olukorras kuidagi endale siiski tagurpidi pluusi selga tõmmata, aga Krissu istus seal niimoodi paljaste tissidega, oma elu eest võitlemas ja plaane mõtlemas, seni kuni mingi hetk saime kõik ja temagi aru, et ta istub seal keset tuba paljalt. Naersime ja tütarlaps tõmbas endale minu padja ette. Hihi.

"Viki, Andres autooooo tuleb!!!"

Rahulikult õudusunenägudeta enam meist keegi magada ei saanud. Kristina ja Lauri tunnistasid hiljem, et lootsid meie reisikogemuste peale ja mõtlesid ennast turvalisemasse keskkonda, kui me tegelikult olime. Andres mõtles peas varuplaani, et kas ta mahub läbi pliidi autojuhi kohani, juhul kui peaks kiiresti kriisiolukorras reageerima. Mina teadsin üsna kindlalt, et need idioodid on liiga arad, et tagasi tulla, aga kartsin seda siiski kuskil sügaval, teiste teadmata. Tõenäoliselt polnud nad ainukesed idioodid sellel teel.

Noored ülemiselt korrusel küsisid iga poole tunni tagant, kas kell on juba ärkamiseks sobiv. Üritasime nad maha rahustada ja öelda, et ärkamiseni veel 4-5 tundi aega, katsuge nüüd veidi magada. Kella viie paiku jäime kõik jälle magama, kuid iga kahtlane heli tegi ärevaks.

Mingi aeg ülemiselt korruselt kostus: "Viki, Andres autooooo tuleb!"

Hüppasime ülesse, Andres pani metallist lauajala enesekaitseks juba valmis. Auto tõepoolest keeras sinna kuristiku poole alla ja möödus meist üsna lähedalt, aga meid nad tülitama ei tulnud.

Mingit suurt elufilosoofiat sellest loost välja imeda ei proovi, lihtsalt, teistele teadmiseks, et selliseid jobusid on igal pool ja nendega kokkupuuted võivad üsna ebameeldivaks kujuneda.

Selline tragikoomiline olukord.

Otsige taevast Profanus Penicullus´t!

2011-05-30T17:32:00.000+09:30

Mu telefonil on selline huvitav lisa nagu Google Sky Map ja kui programmi tööle paned ja telefoniga öisesse taevasse sihid, näitab ta missugused tähtkujud, planeedid jms taevaobjektid peaksid selles kohas asuma. Aga isegi sellise abimehega pead tähtkujude leidmisel rohkelt fantaasiat kasutama. Tähtkujude äratundmise heaks abimeheks on ka hea vein/külm õlu.

Victorias avastasime tähist taevast päris palju, sest eranditult kõikide meie loodusesse väljasõitude ajal oli taevas selge-pilvitu ja nii täherohke, et tundus nagu polekski taevas enam ühtegi vaba millimeetrit. Leidsime Skorpioni,Veevalaja, Lõunaristi, Pegasuse, Cygnuse, Herculese ja palju muid nimetatud kujusid lõunapoolkera taevas ning tõenäoliselt tegime ühe olulise ja tähelepanuväärse astronoomilise avastuse.

Kuskil Lõunaristi ja mingisuguse udukogu vahepeal, suure puu kohal oli tähistamata kuju viiest erksast suurest tähest ja nendevahelisi mõttejooni ühendades andis tähtede paigutus kokku selge kuju: harilik pliiats! Harilik pliiats, mis harilik pliiats! Ja miks ükski tark astronoom ei olnud veel selle peale tulnud?

Profanus Penicullus üsna robustselt "Harilik Pliiats" tähtkuju nimetust ladina keelde tõlkides.

Nüüd, meie kui tähtsa astronoomilise avastuse tegijad, loome sellele tähtkujule oma tähenduse: kui noored ja armunud leiavad üheskoos selle Profanus Penicullus´e, eesti keeli Hariliku Pliiatsi tähtkuju tähendab see 85 aastat õnnelikku abielu ning surematust, igavest noorust ning vägevat potentsi.

Nii et tasub proovimist!

Jalgrattad, papagoid ja brokoli(ehk spargelkapsa)-juustusupp

2011-05-30T16:13:00.003+09:30

Ostsime neljapäeval jalgrattad ja oleme laupäeva-pühapäevaga nendega juba 40 km maha sõitnud. Selles kandis, Canningi jõe läheduses, kus me elame on väga head jalgrattateed ja juba päris tükk aega järjest on kuivad ja päikelised ilmad olnud. Tahaks mõni päev räigelt sisse magada, aga patt on seda teha, sest päike jõllitab aknast sisse ja ajab une minema.

Täna on tagumendid mõlemal veidi tundlikud, aga pikemas perspektiivis teeb selline intensiivne jalgrattaga sõitmine ju ainult head! Pealegi otsustasime laupäeva õhtul ennast ricotta-rohke suhkru ja või- apelsinikoogiga kostitada :)

See Perthi osa, kus me elame, on selline pensionäride ja noorte perede kant. Pühapäeviti peetakse avalikes parkides laste sünnipäevasid ja elujõulised pensionärid tegelevad aedade kohendamisega. Üsna rahulik kant, mitte nagu Melbourne St Kilda.

Eukalüptide all seistes tasub taevasse vaadates suu kinni hoida, sest puud on tavaliselt täis valgeid papagoisid, kelle väljaheiteid gravitatsioonijõu tõttu maa poole kisub. Seal nad askeldavadki, teevad hommikusi protseduure, paarikesed sarnanedes oma käitumiselt inimestele klaarivad probleeme selgeks. Naljakad on (kõhu alt hallikas-tolmused) need valged linnud!

Tegime suppi. Pärast öist pubis jalgpalli jälgimist ning õlle ületarbimist läks see supp Andresele eriti hästi peale. Koostisosad: kanafilee, brokoli, kartul, šampinjonid, sool, pipar, värske till ja roheline sibul, juust.

Kõrvale küüslaugune röstleib.

Serveerida voodisse armastuse ja hoolega.

Arutasime, et vanakooli põlvkond ei pannud iialgi head kanafileed supi sisse, sest see oli nende meelest liha raiskamine. Alati olid supi sees mingid kondid ja ollused, mis tegelikult liha mõõtugi välja ei andnud.

"head-päeva-nägemiseni-armas" musid

2011-05-27T13:52:00.000+09:30

Mulle meeldib, naudin, armastan ja olen sõltuvuses tema hommikustest "head-päeva-nägemiseni-armas" musidest. See on täpselt minu nägemus U2 laulust "Beautiful day" ehk väga hea päeva algusest: äsjaaetud siledad põsed, mis ainult mõned tunnid püsivad tal siledate ja mitte torkivatena, after shave´itud nägu, kaela juures mõnus mehelik parfüüm, suust tuleb kange musta kohvi lõhn. Selline huvitav ja ainult talle omane lõhnade kombinatsioon.

Tavaliselt kui ta ära läheb, olen ma umbes tunnikese voodis ja kõikide nende lõhnade koosmõjul ning tagajärjel naudin "oma laksu".

K#radi hea on olla nii!

Mõtteid läänerindelt

2011-05-25T16:42:00.003+09:30

Mingi hullem analoogkellade fänn ma pole, need kukuvad ja löövad kellad on mind pigem alati häirinud, aga meie magamistoas on väike lillakas kell, mis tiksub. Kuidagi veider oli esimestel öödel igat sekundit kuulda, eriti veel ajastul, kui kella ei kuulda, orienteerumiseks kasutatakse multifunktsionaalseid mobiile, aega ei tajuta ja kui on kogu aeg kiire. Ühtäkki kuuled igat elatud ja sisse hingatud sekundit. Nagu elupulss. Kuidagi jube rahulikuks teeb. Meeldib väga see magamistoa aja hüpnotiseeriv kulgemine.

Eile oli tööintervjuu. Muuseas, muude küsimuste hulgas küsiti minu käest, kas ma olen eraeluliselt õnnelik inimene? Pidavat olema paras karistus nii tööandjatele, kui ka kolleegidele töötada koos inimesega, kellel pole oma eraelu või on ta selles kuidagi ebaõnnestunud.

Igaõhtuseks meelelahutuseks on vana-hea Bondi klassika. Dr. No (1962) ja From Russia with Love (1963) on praegused lemmikud, Goldfinger (1964) ja Thunderball (1965) kalduvad juba liigsesse fantaasiasse. Aga vaatame, mis järgmised filmid toovad. Mitmed raamatud vajavad lugemist, retseptid proovimist, tunded avaldamist, kirjad kirjutamist ja asjad korraldamist.

Perth. Perth? Perth! Perth:

2011-05-23T12:50:00.001+09:30

2006.aasta rahvaloenduse seisuga elas linnas kõige enam britte (29%), koguni rohkem kui austraallasi. Austraallased olid (Austraalia linna!) populaarsuselt teine rahvus (25,6%) oma 479 174 inimesega. Järgmised suurimad etnogrupid on uusmeremaalased, iirlased, šotid, itaallased, hiinlased ja muud Aasia rahvused. Aborigeene olevat linnas 3000 kandis ehk alla 0,2% kogu linna rahvastikust.

Perthi elanik ennast päikese kuivatamas pärast värskendavat suplust.

Perthi kesklinn praegu, lähima 10 aasta jooksul muutub see täielikult.

Eilsed uudised näitasid tuleviku-Perthi ja palusid elanikelt kannatust, sest järgneva 10 aasta jooksul käivad linnas suured ning ulatuslikud ehitusprojektid. Aastaks 2017 peaks suurem osa modernsest-Perthist valmis saama!


Kliima on sarnane vahemerelisega, inimesed kasvatavad aedades sidruneid, laime, apelsine ja muid tsitruselisi ning naudivad päikesepaistet enamik päevadest aastas.

Canning River ehk meie kodujõgi, kuhu aeg ajalt ka delfiinid satuvad


Meie kodu


Kohe kodu juures on veekaitseala, kus näeb erinevaid vett armastavaid elukaid.

Ja õhtuti saab konnakoori kuulamise romantikat korraldada!

Kilekoti-Austraalia

2011-05-20T13:19:00.000+09:30

Mulle meeldib see Euroopas kilekottide keelamise mõte!

Eestis pole asjad üldse nii hullud nagu Austraalias näiteks. Siin on kilekotitamine eriti ekstreemne ja suuremates kaubanduskeskustes on kilekotid täiesti tasuta, poemüüja pakib su asjad umbes 20-30 erinevasse kotti, sest just nii palju erinevaid kaubaartikleid me tavaliselt ühe käimisega ostame.

Kodus lahti pakkides oled täielikus kilekotimeres ja ei tea, mida nendega peale hakata, sest tavaliselt on nad väiksemad, kui prügikasti sobilikud oleksid ja suuremal osal on juba väike auk ka sees ning tegelikult lõpuks kuuluvad nad kõik äraviskamisele. Kuu ajaga suudab üks keskmine elanik koguda ligikaudu 100 halli kilekotti, mida tihtipeale ei ole võimalik taaskasutada.

Ühe korra saak

Aga kuna Austraalia osariigid on niivõrd erinevad ja üsna iseseisvad oma tegutsemiselt, siis näiteks Lõuna-Austraalia osariik keelas juba mitu aastat tagasi kilekottide kasutamise.

Kui me Adelaides oma toiduvarusid täiendasime, sattusime kohalikku Woolworthsi, kus ei olnudki ühtegi kilekotti saadaval. Tegime suured silmad ja küsisime teenindajalt, et kuhu me oma saiad ja puuviljad paneme ning ta osutas viisakalt rohelise kotile ning lisas, et valitsus on kilekotid ammu ära keelanud.

Kui olukord sunnib, siis hakkad oma käimisi rohkem läbi mõtlema ja võtad kodunt selle taaskasutatava rohelise koti kaasa küll. Aga siiani oled harjunud, et kõik pakendatakse nagu nii ära, et mis sa hakkad...

Tähelepanekud pulmade teemal

2011-05-17T17:48:00.002+09:30

Kuna praegusel ajahetkel olen ma täiskohaga pulmade korraldaja, siis igapäevaselt kõiki neid foorumeid, veebe ja infoallikaid sirvides on jäänud mulje, et:

abielludes peaks kooselu täiesti radikaalselt (paremuse suunas) muutuma ja lõppude lõpuks algab see õnnelikkuse aeg (osad isegi kirjutavad oma pulmakutsetesse, et tulge meiega tähistama meie uue õnneliku elu algust)

targad ja kuulsad ajaloolised ja päevakajalised inimesed pole abielu kohta midagi head kunagi öelnud (see-eest on öeldud head kire, armastuse, armumise, naise jne teemadel)
pulmad oma tseremoniaalsuses on üks kallihinnaline etendus ja kui sa mõnda inimest valesti kohtled, võib ta talle usaldatud rolli üsna kehvasti mängida
Inglise-, vene-, saksa ja eestikeelse kultuuriruumi arusaamised pulmadega seotust, traditsioonid on üsna erinevad ja kui analüüsida kõike teemaga seonduvat ja arvesse võtta asjaolu, et meid on mõjutanud just sakslased, venelased ja inglased, tekib palju veidraid küsimusi. Kust kurat ja miks just sellisel kujul?
Näiteks peavad nii inglased kui ka venelased ebaviisakaks kutsesse pulmakingituse, lillede teema lahti kirjutamise, raha soovimine on aga pulmaetiketi spetsialistide meelest kõige suurem patt, mida üldse saab teha. Venelased väivad, et selliseid asju peaks külalistele suusõnaliselt edastama, inglased soovitavad lähedastel, pulmakorraldajatel (kelleks on tavaliselt pruudi või peigmehe vanemad) kuulujutt sõprade seas lahti lasta, et noorpaar tahab kingituse asemel raha.
Meie kultuuris on jällegi mõeldamatu, et keegi pulmakingituste ja muude korralduslike asjade osas keerutama hakkab ja oma soove konkreetselt sõnastada ei suuda. Võta siis nüüd kinni, mis õigem ja parem lahendus on?

Mõni tark on isegi parafraseerides kuulsat küsimust "Kas on elu pärast surma?" tõstatanud hoopis küsimuse, et "Kas on elu pärast abielu/pulma?"

Victoria vaatamisväärsused vol 1

2011-05-10T16:52:00.002+09:30

Kuigi Victoria on Austraalia üks väiksematest osariikidest, siis maa-ala, mida osariik enda alla võtab on Euroopa mastaapides võrdväärne Suurbritannia pindalaga. Kuue kuu jooksul jõudsime avastada seda osariiki erinevatest ilmakaartest.

Meeldejäävamateks paikadeks olid:

Great Ocean Road- umbes 250 km pikkune teelõik osariigi edela osas. Kulgeb mööda kaljust mereäärt ning täis imelisi vaateid, peatuskohti ning miljonivaatelisi piknikuplatse. Meie võtsime selle reisi ette jõulude paiku, kui kõik eeskujulikud aussid pidasid pühasid ja sõid priskeid grillkalkuneid. Samal ajal olid Great Ocean Roadil üsna palju hindusid ja moslemeid, kes perega pikal nädalavahetusel väljasõitu teha otsustasid. Tee oli päris hõivatud.

Vaade Apollo Bay´le

Kui põigata Great Ocean Roadi üldistest rahvarohketest turismiatraktsioonidest veidi kõrvale võib sealsamas 50 km sisemaa poole näha üsna unikaalset parasvöötme vihmametsa ja telkida täiesti privaatselt looduses-kookaburrade, kängurude ning vombatite seltsis. Üldiselt peab Austraalias paika tõsiasi, et mida raskem ja pikem tee mingi punktini on, seda vähem inimesi võtab selle teekonna ette. Great Otway National Park (103,000 ha) on teine külastamisväärne koht Victoria osariigis. Kopsud värsket õhku täis!

Värsket õhku, rahu ja vaikust leiab Great Otway rahvuspargist

360 km kaugusel Melbourne´ist Lõuna-Austraalia piiri suunas asub Portland, kunagine Victoria hülge-ja vaalaküttimise pealinn. Hülged ja vaalad on taaskord inimest usaldama hakanud ning Portlandi lähedal Cape Bridgewateril saab ligi 1000pealist Austraalia ja Uus-Meremaa hüljeste kolooniat näha: seda kas 30dollarilise paadituuri või niisama täitsa tasuta oma kondijõul mäkke rühkides.

Sellele rännakule tasuks binokkel kaasa võtta, sest hülged mänglevad lainetes ja lebavad kaljudel, aga seda oma 30-40 m allpool. Meie tegime 7 km pikkuse matka ja pidanud kordagi ettevõetut kahetsema. Teadlased väidavad, et Cape Bridgewater on koht, kuhu noored hülged, kes ei suuda veel paljunemise nimel emaste eest teiste hüljestega võidelda, tulevad oma nooruseuljust maha mängima ja mõned vanad ning kulunud, kellel pole enam emaste jaoks energiat sinna rahulikku pensionipõlve veetma. "Seals in Exile", nagu neid seal nimetatakse.

Suuri laineid nautivad hülged Cape Bridgewateril

The Grampians on Victoria osariigi elanike üks lemmikutest kämpimiskohtadest, "The Grampians on põõsaskõndimise paradiis", nagu kohalikud selle kandi kohta ütlevad. The Grampians asub Melbourne´ist 260 km kaugusel lääne suunas ja 300 elaniku kohta on Halls Gapis 6000 turisti majutavat voodit. Ajapuuduse tõttu ei saanud me tervet " paradiisi" avastada, aga ühe paaritunnise matka pärast tormilist õhtut lõkke ääres suutsime ära teha küll. Matk mägedesse polnud eriliselt raske, aga väljakutsuvaks tegi selle eelmisel päeval laagris (muide, nooremad väidavad, et laager on väga vanamoodne sõna, peaks ütlema pleiss) ületarbitud vein.

Hulljulge Marilyn The Grampiansi kaljul päikest ja vaadet nautimas

Me oleme nüüd viimasel poolaastal üsna palju looduses telkinud ja näinud, kuidas teised telgivad. Vahepeal ikka üllatab, mis kõiksugust kämpimisvarustust toodetakse, kuigi veelgi enam paneb imestama, et sellisel "varustusel" on päris suur ostjas-ja kasutajaskond. Kas kõike seda on ikka vaja?

Aussid on teada-tuntud kämpimishullud- tipphooajal või pikemal nädalavahetusel autot rentida ja tühja laagriplatsi leida on peaaegu võimatu missioon. Väljasõite ja matkamisi peab planeerima 3-4 nädalat enne. Kui väljasõit peaks langema riigipüha või laste koolivaheaja peale, peab reisi organiseerimisega tegelema hakkama isegi paar kuud enne.

Easter ehk munadepühad ja sellele eelnenud nädal oli näiteks täielik katastroof. Lapsed läksid vaheajale ja vanemad tõmbasid nendega bushi! Kõik ööbimiskohad olid juba märtsis välja müüdud, need mis veel saadaval olid, nende minimumnõudeks oli viiepäevane bronn ja ulmeline hind- suvalise vagunelamu eest 200 dollarit (kahele inimesele) maksta on isegi Austraalias selgelt palju (võrdluseks: öö Melbourne viie tärni hotellis maksab 300 dollari ringis).

Nii me siis magasimegi põõsas ja märkasime seaduspärasusi, et austraallastele meeldib ühes kuhjas-hunnikus olla. Üldiselt me oleme linnast välja sõitnud eesmärgiga teistest inimestest veidi puhkust saada. Kui meie järgime põhimõtet, et "kus pole otseselt sildiga keelatud, seal on lubatud", siis austraallased panevad oma telgi, päikesevarju, WC-vannitoa ja koeraelamu püsti vaid sellises kohas, kus see on sildiga lubatud.

Melbourne-Perth

2011-05-10T12:42:00.001+09:30

Viktoria elamine Victoria osariigis sai läbi paugu ja mürtsuga, värviliste õhupallide ja lõhnastatud WC-paberiga, päriskulda sisaldava Saksa šampuse ja Vietnami rahvussöökidega, Eesti pisarate, makedoonlase kallistuse ja austraallaste nilbete naljadega.
Nii kiiresti saimegi Melbourne´iga sõbraks?

Ma loodan, et ta vahel harva ikka kirjutab mulle, ma ju lubasin saata talle postkaarte maailma erinevatest nurkadest. Ehk suudame sidet hoida!

Ma ei oska siiamaani kirja panna, mis on see tema võlu ja ei oska inimestele seletada, kui küsitakse, kuidas Melbourne meeldib. Tean oma nahal läbielatud kogemusest, et see linn on omapärase ja kordumatu auraga ning sellesse rütmi on väga lihtne sulanduda olenemata soost, nahavärvist ja seksuaalsest orientatsioonist.

Ega asjata pole Melbourne olnud erinevate elamisväärsete maailma linnade edetabelite tipus.

Viimasel tööpäeval ostsin kodu juures asuvast poest töökaaslastele söödavaid šokolaadimaitselisi trussikuid kingituseks ja viisin tööle turukotis Poola retsepti järgi valmistatud juustukooki, üks tädike trammis kudus parasjagu salli, teine tädike aga tundis huvi salli mustri päritolu kohta, sügisese puhul kollaseks ning punaseks läinud lehed tuhisesid trammiteel.

Töökaaslased olid minu lahkumise tõttu teinud mulle suuremõõtmelise üllatuspeo, kust võtsid osa ka tagasihoidlikud laopoisid, mitmed ülemused ja arstid-medõed, kellega ma tööalaselt suhtlesin. Andresele tehti ka väga vinge lahkumispidu, aga päev enne ning meil mõlemal oli tegelikult hämming, et meie lahkumisele nii suur tähelepanu pöörati.

Väga armas ja läks väga hinge.

Praegu oleme Perthis. Nagu üks klient telefoni teel koguaeg rõhutas:" Hi,Victoria, Paul from sunny Perth is calling. How is rainy Melbourne?".

Nüüd oleme ise otsapidi Perthis. Linn on väga päikesepaisteline (tõdesime seda juba eelmisel aastal, kui Perthis esimest korda maandusime) ja tundub ka üsna kuivana. Aga siiski piisavalt roheline, sinine ja valge- mis sest, et siin elab 1,5 miljonit inimest.

Lõuna-Austraalia osariik

2011-05-02T07:22:00.000+09:30

Oleme nüüd Lõuna-Austraalia osariigis ja jääme siia mõneks ajaks seiklema. L-A tervitas meid keskmise sõrmega (mingi mees enne Victoria & SA piiri kihutas meist mööda ja näitas keskmist sõrme, see pidavat siinkandis tervituseks olema) ja kuuliaukudega kõikides teemärkides. Loodus on imeilus ja vahepeal tekkis tunne, et sõidame kuskil Kanadas, sest sellist männi-ja kuusemetsa välja pole me veel Austraalias varem näinud. Lõuna-Austraalia ja Victoria osariikide piiriala on täis metsafarme.

Pidutsemine Austraalia moodi

2011-04-25T09:29:00.001+09:30

Mul on nüüd oma tarkusetera, mida kasutan kõiksuguste väljakutsuvate ja keeruliste tegude-toimingute ära tegemisel: "et kui ma Austraalia stiilis naistepeo üle elasin, suudan ka seda teha!". Tõenäoliselt motiveerib see lause mind ka tuumasõja ja maailmalõpu korral, sest Austraalia stiilis pidutsemine nõuab äärmiselt head treenitust ja ettevalmistust.

Järjekordselt, tahan hoiatada kergesti mõjutatavat noorsugu, et alljärgneva jutuga ei püüa ma kuidagi cool ja äge olla ning alkoholi tarvitamist propageerida, tekst on hariva ja silmaringi laiendava eesmärgiga!

Eelmisel reedel sai alguse suurejooneline aktsioon minu töökaaslaste poolt "Joodame Viktoria purju, siis saab nalja," mis mõnes mõttes tegelikult kukkus haledalt läbi (krt keegi kuskil naabruses küpsetab vahvleid), sest nad ei osanud arvestada asjaoluga, et need, kes alkoholita lõbusad, need alkoholiga vajuvad ära ja ei tee üldse nalja.

Ettevalmistused olid suured, sest kõik tahtsid minu kulul nalja teha. Reedel, kui tööle jõudsin, olid kõikidel töökaaslastel sellised ärevad ja põnevil näod peas.

Ma tundsin ennast nagu nurkaaetud metsloom.

Meie haigla lao boss ja purchasingu pealik pakkusid ennast meie naistepeole meestantsijateks, aga lükkasime selle "ahvatleva" ettepaneku tagasi. Respekt ülemuste vastu peab säilima. Eriti, kui need on sellised ülikond+lips 40-50ndates mõnusa arbuusikujulise kõhuga abielumehed. Ülemus varustas meid eriti rõveda keemilise vaarikaliksiga ja kaameraga, et tal ikka esmaspäeval nalja saaks!

Kiivist töökaaslane võttis peole isegi oma kollase okseämbri kaasa, sest nad siin, Austraalias, mõõdavad peo õnnestumist tegelikult liitrites.

Kui pool ämbrit, siis oli vinge pidu, kui ainult veidi põhja peal, siis selline leigevõitu.

Pärast tööd läksime naistega kõigepealt toidupoodi, kust osteti mitu kilo peekonit, limpsi, kilode viisi valuvaigisteid, 5 kilo per nägu erinevaid komme ja paar ämbrit krõpse. Minu tagasihoidlik soov osta viinamarju ja mingit juustu lükati kohe tagasi, sest see ei sobivat peostiiliga kokku.

Ja kui minu käest lõpuks küsiti, kas mulle maitseb pikk või lühike peekoniviil, jäin ma kokutades sinna lihaleti ette seisma, sest tegelikult pole asi peekoni pikkuses, laiuses või kõrguses- kõik viilud maitsevad samamoodi.

Pealegi mulle ei maitse peekon. Eriti veel hommikusöögiks.

Mis mõttes, sulle ei meeldi peekon, Marsilt oled või? Hakkab meeldima!

Nagu selgus järgmisel päeval ei hakanud mulle peekon meeldima, mis sest, et see oli serveeritud muna ja röstitud Inglise muffiniga. Ütlesin, et see on kõige õudsam hommikusöök, mida ma oma elus söönud olen.

Mille peale nad vist isegi natuke solvusid.

Ma ei saa üldistada, aga päris paljudel minu tuttavatel austraallastel on alkoholi tarvitamisel üsna hägune eesmärk- ennast korralikult kinni tõmmata ja mitte niisama lõbusalt aega veeta, vaid korralikult mällerisse juua.

Mu 7.kuud rase teamleader meenutab "ilusaid" raseduseväliseid aegu, kui sai purju juua. Arsti assistent, kellega ma igapäevaselt tööalaselt suhtlen ja kes oma esimese lapse auto tagaistmel eostas, meenutab nukralt igatsedes peoaegu ja ohkab kadedusega, kui kuuleb kellegi peoplaanidest.

Tean üsna täpselt, kuna bossil pohmakas on. Ta ei hoia seda saladuses ja lahkub töölt 12-1 paiku. Pealegi oli tema see mees, kes mulle jõulude ajal töö kõrvale õlut serveeris.

Moraal on üsna lõtv. Kui mitte öelda, et täitsa olematu, kuigi tegemist on katoliikliku asutusega. Kui Eestis üritatakse peotüsistusi haiguste ja arstiaegadega varjata, siis siin ollakse üsna avameelsed ja otsekohesed. Ma üritan siiski era-ja tööelu lahus hoida.

Ahjaa, oluliseks detailiks aussi majapeo juures on muidugi 50tolline telekas, Playstation ja karaoke. Mina võitsin päris mitu korda, sest Playstation karaokes võidab mitte see, kes paremini viisi peab, vaid kes kõvemini mikrofoni viisipäraselt karjub.

Mina suutsin teistest üle karjuda.

Siin võidulaul, laulame nüüd kõik koos (lisapunkte annab emotsionaalne näo kortsutamine ja kätega taktis vehkimine):

Smsi arusaamatused

2011-04-21T17:33:00.000+09:30

Mõtle vaid missuguseid arusaamatusi võib põhjustada üks sms ja telefoni automaatsed seaded, mis parandavad kahtlase keele (loe: eesti keele) sõnad "õigeteks"-sobilikeks inglisekeelseteks sõnadeks.

Kirjutab naine oma mehele sõnumit ja väljendab ta siis tundeid ning igatsust, mis jõudnud mõne tunniga tekkida, selline tüüpiline ninnu-nännu tekst. Kõik tunduks nagu süütu ja ilus, aga paarikesel on poolsalajane fétiche kutsuda teineteist hellitavalt erinevate imelike sõnadega.

Sel konkreetsel korral kutsub naine oma armastatut Jäneseks, telefon tõrgub seda "koledat" sõna aktsepteerimast, naine surub lõpuks vägisi selle ikka läbi. Kõik tunduks jällegi nagu korras, AGA..

Kui telefon sõnumi ära saadab ja saadetud smside all naine kirjutatut näeb, teeb suured silmad pähe...ja hakkab juba vabandusi välja mõtlema!

"Ma armastan sind mu pehme James."

See pole selgelt see, mida naine mõtles.

Jänes on inglise keeles James.

"Tuti-pluti, kuta-kuta, ninnu-nännu, veel natuke ja siis" selles stiilis imalat teksti kirjutades keeldub telefon tunnistamas sõnu "sind, sina, sinu."

Kirjutad: "Ma igatsen Sinu järele."

Kohale jõuab: "Ma igatsen Sony järele."

Mis tekitab saajas jällegi kõiksuguseid küsimusi.

Mis kuradi Sony? Täitsa soe peast, sul pole ühtegi Sony asja.

Lugu sellest, kuidas ma eesti keelt rääkida ei tahtnud

2011-04-10T14:37:00.002+09:30

Istusin mugavas ja pehmes juuksurisalongi toolis ja lehitsesin seksikatest naistest pungil olevaid naisteajakirju, ootasin ja ootasin, aga minu järg ei tahtnud kuidagi kätte jõuda. Üsna eakas (pakun miskit 90a kanti) väikese halli õhukese juuksetutiga vanaproua lasi muudkui asiaadist juuksuril tööd ümber teha.

"No, no, I dont like it," ütles eakas daam üsna tugeva aktsendiga (alguses arvasin aktsendi järgi, et ta on rootslane), nägu vingus ja näitas kätega juuksurile, et soeng peaks kohevam olema. Juuksuripreili, krapsakas ja väike, pani jälle prouale rullid pähe, kuivatas ja lasi imevedelikke juustesse, ütles mingisuguse hiinakeelse loitsu ja võttis mõne aja pärast rullid jälle peast.

Tulemus polnud ikka see.

"No, no, that is not what I want," ütles moor järjekordselt.
Olin kogu selle ümbertegemise situatsiooni pealtnägijaks ja kannatajaks, sest tädi ei tahtnud kuidagi juuksurist lahkuda ning kasutas minu aega.
See võib küll julmalt kõlada, aga sitast ikka saia ei saa. Nii ei saanud ka sellest poolkiilakast prouast koheva soenguga tibi.
"How much I have to pay?" küsis ta lõpuks juuksurilt, kui oli ligemale 1,5 tundi minu ajast ära söönud.
"65."
"65?NO," tegi tädi suured silmad pähe.
"Agnes, tule palun siia," hõikas ta sulaselges eesti keeles ooteruumis olevat naisterahvast.

Kurku vajus sügav mõrkjas klomp, keel halvatus ja ei tahtnud enam minu käske täita.
Mõttes käis vaid, et kas see ebameeldiv, vingus ja torssis vanamutt on siis eestlane?
Ta oleks võinud ju mõni kuri ja ebameeldiv Rootsi või Saksa oma olla, aga ei kurat. Eestlane.

"See hiinlane tahab minu käest 65 dollarit töö eest," ütles rahuolematu klient.
"No maksame siis."
"Ei maksa ma talle midagi nii palju, vaata, mis ta minu juustega tegi!"
"Mis ta siis tegi?"
"Midagi ei teinud. Need asiaadid tulevad Austraaliasse, ise ei oska töödki teha. Miks neid ülde siia lastakse?"
"Ema, jäta nüüd."
"Mina ei maksa talle midagi, käigu oma Aasiasse," jäi vanaproua siiski viisakaks.
Vaidlesid, mis nad vaidlesid, aga tütar tasus ema juuksuriarve ning nad lahkusid tänamata ning üsna ebaviisakalt. Hea, et tädi sellele hiinlasele raha näkku ei visanud.

Ma tean, et see võib kõlada rahvavaenlulikult, aga tol hetkel oli minu põhiliseks mureks, et Andres mulle ei helistaks ja ma ennast kuidagi välja ei annaks, et ma nendest aru saan, sama keelt räägin. Aga kogu see negatiivsus, mis selle vanatädis oli, halvas minu aju kõnekeskuse nii või naa. Tõenäoliselt poleks ma tol hetkel suutnud ühtegi keelt rääkida.

Ma ei saa aru, miks mõned arvavad, et nad on teistest paremad ja väljavalitumad, et neil on püha õigus siin elada, aga teistel mitte?
Selliseid ma kohe üldse ei salli.

Lesestunud luik

2011-04-10T09:36:00.002+09:30

Eilsetes uudistes näitas lesestunud musta isasluike, kes on depressioonis ja üritab oma elu hinnaga munasid haududa. Teismeliste poiste-tüdrukute kamp oli tema paarilise kividega surnuks loopinud. Isane ei taha munade pealt lahkuda ja on juba mitu päeva nälginud, üritades oma pesa kaitsta ja pojad välja haududa.

Loomadest

2011-04-10T08:19:00.003+09:30

Käisime eile vaatamas kauaoodatud 3D filmi"Born To Be Wild".

Neile, kellel pole nunnumeeter ammu põhjus käinud, soovitan. Armas film headest ja siirastest inimestest, kes on seadnud oma elutööks väikeste vanemateta jäänud loomalaste päästmise ja suureks kasvatamise, nende loodusesse rehabiliteerimise. Peategelasteks olid Keenia elevandid ja Borneo orangutanid. Ja viripillid saavad oma nutud ära nutetud :)

Kagu-Aasias ringi reisides külastasime ka mõningaid selliseid loomade päästmiskeskusi. Viimane näiteks oli Filipiinide saarel Palawanil, seal tegeleti krokodillide kasvatamise ja nende loodusesse laskmisega, kuigi seda viimast ma ei usu. Kogu see õhkkond ja asutus viitas pigem illegaalsele krokodillinahaärile, kui loomade kaitsele ja konserveerimisele.

Selles krokodillide konserveerimiskeskuses olid ka väikesed ahvid, erinevad linnud, teised loomadki- kõik nad olid ebainimlikes tingimustes, neil polnud seal imeväikestes puurides ühtegi rohututti, ei mingit oksakest, kus ronida ja mille peal mängida. Ühes puuris istus väga ärritunud isane primaat, ta oli nii vihane ja kuri ning üritas meid puuoksaga lüüa, kui me tema puuri lähedale tulime. Tema emane oli teisel pool puuri, looduses-vabaduses ja just hetk enne meie saabumist miilutsesid nad just nagu armunud paarike- üks ühel pool, teine teisel pool puuri.

Sealsamas kohas elasid krokodillid väikestes basseinides kümne-kahekümnekesi. Ja ainult viiekümne peeso eest sai krokodillile ise liha visata! Kaks väikest krokodilli, kellel suud olid kummiga kinni pandud, pidid turistide käes poseerima. Vahepeal, kui turiste polnud, visati kroks kinnise suuga suvalisse pange, kuhu ta õigupoolest äragi ei mahtunud.

Kogu seda turistitsirkust pealt vaadates hakkas nii häbi, et näed, olen ka loll, kes naiivselt usub, et annetatud sissepääsutasu päästab kedagi ja parandab maailma. Tegelikult toetad sellega hoopis inimesi ja nende ülekohtust tegevust loomade suhtes.

Iga kord, kui tahad Facebooki pildinäljas tiigri, elevandi või krokodilliga fotosessiooni korraldada, peab meeles pidama, et see on looma jaoks üsna stressirohke ja väga ebaloomulik olukord.

Neile, kellele loomade planeedilt väljasuretamine ja tapmine korda läheb, soovitan lugeda poole aasta tagust NG-t, kus kirjutati väga põhjalikult illegaalsest loomakaubandusest. Ärisse on kaasatud ka väga kõrged rahvusparkide ja loomaaedade pealikud ning kui süveneda arvudesse, siis teatud liikide arvukus on loetav vaid kahe käel sõrmedel.
Väga kurb.

Mina usun fakte

2011-04-08T17:24:00.000+09:30

Mina usun teadust, teste, fakte. No mis siis, kui kasutaski? Inimene eksib, vahepeal saab kogu üldsus eksimustest teada, vahepeal joppab- asi jääb märkamatuks. Tippsport on ju tegelikult paljuski oma võimetega mängimine, suhteliselt viimasel piiril.

Keegi ei näe ju Andruse sisemusse, keegi ei tea motiive ja ammugi ei saa seda kindlaks teha, kas asi oli tahtlik või mitte. Juhtus kogemata. Sattus hasarti?

Ja üldeüldse, nii habras ja õrn on piir kõikide nende keelatud ja mittekeelatud ainete vahel. Mina võtan kõik need väljatulnud faktid teadmiseks, kuid need ei kõiguta minu arvamust ühte vingesse sportlasesse. Ma kujundan oma arvamust olemasoleva info põhjal ise, mitte ei lase arvamusi endale peale suruda.

Ma ei leia, et peaksin peaga vastu maad juukseid peast kakkudes kuulutama, et mina ikka usun ainult Andrust ning ajakirjandus on paha. Sind seatakse ju konkreetsete faktide ette. Näed siis, keegi pole meist jumalik ja ükski pole kummardamist väärt. Ta on samasugune inimene nagu meiegi. Eksib. Nutab. Naerab.Võidab. Kaotab. Sööb.Hingab.

See teeb tegelikult murelikuks, et paljud inimesed eelistaksid elada õndsas teadmatuses, kui karmis reaalsuses. Niimoodi võib veel skisofreenia välja kujuneda, kui pikaajaliselt reaalsust ignoreerida ja oma kujuteldavas maailmas elada.

Aga vähemalt on see juhtum eestlastest emotsioone välja pigistanud. Selle üle mul on hea meel.

Järjekordne auss, vilega

2011-03-31T20:29:00.000+09:30

Mis teil viga on?

2011-03-30T16:12:00.001+09:30

Muidu mul on üsna savi, mida EESTI (sõbralistis on ka teiste riikidega esindajaid, kuid pole kordagi näinud, et keegi teine oleks oma sõpradega mingeid kommertsreklaame ja loosimist "jaganud") inimesed minuga jagavad. Olen ammu aru saanud, et torust tuleb igast sitta ja seetõttu olen pidevalt spämmivad-tülikad-infovoogu risustavad inimesed lihtsalt nähtamatuks muutnud.

Täna otsustas üks "sõber" lisada mind vägivaldselt mingisse tarbijarühma, kus ohhohoo, loositakse poole aasta jooksul poole miljoni eestimaalase vahel üks pajakinnas välja!

See ajas natuke närvi. See et sa ennast igale poole topid ja sulle kõik valimatult "meeldib", ei tähenda, et võiksid ka minu eest otsustada, mis rühmadesse ja kohtadesse ma kuuluma peaksin.

Ja pealegi, on mul täiesti siiber sellest, et inimesed ei saa endale ise elementaarseid asju ostetud, vaid peavad mingisugustes alandavates ja närustes auhinnamängudes osalema. Kurat küll, käekott ja trussikupaar ei maksa ju kuigi palju, võiks ju ise need osta!

Palawani kliimast

2011-03-20T12:01:00.002+09:30

Me ei ole võimelised mingit uut pulmade teemalist lehekülge tekitama, sestap paneme suurema osa hädavajalikust infost siia samma.

Miks just Palawani saar?

Kuupäevaks oli juba ammusest ajast november 11, aastad on vist meie plaanides varieerunud. Vaatasime Filipiinide kliimakaarti, siis vaatasime teist korda, kolmandat ja neljandat.

Ega väga palju variante ei jäänud. Vihmariske peab maandama ja sellel ajal kõige vähetõenäolisem vihma saada on just Palawani läänekaldal. Palawan tundus eeltöö põhjal selline metsik ja segane, puutumatu. Just midagi sellist, mida me siiani Aasias taga otsinud olime.

Palawanil olles intervjueerisime kohalikke põhjalikult novembrikuu ilma teemal.

Kas vihma saab ja kui tihti, mis kellaaegadel ja kuna viimati taifuuni omal nahal tundsid?

Kohalike sõnul on suuremad vihmad augustis- septembris, oktoober on juba üsna kuiv, novembris peab korralikult joppama, et vihmane oleks.

Muidugi on Palawani ida-ja läänekallas klimaatiliselt üksteisest väga erinevad: läänekaldal on kuiv periood 6 kuud, kuiv samuti kuus, idakaldal kestab vihmaperiood 8 kuud, mis jätab kuivaks vaid 4 kuud.

Et siis läänekallas.

Järgmine küsimus, kas siis läänekalda põhja-või lõunaosa?

Lõunaosa jäi kohe välja. Esiteks, seal on suured moslemite kogukonnad, tsiviilpulmade korraldamine on Filipiinidel niigi keeruline ja me ei tahtnud veel omakorda seda komplitseerida, teiseks lõunaosasse reisides tasub reisijuhtide nõuande kohaselt ennast malaariavastastest rohtudest täis toppida.

Maalariariske peab ka vähendama ning kohalike sõnul kõige parem on ikkagi asustatud ning arenenud Palawani põhjaosad ja seda mitte vihmaperioodil.

Seega, džunglipulm juulis ei tulnud isegi arutluse alla.

Aga mida võib oodata põhjaosalt? Üldiselt jääb Palawan Filipiinide taifuunivööndist välja, aga mõnikord harva võib ikka mõni troopiline torm ka Palawani põhjaosa puudutada.

Seega, Palawani saare läänekalda keskosa, kus peaksid eespool loetletud riskid kõige madalamad olema.

Filipiinide kliimat mõjutab kaks peamist mussooni- southwest ja northeast monsoon ehk edela-ja kirdemussoon. Edelamussoon ehk Habagat (maist oktoobrini) formeerub, kui põhjapoolkeral on suvised kuud ning maismaa läheb soojemaks, kui meri, tuues endaga kaasa madalarõhkkonna ning kõrge õhuniiskuse, tuuli läänest.

Kirdemussoon ehk Amihan toob endaga kaasa jahedat ja kuiva õhku Hiinast, Venemaalt ning Jaapanist, mõõdukaid temperatuure ja valdavaid idakaare tuuli.

Nädal elust

2011-03-19T10:29:00.002+09:30

Uudistes Mussa Kussa ja Nostradamus, raadiost ikka Rihanna ja Eminem, Kurru Nurru ei saa jälle voodist välja, dušš soe ja diskreetne Victoria Secret, hommikuks allkirjajuust ja väike ergutustants, telefonis sõbrad jälle uuendavad elu, sul pole mida uuendada, annad istekoha üksikule isale kahe väikelapsega, töökaaslased toidavad munadepühade šokolaadimunadega ja küsivad, kuna sa paksuks lähed, planeerivad sulle Austraalia tüdrukuteõhtut Horny Little Devils stiilis , foorumis inimesed tahavad teada saada ja ei kuula, sugulased abielluvad ja lahutavad, lollid võtavad igal pool sõna ja tarkadel on kahjuks muudki teha, samal ajal kollased virsikud mädanevad ja basiilik vajub, pargis ehitatatakse puure hullunud vormelifännidele ning litsid teevad tööd, Prantsuse Polüneesia vast ei vaju ja ikka ootab ära, kalmaare praaditakse 5 minutit ja paprika on toorelt parim, vesi jäätub ja jää sulab, India vunts annab sulle dollarise kohvi 80 sendiga, kui jagad tema telefonibumbrit, täitsa tasuta saab kohvi ühe põsemusi eest, ülemus toob töölauale õlut ja avab selle hammastega, ikkagi detsembris abielluv Itaalia mafiooso, uurid mille jaoks kasutatakse "vac pumpi" ja kuhu saaks oma B+ verd anda, läbilõhki oma toidab armastust valgete liiliate ja punaste tulpidega, teed talle maitsvat lõhet ja triigid särki ning jälle on kogu maailm tasakaalus.

Oled rõõmus ja õnnelik ning ei igatse tagasi. Iga päev öeldakse sulle kui tähtis ja vajalik sa siin oled.

Aussi peaminister

2011-03-18T19:30:00.000+09:30

Mõtteid on palju, aga need raisad ei taha kuidagi lauseteks koonduda. Viimastel nädalatel olen üliemotsionaalitsenud, nutnud rõõmsate uudiste pärast ja naernud kurbade tõttu. Mingid hormoonid on täitsa paigast ära, aga küllap nii peab olema.

Olen austraallaste käest uurinud, mida nad enda punapäise peaministri kohta arvavad. Üllatavaid vastuseid on ikka ka tulnud, vahest kõige üllatavam on see, et päris mitmele mu tutvusringkonna austraallasele ei meeldi peaminister ainuüksi tema hääle pärast. Nad ei oska seda mitte meeldimist kuidagi selgitada või põhjendada, mina ütleksin, et peaministril on võib olla tõesti natuke "porgandihääl", aga et ta kohe oleks seepärast ebapädev peaminister?

Kõne, mida Gillard pidas Ameerika Ühendriikide Kongressi ees üllatas mind muidugi. Pole selliseid teosed ammu kohanud. Niimoodi endast välja minna ameeriklaste Kuu vallutuse peale.

Filipiinid-Singapur-Austraalia

2011-03-07T19:20:00.001+09:30

Lend Singapurist Melbourne oli ikka väga turbulentsirohke, vahepeal võttis isegi täitsa lendamise isu ära, mis sest, et igasugune loogika ja mõistus ütleb, et turbulents on vägagi normaalne nähtus lendamise juures.

Melbourne´ist Darwinisse lendasime ligi neli tundi. Siis veel umbes sama palju Darwinist Manilasse. Manilast Puerto Princesasse tund ja 20 minutit, Puerto Princesast tagasi Filipiinide pealinna 1 tund ja natuke peale.

Manilast Singapuri lendas Jetstar 3,5 tundi ning Singapurist Melbourne´isse 7,5 tundi. Kokku selle lühikese reisi jooksul lendasime 17 000 km maha. Seega, praegu oleme pärast nädalast puhkust rohkem väsinud, kui puhanud. Pluss tuleb veel taasharjuda Melbourne´i ajaga, mis erineb Filipiinide omast 3 tunni võrra, ja muidugi, homsest tuleb taas tööle minna.

Eilse päeva veetsime Singapuri lennujaamas. Singapuri Changi lennujaamas on tegevust terveks päevaks: tegime pilte ja saatsime neid sõpradele, šoppasime, istusime rooftopi päevalilleaias, palvestasime palvetubades, vaatasime filme tasuta kinosaalis ja mängisime 3D mänge, sõime Itaalia ja India toitu, ostsime kingitusi, alkoholi ja kosmeetikat ning lesisime seal, kus lesida andis.

Manila, Santa Cruz

2011-03-06T00:45:00.000+09:30

Oleme praegu uhkes Manila hotellis, mis kutsub ennast küll siinse ümbruskonna ainsaks viietärnikaks, aga reaalsuses küündib vaid heal juhul kolmeni.

See pole tegelikult üldse põhiline. Põhiline on see, kui me Manilas kell 19.15 maandusime, tehti meie saabumise puhul niisugune ilutulestik, missugust pole meie silmad varem kuskil näinud (tegelikult toimub Manilas Philippine International Pyromusical Competition 2011 ja meie saabumise ajal näitasid oma ilutulestikku Jaapan ning Kanada).

Muidu magamisase asub tõelises oaasis keset seda Santa Cruzi segadust, mustust, vaesust. Vaatad aknast välja näed basseini ääres peesitavaid rikkaid Aasia turiste eraldatud paksu betoonmüüriga karmist reaalsusest, lõhnadest ja helidest ning kõigest muust "ebameeldivast".

Saabusime Manilasse hilja ja homme varakult on juba edasilend Singapuri, seetõttu ei jõua selle kandiga väga tutvust teha. Üritasime Andresega ümbruskonnas veidi ringi jalutada, aga hoonete katustelt ja akendest tilkus kõiksuguseid venivaid vedelikke pähe, tänavavalgustus polnud ka kõige eredam, teekate selles linnaosas on auklik ja kohati isegi täitsa puudulik (sain esimese saja meetriga põlvini poriseks ja solgiseks, nii et jalgu tuli keevas vees leotada).

Aasia suurlinnade hiinalinnad on oma olemuselt väga sarnased, ühtki põhjapanevat järeldust linna kohta ainult selles olles muidugi ei maksa teha. Aga seda võin küll öelda,et väga eriliselt need hiinlaste asulad mulle ei sümpatiseeri.

Üldse hiinlaste integreerumine on paljudes riikides (kus neid on arvestatav vähemus) üsna läbikukkunud ettevõtmine. Miks ma ei võiks Manila (mis on Filipiinide pealinn) suvalise linnaosa hotellis tellida-süüa-tarbida ka Filipiini toitu?

Ei, ei ja veelkord ei. Me oleme hiinalinnas, me pärineme Hiinast ja me pakume ainult nälginud kananaha nuudlisuppi suure loomapeedilehega ja tükeldamata inveriga.

Puerto Princesa

2011-03-04T07:45:00.000+09:30

Oleme Puerto Princesa Fleurise hotellis, fuajees mängib klaver ja küünlad põlevad, üks äärmiselt traagilise häälega halvasti viisi pidav hotelliteenindaja laulab inglisekeelseid lembelaule. Parasjagu kõlab just "I will always love you".

Filipiinid on seni väga mõnusad olnud ja oleme rõõmsad, et novembris saame selles maapealses paradiisis kolm nädalat viibida. Pulmade korraldamine edeneb siiani väga edukalt, homme allkirjastame pulmakohaga eellepingu, maksame ettemaksu ja pühapäeval suundume läbi Singapuri Austraalia poole. Homme kohtume ka Palawani kohaliku perekonnaseisuameti asjapulgaga, et sündmuse juriidilised nüansid korda ajada.

Saatsin meie pulmakorraldajale ideid, missugune võiks meie "abielukaar", värvid, lilled ja kogu see pool välja näha. Ta oli nii rõõmus, et mingisuguse illustratiivse poole andsin ja hüüatas: "Me võime isegi ilusama teha!". Ilusama võite te teha küll, aga peaasi, et see jääks meie maitse piiridesse. Õnneks on pulmakoht igati maitsekas ja pole seda ohtu, et nad roosad kunstõhupallid randa paneksid ja kunstlilledega abieluvoodit ehiksid.

Ja veel tekitab peavalu vaid see meelelahutuse pool. Oleme siin kõiksuguseid variante kaalunud, õnneks on meil siin sõbralikke ja abivalmeid abilisi ka.
Üks autojuht kellega Sabangist Puerto Princesasse sõitsime küsis meie käest täna, et kas oleksime äkki klounidest huvitatud? Mille peale ma hakkasime Andresega nii kõvasti naerma, et siiamaani kui "pulmaklounide" peale mõtleme, tuleb naer peale.
Aga mees mõtles seda üsna tõsiselt ja kohkus meie naeru peale ära.

Palawani maa-alune jõgi

2011-03-02T22:19:00.000+09:30

Füsioloogiline kell käib täiega Melbourne ajatsooni järgi, haigutame võidu siin, kuigi Manilas veel õhtu poisikene. Läksime veidi rummi maitsemisega hoogu ning praeguseks 0,7 liitrist alles vaid üksikud tilgad. Homme söön seda haput kalasuppi hommikusöögiks, ausõna!

Päev oli erakordne, värviline ja meeldejääv. Selles suhtes ei pea elu raiskamise piinadega voodisse minema. Paadiretke käigus sattusime rahvusvahelisse seltskonda, kus me tegelikult ennast viimasel ajal kõige mugavalt tunneme. Hea ja lõbusa seltskonna retseptiks on: võta üks ehe sakslane, prantsusekeelne kanadalane, ebatüüpiline ameeriklane, lokkis belglane ja kaks rahuldamatu suhtlemisvajadusega eestlast, lisa neile paras kogus nilbet filipiinot ja tulemusega võib päris rahule jääda.

Muidu, Palawani underground river on päris huvitav elamus, maa-alune jõgi ikkagi ja täitsa pime on ikka valguseta, peaks mainima. Nägime maa-aluse jõe karstikoobastes Sharon Stone´i, peenisega seent, kahte musta tantsivat kassi, tervet piiblilugu, Titanicu vööri, ratsut, hiiglaslikku maisi, küüslauku, kakaouba. Kõike võis näha, lase vaid oma fantaasial lennata!

Tundub, et need inimesed, kes kõik need koopa moodustised avastanud ja nimetanud, on rohkelt mingeid aineid sisse hinganud, sest isegi mul (üsna elava fantaasiaga inimesel) läks tükk aega aega, et stalaktiitidest moodustunud paljas Sharon Stone endale ette kujutada.

Ja näpunäiteid tulevastele reisijatele, et kui vaatad lakke, siis ütle wow asemel mmm, sest vastasel juhul satub su suhu Holy Shit (täpsemalt Holy Bat Shit) Holy Wateri asemel.

Õnnelikult Filipiinidel

2011-02-28T18:22:00.000+09:30

Kõikidele kaasaelajatele rahustuseks ütleme, et elasime õnnelikult üle Melbourne-Darwin-Manila-Puerto Princesa lennud ja istume praegu lõõgastunult palmi all.

Andres tarbib San Migueli ja minul on klaasis oranž "Catch me".

Muidu võiks öelda, et esimese laksuga leidsime oma paradiisi, suhtlesime juba kõikvõimalike juhtidega ning homme edastame oma lõplikud nõudmised-vajadused.

Koht on väga vahva ja eemal linnamürast, kärast ja inimestest, ümberringi kaljud, mäed, džunglirohelus ja soe meri. Imelik on ainult mõelda, et elekter toodetakse siin generaatoriga, aga WIFI on isegi kalatiigis olemas!

Andres siin paneb oma telefoniga laike minu staatusele. Lõppude lõpuks saan ka mina teada, mis talle päriselt meeldib (tegelikult poeb, raibe).

Homme magaks sisse, läheks merre ujuma, sööks krabisid hommikusöögiks ning jooks peale värskelt pressitud mangomahla!

Saadaks neile, kes meie nimesid veel mäletavad, isegi postkaarte! :)

Valimistest- siiralt ja omakasuta

2011-02-26T08:58:00.001+09:30

Häbiväärne lugu, aga mul pole olnud aega, et ennast põhjalikumalt kurssi viia, mida minu ringkonna kandidaadid on seni teinud ja mida minu hääle eest lubavad ära teha .

ID-kaart ja -lugeja istuvad ootevalmis, et oma töö ära teha.

(Tundliku lugejate ees vabandan juba ette, et selles poliitikateemalises tekstis võib esineda ebatsensuurseid väljendeid, mis on ainsad sobivad sõnad kirjeldamaks suhtumist teatud parteidesse ja isikutesse).

Olen neid vaadete-teste teinud küll, aga neid tegematagi tean, et oled tugevalt sotsiaademokraatlike vaadetega, aga Eestis pole kahjuks selliseid sotsdemme, kes võiksid minu huve ja vaateid Riigikogus esindada. Õnneks on mulle siiski Eesti sotsiaaldemokraadid nüüd mitmeid kordi sümpaatsemad, sest nende juht vahetus. Sellegi poolest on nad liiga palju sitta endale kaela tekitanud.

Kui valida lastakse, siis olen ikka oma hääle iga kord andnud. Valitagu kohalikku omavalitsust, parlamenti või Euroopa saadikuid.

Ühe korra hääletasin Roheliste poolt. See vaht, mida nad tekitasid, tekitas mulle illusiooni, et nad võivad asjalikud olla. Need ei ole ka mingid õiged rohelised, ma ütlen. Mingid suvalised ja mitte-midagi-ütlevad-tegevad. Kakasid mu hinge. Enam ma neid ei vali.

Siis hääletasin sotsiaaldemokraatide poolt. Padar on minu meelest üsna esinduslik tüüp. Vahepeal kui ta rahandusminister oli, oli mul temast täitsa kahju. Poliitiku karjäär ei mõjunud kuigi hästi. Saatsime ta Euroopasse nö asumisele, parema elukvaliteediga ja pikema elueaga, kõrgema palgaga Lääne-Euroopasse. Muidu oleks äkki ka varakult ära lõppenud, nagu on kombeks tegusatel ja töökatel eestlastel?

Tarand oli järgmine auk, kuhu sisse kukkusin. Hullult vahutas ja lubas, nii kui Eestist minema läks, nii läksid lubadused meelest.

Nüüd ma siin mõtlengi, et kuradima palju kordi olen vastu pükse saanud, et kas üldse ja kui üldse, siis keda?

Ma pean tunnistama, et hoolimata eurost ja "majanduskriisist väljatoomisest" on mulle Reformierakond üks kõige ebasümpaatsemaid. Minu jaoks on iga üksikindiviidi heaolu kõrgemal suurkorporatsioonide, ühenduste ja muude organisatsioonide huvidest.

Kui iga Eesti inimene on õnnelik-õnnestunud, rahul-rahuldatud, siis see annab tunda ka järgmistele tasanditele. Praegune reaalse-Eesti reaalne-olukord on aga seda frustratsioonigeeni pärandumist, mida niigi iga eestlane oma lapsele rinnapiimaga edasi annab, pigem süvendanud.

Jaa, tubli töö Ansip!Ma ei ole mingi eriline finantsgeenius, aga kui mulle minu nõunikud mustvalgelt paberil kirjutaksid, et need on need summad, mida meil vaja ja need on need summad, mida meil ei ole, saaks igaüks kärpimisega hakkama.

Mu meelest pole kõige selle juures just sellel üksikindiviidi rahuloluga arvestatud. Sa võid ju IMF-le ja Euroopa Pangale eeskujulik olla, aga sellisel juhul tekib küsimus, kelle jaoks on see riik? Inimeste jaoks ikka. Vast.

IRL, eelkõige Isamaaliidu osa pole mulle kunagi meeldinud. Laar on küll tark poiss, aga kui asi puudutab oma huvisid, siis pistab halvemateks aegadeks, endale varuks põske küll, nagu eeskujulik hamstripoiss.

Keskerakond ei vääri üldse mingit tähelepanu ja kajastamist, sest seda kirumist on terve Eesti internet täis.

Ma olen nõus rohkem makse maksma selleks, et inimesed, kes enda eludega ise hakkama ei saa, saaksid joonele ja elaksid inimväärset elu.
Olen nõus rohkem makse maksma, et potentsiaalsed- andekad lapsed leiaksid realiseerumisvõimalusi, mitte ei hallitaks kuskil ning aeguks puudulike treenimis-ja õppimisvõimaluste tõttu.
Olen nõus rohkem makse maksma selleks, et investeerida noortesse peredesse, kes saaksid endale kodu ilma pangaga orjanduslepingu sõlmimist.
Olen nõus rohkem makse maksma, sest tahan, et Eesti pensionärid jõuksid endale Rootsi-reisi lubada, pärast seda rasket tööpõlve ja ei peaks enam kunagi supermarketitest ostma tähtaja ületanud kaupa.

Neid momente on veel palju. Reaalsus on siiski see, et maksan makse Austraalia ühiskonna heaks. Ehk tuleb võimalus veel ennast teostada, sest nii on juba kord kasvatatud, süümepiinad sind söögu ja põrgus sa põlegu, kui sa oma riigile kasu ei too!

Presidendi kõne oli sellel aastal ka üllatav. Olen harjunud, et majandus on Eesti elu keskmeks ja kõik muu on väheoluline, muust ei räägita ka, kui numbritest, prognoosidest ja sellest, kui hullult töökad eestlased on, aga nüüd siis juhiti tähelepanu ka sellele, et eestlane on endasse sulgunud, teisi vähe tunnustav ja kitsi-ahne-kade tegelane.

Üsna ebameeldiv on enda kohta mõelda, et olen teisi vähe tunnustav, kade ja sulgunud.

Aga aeg oleks peeglisse vaadata.

Teekond Siberist Indiasse

2011-02-26T06:54:00.000+09:30

Hullumeelse nädala lõpetuseks läksime eile kinno, Hoyts on üks esimesi kinosid, kes siin pool maakera filmi "The Way Back" linastasid. Saal oli peaaegu tühi ja saime üsna rahulikult oma hiinakast kaasa haaratud õhtusööki nautida.

Ootused olid väga kõrged, sest filmi reklaamis ja aitas valmistada National Geographic, üldse temaatika läheb hullult korda ja minu meelest Nõukogude Liidu ajalugu on äärmiselt vähe kajastust leidnud.

Kui ma hilisteismelisena Anne Applebaumi "Gulagi" lugesin, siis mõtlesin, et kuidas, kurat, kuidas? Kuidas on võimalik miljoneid inimesi niimoodi taga kiusata? Kuidas nad ei organiseerunud? Kuidas oli võimalik, et üks peast soe vend kontrollis miljonite teadvust?

Film muidugi sellistesse keerulistesse küsimustesse ei lange, jääb üsna pealiskaudseks.

Oh, kogu selle filmi häda vist ongi pealiskaudsus? Aga samas lohutan ma ennast sellega, et parem pealiskaudne ja naiivne film, kui üldse filmi poleks.

Okei, kui kogu film oleks fokusseeritud ellujäämismomendile, mitte Gulagile ja kõigele sellele punasele-koledale. Aga ei olnud ju! Atsid põgenesid tuhandeid kilomeetreid vangilaagrist läbi Siberi talve, Mongoolia kuumuse, talvisest Tiibetist suvisesse Indiasse ja kogu selle aja vältel oli neil ainult mõni leivapaluke. Kõige ulmelisem osa oli muidugi see Siberi osa.

Kuidas üle elasite? Mida sõite? Kuidas karmidel talveöödel ööbisite? Miks te lumest koobast ei teinud? Miks te kevadel jõest kala ei püüdnud? Kuidas te Mongoolia kõrbe sajad kilomeetrid veeta üle elasite? Kuidas te üldse Mongoolia Gobi kõrbe (mis on väidetavalt maailmas viies kõrb pindalalt) ületasite? Miks te Lhasasse ei jäänud talve üle elama, kui teile külainimesed majutust pakkusid?

Miks Siberis matkates on vahepeal kesksuvi, kus puud olid rohelised ja siis jälle varajane kevad, kus puud alles lehte läksid? Kuidas te Siberis lumest vett saite?

Ja kui nüüd aus olla, siis tegelikult on lume söömine vee joomise asemel pikaajaliselt ning ellujäämise nimel, eriti veel mitme kuu vältel, üsna eluohtlik ja võimatu, sest keha põletab vingelt energiat selleks et kehatemperatuuri normaalsel tasemel hoida ja dehüdreerib organismi veel rohkem. Arvestades veel sellega, et asjaosalistel polnud mingit toidukraami ka käe pärast, siis tundub Siberi läbi jalutamine vee ja toiduta üsna ebareaalne.

Ja need Baikali sääsed! Ulme.

Vähemalt 2009.aastal olid Baikali ääres tõepoolest vägagi märkimisväärsed sääsed, aga et niisugused?

Ma pole kahjuks raamatut lugenud, aga üldse tegelikult kaheldakse, kas Slavomir Rawicz oli laagris ja tegi selle teekonna läbi, sest ühtegi ajaloolist tõendit selle kohta pole väidetavalt leitud.

Igatahes, tunnine Bear Gryllsi seanss teeb sellele seiklusfilmile vingelt ära!

Baikal 2009

Eesti päev

2011-02-24T06:04:00.001+09:30

Aasta Vabariigi päeva puhul võiks jätta nõmedad ja madalalaubalised kommentaarid rahvuslikkuse ja teiste rahvastega koos elamise (eelkõige võimatuse) teemal enda sisse mädanema. Ole loll, aga istu vaikselt oma nurgas ja ära ärple üle terve ruumi.

Proovida ehitada lauset nii, et ei kasutaks ühtainsatki inglisekeelset sõna ja formuleeriks TERVE LAUSE puhtas eesti keeles. Selles samas keeles jajah, mille säilitamine ja edasi kandmine on alusseadusse sisse kirjutatud.

Mitte minna mõtlematult-zombeeritult-ajupestult valimistele, vähemalt proovida olla mitte kõige suvalisem juurvili. Ole kas või helekollane poolvalmis paprika!

Head vabariigi aastapäeva!

Kuidas ma safranikrookuse emakasuuet otsisin

2011-02-21T17:29:00.003+09:30

Eile, kui Andres pühapäevast töövahetust tegi, tegelesin mina sisseostudega ehk terve nädala varustuse väljavalimise ja koheletoimetamisega. Käime kord nädalas poes ja oleme siiani suutnud kõik toiduvarud ette planeerida, nädalamenüü planeerimine hoiab nii aega kui ka raha kokku.

Kõigepealt ostsin kala ja meresaadused, rohelised, punased ja kollased juur-ja köögiviljad, puuviljad Queen Victoria turult, seejärel käisin supermarketis kõike ülejäänut ostmas.

Kolmandat korda ostlema läksin naabruses asuvasse väikepoodi, sest supermarketis käies unustasin oma pildiga ID maha ja muidugi mõista kehtib minu puhul tõsiasi, mida vanem eit, seda enam tema käest pildiga ID-d alkoholi ostmisel küsitakse. Seletasin küll, et saan novembris 27, aga müüja ütles vaid mürgise kommentaari, et kõik alaealised väidavad sama.

Seadus on seadus.

Läksin siis kolmandat korda poodi, et osta valge vein ja safran, mida veinis leotada. Safran oli vajalik mereanni-kana paella jaoks. Safran on muideks väga kallis maitseaine. Austraalias maksab2-3 grammi safranikrookuste emakasuudmetest tehtud maitseainet miski 7 dollari kanti.

Igatahes, läksin poodi, leidsin veini, safranit ei leidnud. Küsisin abi teenindaja käest, et vaatasin kogu maitseainete leti läbi ja ei leidnud safranit. Lahke meesteenindaja palus mul varuda kannatust ja ütles mulle ning ühele keskealisele meesterahvale:"Teie safranit otsivad, seiske palun seal, ma tulen kohe tagasi."

Oo, safranit otsivad inimesed, samal ajal, samas kohas, sama maitseainet otsivad kaks inimest. Ma üldiselt võõraste meestega ise juttu ei alusta, ei hakanud pühapäevasel päeval inimest tüütama. Ta muidugi tuli lähemale ja küsis, et kas ta kuulis õigesti ja et kas ma otsin ka safranit. Ütlesin, et olen jah sellest huvitatud.

See peab küll sama roog olema, arvas mees.

"Paella."

"Paella too."

Järgnes mõneminutiline vestlus õige panni, riisi ja koostisainete teemal. Lõpuks saime oma safranid ja iga roju kobis oma koju.

Väga pikk eelmäng oli sellele retseptile. Lugesin mitmeid retsepte enne kui nii vastutusrikka projekti ette võtsin, Eesti toiduportaalides levivad paella retseptid on mingid päris imelikud. Ma võtsin nad kõik kokku ja tegin siis ühe enda oma:

Wok-pann või paksupõhjaline suur pann tuleb õlitada, soovitatavalt oliivõliga.

Küüslauk, sibul, kanafilee suurte tükkidena, võib panna sinki või peekonit (ma ei pannud), tuunikala, kalmaarid, krevetid, rannakarbid (ostsin turult marinara mixi, mis oli läbi keedetud) tuleb omavahel ära segustada, maitsestada paprika maitseainega, pipra ja soolaga. Lisada tomatipasta/kooritud tomatid.

Safranit leotasin valges veinis- proportsioonides üks klaas safranile, üks mulle :)

Kui kogu segu valmis podisenud (üsna madalal tulel), lisasin pannile riisi ja valasin talle selle safranilise veini peale. Kui vein hakkas ära aurustuma, lisasin kanapuljongit peale.

Muidu originaalis peaksid paellasse minema ka rohelised herned, aga ma ei pannud. Serveerisin sidruni, basiiliku ja rohelise värske sibulaga.

Ega me muud suurt väga nädala sees ei teegi, kui töötame ja sööme!

Emotsionaalne haukuv mees TV-st

2011-02-20T05:50:00.000+09:30

Nagu kunagi ajakirjanduse õppejõud rääkis, et kui koer hammustab inimest, siis pole selles loos eriti midagi uudisväärset, igapäevane juhtumine ju, aga kui inimene hammustab koera, siis sellest võiks ikka uudise teha!

Postitasin selle videolõigu Austraalia uudistest Facebooki, aga siia siis ka.

Koer-mehe abikaasa rahulikkus ja tuimus paneb imestama- ei ühtki näoliigutust, ehmatust, emotsiooni.

Meie esimene Pad Thai

2011-02-09T19:25:00.002+09:30

Sööme palju värskeid ja kuumtöödeldud juurvilju, värskeid köögivilju, mereande, kana, punast liha, pähkleid, piimatooteid, kala, puuvilju, tofut, kodujuuuuuuuustu, tatart, lisame toitudele rohkelt soja ja Aasia maitseaineid, mida varem pelgasime. Nii palju, kui võimalik, väldime kartulit, pastat ja riisi.

Täna mõtlesime, et õhtul võiks Pad Thaid teha. See on selline kindla peale minek. Suht raske on halba Pad Thaid teha.

Minu "kodukassile" on Tai toidud eriti hingelähedased.

Rahva seas austatud degustaator härra Saar tunnistas Viktoria valmistatud roa söömiskõlbulikuks ja lisas tagasihoidliku hinnangu, et esimene kodukootud Pad Thai kukkus suurepäraselt välja.

Mida siis vaja?

25 minutit, riisinuudleid, oaidusid (serveerimiseks ja mõned näputäied lisada pannile ka), kana (kana võib asendada mereandide, veiselihaga jms), sibulat, küüslauku, tofut, munasid, tamarindi, maapähkleid, koriandrit, laimi (serveerimiseks), tšillit, soja (või fish sauce) ja tegelikult saab lisada veel banana flower´it, palm sugar´it, lemon grass´i ja öökuninganna õit, kui teil see peaks parasjagu kodus õide puhkema.

Aga retseptidest mitte kinni pidava inimesena soovitan kõikidel improviseerida koguste, kuumuste, aegade ja muude elementidega :)

Nii lihtne see ongi. Keeda nuudlid, prae kõik ülejäänu, välja arvatud munad.

Sega nuudlid ja kõik muu wokipannil kokku, löö sisse paar muna. Prae.

Serveeri laimi, oaidude ja sojaga. Loputa alla külma Austraalia või Saksa õllega.

Naudingut!

Oh seda viisakust!

2011-02-09T18:43:00.000+09:30

Pean ennast üldjuhul viisakaks inimeseks, üritan üldkehtivatest ühiskondlikest normidest kinni pidada. Aga no alati ei vea välja. Näiteks. Trammi siseneb mees, paks nagu juustukera. Nii ümmargune, et silmad vajuvad mitmekilose kulmuvoldi raskuse all kinni, käed on nagu kuuseoksad kõrval, haardeulatus 3-4 meetrit.

Vaeseke astub kaks sammu, kui peab jälle higi pühkima.

Ärge mõistke mind valesti, ma ei mõnita kuidagi tema olukorda. Päris närune on seis niigi.

Igatahes, astub ta siis trammi, möödub vaevu pinkide vahelt. No kaalukategooriaks võiks pakkuda miskit sinna 250-300 kanti. Maandab oma istumisorgani minu kõrval. Minugi poolest, miks mitte? Mu kõrval ruumi küll ja küll.

Ja nüüd tekibki küsimus. Kas on viisakas enda koht vabastada? Sest selge on see, et ühe istumiskoha peale see meesterahvas nagu nii ei mahu. Mis temast rohkem piinata.

Ja kui ma nüüd püsti tõusen, kas ta siis ei arva, et ma arvan, et ta on liiga paks ja ei mahu ühe koha peale ära. Tekitab ju seegi talle mingisuguseid hingepiinasid, et näed, isegi ümbritsevad võõrad inimesed arvavad, et ma olen nii ümmargune, et vajan kahte istekohta. Kes teab, äkki võin oma käitumisega isegi tõsisemaid tagajärgesid põhjustada.

Samas, kui jääda tema kõrvale ja pool tundi vastu akent surutud olla, võib see minu väljanägemisele negatiivselt mõjuda ja pole teab, mis lõbusõit.

Olete küll proovinud nägu vastu akent suruda? Aga kui nii pool tundi või koguni tund aega järjest?