Elu mujal maailmas

Viimasel ajal on meil Andresega nii olnud, et meie peamisteks kohtumispaikadeks on olnud voodi, auto ja baarilett- mina ühel, tema teisel pool. Minu tänase baarivaba päeva puhul otsustasime kohtuda autos ja veeta kvaliteetaega kuulates vanu häid plaate (mis meil veel hiljaaegu allergiat tekitasid) ja sõita kuskile loodusesse. Et mitte niisama tühja sõita, sõitsime eesmärgipäraselt Darwinist 129 km kaugusel asuvasse Litchfieldi rahvusparki. Kängurusid sel korral suudelda ei saanud, kuid mõnusalt supelda jahedas vees (umbes +25), nautida kauneid vaateid ja koskesid ja muidugi mõista- teineteise seltskonda.  Sesoonse krododilliohu tõttu olid paljud looduslikud basseinid suletud, kuid leidsime selles ka ohutuid (loe: krokodillidest vabasid) ujumiskohti. Kuna ma pole Lev Tolstoi, kes oskas loodusest, maastikest jms kümnete meetrite pikkusi kirjutisi vormida, siis panen parem pilte. Üldiselt võiks pargile panna 10-pallisüsteemis tugeva 6. Kõik kohustuslikud Austraalia rahvus

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata merest

Vahepealne karskuselu ja tihe töögraafik on mõjunud mu füüsisele laastavalt. Ma ei kanna enam üldse. Võrreldes näiteks minu elu Gruusia perioodiga. Tegelikult ei poolda ma üldse alkoholi tarvitamist ülemeelike emotsioonide tundmiseks. Emotsioone peab abivahenditeta tundma! Aga mõnikord juhtub. Harva juhtub. Ja selle tekstiga ei taha ma kuidagi alkoholi tarvitamist propageerida, pigem vastupidi, tahaksin juhtida tähelepanu sellele, mida alkohol inimestega teeb. Kuna eile oli selline tore neljapäev, siis otsustasime seda ka tähistada. Tahtsime minna Islandi masendava talvemuusika kontserdile, aga läksime hoopiski Andrese töökaaslastega ühte Darwini baari (kus on täpselt sama playlist nagu minu töö juureski. Arghhh!). Mina kohtusin seal mojito ja Andres paari külma õllega. Mu janu oli tema omast suurem ja juba pärast 3. mojitot ja 3.Coronat teatasin baarmenile: "I´m very intoxicated. Please give me water."   Kui mina juba intoxicated olin, jõudis Andres alles 2.õllega a

Meeste seksuaalne rahuldamatus on maailma üks suurimatest probleemidest. Isegi suurem, kui globaalne soojenemine, plastprügi ja heitgaasid. Oluliselt suurem. Kuna Darwini ühe majutusasutuse juhataja lubas mulle sellest nädalast hommikuteks majutusasutuses lisatööd, siis käisin eile enne põhitööd ennast meelde tuletamas ja küsimas, kus ja mis ja mida. Selle koha juhataja on umbes 50-ndates aastates paksem vanamees. Parimaid aegu juba näinud. Olin just teel oma põhitööle, kui ta helistas ja küsis, mis tööd sooviksin teha. Ütlesin, et ma ei ole tööde osas pirtsakas ja kui kõik tahavad administratsiooni tööd teha, siis ma võin vabalt ka koristada. Tunnid möödusid, tööl oli eile hullumaja. Kõik ostsid Coronat ja kui nad olid kogu meie lao Corona ära ostnud, hakkasid nad teisi õllesid kokku ostma. Ma ei saanud isegi hetkeks aega maha võtta ja endale kraanist vett kurku kallata. Olime kolmekesi nagu oravad rattas, kutsusime abiväge, sest alkoholivarud hakkasid otsa saama. Mingi hetk,

Eestlased, kes asuvad Austraalias, täpsemalt Darwinis ja kellel pole tööd ja kellel on mõningane baaris töötamise kogemus, RSA ja kes soovivad siiakanti pikemaks ajaks jääda (vähemalt juuni-juulini) võiksid võtta teadmiseks, et Ski Club otsib oma kollektiivi meeldiva välimusega tütarlast (meeldiva välimusega neiud pidid äritegevusele hästi mõjuma). Töötunde nädalas 15-30. Sobiv kandidaat võiks alustada töötamisega juba sellest nädalast. Baaritöö graafiku alusel, enamjaolt õhtuti. Need, kes vastavad eespool loetletud kriteeriumitele, võiksid tuua meile oma CV Ski klubi Bali baari. Lisainfo saamiseks võid kontakteeruda minuga.

Mõtlesin, et kuna mul tekib vajadus toakaaslasi taga kiruda. Siiani pole nagu põhjust olnud.  Ja näed, nüüd see ongi käes. Olen reisi jooksul kuulnud igasugustest olenditest: geidest, kes tikuvad hetero toakaaslastele ligi, tüüpidest, kes on koguaeg kanepiuimas, väga räpastest ning mustadest toakaaslastest, inimestest, kellel on kombeks teiste asju kasutada eelnevalt luba küsimata.. Nende kõrval on minu toakaaslased täitsa tip-top ju! Elan toas ühe austraallase ja ühe Taiwani tüdrukuga. Taiwani tüdruk on vist ülesse kasvanud kasvuhoones. Temal on külm, kui toas on stabiilselt +25 kraadi. Eile, kui töölt tagasi tulin, oli toas +30 kraadi ja tütarlaps oli endale lina peale tõmmanud. Et temal on jahe. Pärast lühikest vestlust jõudsime "kompromissini". Toas on nüüd +25. Austraalia tüdrukud on ajutised nähtused. Nad on Melbourne´st ja sõidavad homme Darwinist ümbruskonna rahvusparkidesse. Eile käisid nad mul töö juures loojangut vaatamas. Ühel neist on kodulinnas noormees, aga

Mind huvitab üks küsimus. Kui kõik maailma ajakirjanikud on nii haritud ja pädevad oma teemades, millega nad igapäevaleiba teenivad, siis miks nad üldse igasuguseid muid väljaspool toimetuses asuvaid allikaid kaasavad? Ise arvavad ja teavad, ise kirjutavad. Milleks siis üldse kellegi arvamust küsida? Kui ajakirjanik kontakteerub allika(te)ga, siis tavaliselt on tal lugu peas välja mõeldud. Ja ta teab väga täpselt, kuhu ja missuguse fookuse ta asetab. Sõltumata, mida need samad allikad talle räägivad. Ühel päeval tulid töö juurde kohaliku ajalehe esindajad, kes küsisid, kas ma olen seesama Eesti tüdruk, kellest on nad linna peal kuulnud. Mõtlesin korra ja ütlesin, et ma ei tea, kellest olete kuulnud, aga ma olen Eestist küll. Oo, väga hea, tule siis palmi alla. Me teeme sinust mõned pildid artikli jaoks. Ütlesin, et ma ei ole pildistamisest huvitatud, sest olin parasjagu laost õllesid-siidreid vedanud ning olin jää järele minemas ja üldse, miks keegi peaks mind pildistama. Meil on

# Samal ajal, kui Eesti meedia kajastab hoogsalt seda, missugune laul ja mis laulja esindab mis riiki tänavusel Eurovisioonil, on mõnedel eesrindlikel ja laia silmaringiga austraallastel kombeks öelda: see lugu on sama halb nagu Eurovisiooni lõppvoorgi. Või öeldakse (väga halva loo kohta), et selle võiks Eurovisioonile saata. Vot selline kuulsus on sellel konkursil siinpool sood. Ega midagi head sealt oodata ei ole. ## Kui lehitseda kolmapäevase või laupäevase NT Newsi kuulutuste rubriiki võib leida nii mõnegi huvitava kuulutuse. Üsna laialdaselt on levinud kahenädalase intiimteenuse pakkumine.  Jenny: 1st time in Australia. Never worked before, gorgeous, very sweet. 2 weeks only in Darwin! Lala: new in town, overseas uni student, very cute and stunning, on holidays short time stay only. Ja selliseid kuulutusi pole üks-kaks, laupäevase lehe vahel on täitsa eraldi jaotus "esimest korda ja lühikest aega linnas" tütarlastele. Huvitav-huvitav, farmitöö ja ettekandja töö on noo

Kui esimestel päevadel valutas mu tagumik juba pärast 6-kilomeetrilist sõitu, siis nüüdseks on see igapäevase koormusega harjunud. Darwini liiklus on igati rahulik ja sobiv jalgrattaga sõitmiseks. Sõidan tavaliselt tööle, töölt tagasi, tiirutan neli-viis korda esplanaadil ning kokku peaks tulema 12 km kanti, mida ma igapäevaselt jalgrattaga läbin. Mõned päevad on olnud nagu takistussõit. Tegelikult on iga päev natuke takistussõit. Kõige suuremaks takistuseks on üks mägi, mida on kuumusega peaaegu võimatu võtta. Esimestel kordadel astusin jalgratta pealt maha ja vedasin meid mõlemaid ülesse. Viimastel kordadel olen suutnud seda mäge võtta. Üleeile, kui töölt tulin, umbes kella 23 paiku, panin korra palmioksasse. Pime oli ja ma ei näinud, et üks oks oli tänavale välja ulatunud. Tugev ja suur see oks ei olnud, suutsin oma teekonda jätkata suuremate vigastusteta. Väga värskendav oli, sest palmioks oli kastet täis! Siis lendas mingi suurem lind minu pea kohal "viuhhhh" ja ole

1.märtsil toimus Sydney ooperimaja ees fotosessioon, milles osales 5200 inimest.  Pildistamise tegi eriliseks see, et 5200 inimest olid alasti.  Fotograaf Spencer Tunick oli kutsutud Mardi Grasi (seksuaalvähemuste festivali) korraldajate poolt. Pildistatavad alasti inimesed erinevates vanustes, kaaludes ja sugudes täitsid fotograafi käske: tõstsid käsi ülesse, panid need keha kõrvale, kallistasid teineteist jne. Teadmiseks ka nii palju, et näiteks 2007.aastal korraldas Tunick alasti pildistamise Mehhikos, millest võttis osa 18 000 alasti inimest. Massipsühhoos toimib.  Huvitav on mõelda, kas mõni tuhat eestlast oleksid nõus kunstnikule täitsa ihualasti poseerima? Lauluväljakul näiteks?         

Olin kuus tundi tööl, tulin tagasi, postkast Ahmadide ja Abdullahhide sõbrakutseid täis.  Mu Facebooki profiil pole nende jaoks üldsegi atraktiivne? Mõtlesin, et äkki mingi viirus. Ei olnud.  Türklaste massrünnak.

Siin on mõned pildid sellest, millist vaatemängu pakkus täna Darwinis loojuv päike. Loojuva päikese aeg on parim aeg sportimiseks- päike pole enam vali ja õhk on võrreldes päevase ajaga mõnusalt värske ja näeb veel, kuhu joosta/ sõita. Lähiajal katsun kinni püüda ka ärkava päikese.

Andres on jälle kaheks nädalaks Darwinist ära läinud ja ma püüan erinevate mõistlike ning ebamõistlike tegevustega oma aega sisustada. Täna oli vaba päev, homsest olen jälle tööl. Õhtul suhtlesin mõningate hosteli-püsielanikega. Üks nendest ei suutnud järjepidevalt tunnise vestluse jooksul sõna "Estonia" meelde jätta. Seletan ära, kus ja mis ja kuidas, järgmisel hetkel on see tüübi peast kadunud. Mulle tundub, et sellel sakslasel olid tugevad mäluprobleemid, sest iga kord, kui ma olin temale kinnitanud, et olen Eestist ja me räägime seal eesti keelt ja tema oli sellest aru saanud ja üle korranud, palus ta järgmisel hetkel mul midagi sloveeniakeelset öelda.  Ja küsis, kas ma saan poola ja vene keelest aru.  Ma külvasin muidugi natuke segadust ka öeldes, et saan poola ja vene keelest aru küll.  Tegelt, loo moraal seisneb selles, et kui ühel hetkel 30selt hakkab aju veidralt käituma ning hõredaks jääma, siis selle põhjuseks võivad olla tuhanded liitrid alkoholi, mis selleks

Siin ma töötangi.