Otse põhisisu juurde

Viimaseid pilte

Täiuslik koduperenaine on täiega raske olla. Satud paratamatult meeleheitele. 
Stseen meie argielust. Pärast lapsega majandamist, köögi koristamist, põranda pesemist, üleeilsete ja eilsete nõude ärapesemist, homse lõunasöögi valmistamist, koera kammimist, pesu voltimist, aia kastmist, koera ja lapsega jalutamist ja õhtusöögi söömist on meil hetk teineteise jaoks. 

Andres: Tule siia, ma kallistan sind!

Mina jalutan kahe käe vahele, toetume puhtaks küüritud kraanikausile. Tõstan pea kergendusohkega lakke/et nii palju asju sai tehtud/ ja näen mustmiljonit imepisikest mutukat, kes on meie lae ja seinad enda olemisega kokku teinud (raisad tulevad väljast läbi võrgu valguse peale). Tahan lapi ja harja kätte võtta... seni kuni laps magab. 

Andres: Kurat, kas sa saad vahepeal vabaks ja lõdvaks lasta ning selle segaduse peale mitte mõelda! Ma tahan sind kallistada ja öelda, kui hea naine sa oled. 

Räägin talle sellest, kuidas ebatäiuslik kodune keskkond ja segadus tekitab stressi ja kuidas ma ei taha kööki tulla, sest kõikjalt vaatab kaos vastu. 

Andrese esimese isadepäeva eel tahan kirjutada kõigest isadusega seotust, aga paraku jääb liitlausete jaoks hetkel aega väheks. Pean lihtlausetega piirduma. Mu mees ja ühtlasi Danieli isa on üks vingemaid mehi, keda siin ilmas üldse nähtud. Ma tean, et naised kipuvad meeste rolli tähtsust alahindama ja nende panust lapse saamisel/lapsega toime tulemisel unustama. Päriselt-päriselt, minu "maandumine" ja kohanemine on just tema toetusele, abile, ajale ja pühendumisele nii sujuv ja stressivähene olnud.  

Seni kuni mõtteid kogun, vaadake parem pilte. Käime Swani jõe ääres tihti jalutamas: 



2in1: mängib koeraga ja lükkab käru. 





Kommentaarid

  1. Koer, aed, koristamine on omad vabad valikud. Kui on stress, siis ela aia, koera ja põrandapesuta.
    "Homse lõunasöögi valmistamine" on aga... mis?
    Kui mees oleks pooled nõud ise ära pannud, oleks ta pikemalt kallistada saanud.

    Muidu - tore, et keegi oma kaasat kiidab :)

    VastaKustuta
  2. Hehe, ma ei tea, kas see on alamagatus ja väsimus, aga poolest kommentaarist ei saanud aru. Teadmiseks, et viimasel ajal ei pese ja ei pane mees vaid pooled, vaid koguni kõik nõud :) Koer ja aed on sellised valikud, mida ei saa kahjuks tagasi anda või välja laenutada, kui kiiremad ajad elus. Peab kuidagi kõigega toime tulema.

    VastaKustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole keskkoolist saati 5+ saanud! Aitäh.
      Me pesitseme hoopis teisel pool Swani kallast. Bassendeani kant, täpsemalt Eden Hill.

      Kustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hehe, see lause kõlas nagu Eden Hill asuks kuskil teisel pool maakera. Me üritame teiste eesti keelt valdavate inimestega samuti keelt praktiseerida, seda kas enda, nende või neutraalsel pinnal. Kui teinekord jälle suuremaks praktiseerimiseks läheb, võid ju meiega ühineda ;)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust