Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2011 postitused

Austraalia karantiin

Saime lõpuks Kadri-Märdi pulmakutse kätte! Kuna kutse peal oli kuivatatud taim ja Austraalia on väga ettevaatlik selle kohapealt, mis riiki sisse tuleb, siis Austraalia karantiini ametkond konfiskeeris ja hävitas kutse osa, kus oli kuivatatud lill peal ja saatis meile sellest tehtud fotokoopia A4 paberil. 

Kirjale oli lisatud patakas erinevaid dokumente ja ametniku kontaktid, kelle poole pretensioonide korral pöörduda. Pole midagi teha, nõuded on nõuded, igatahes tollis töötav kutsa teenis oma snäkipreemia ausa tööga :)

Siin ka teised keelatud asjad.

Ärkame enne päikest

Ma kunagi ammu arvasin, et ma ei ole "hommiku inimene" ja ausalt öeldes oli hullult raske ülesse tõusta. Kunagi. Nüüd olen 15 minutit enne äratust alati üleval ja kui saaks, siis ärkaks veel varem (kell 5 näiteks), sest siis tunned kohe, et päev on nii pikk ja jõuab kõik toimetused ära teha. 

Vabadel päevadel suudame maksimaalselt kella 9-ni magada. Kui reisil olime, ärkasime iga päev tund aega enne päikesetõusu, et kõik hügieenilised protseduurid ära teha ja valget aega maksimaalselt muudel eesmärkidel kasutada. 

Neid ilusaid hommikuid, kui " kõik veel magavad" ja on vaikne, on nüüdseks juba omajagu olnud. Üks hommik Lõuna-Austraalia osariigis Murray jõe ääres oli aga unustamatult ilus. Victoria osariigist olime ostnud endale karbikese elavaid usse ja nii nad olid meie külmkapis juba pea 10 päeva elanud koos juustu ja muude toiduainetega. Siis leidsime ööbimispaiga jõe ääres, kuhu Andres kohe õnge sisse viskas. Väljas oli päris jahe ja ma hakkasin WC-sse minema, et …

Vormel-1

Vormeli nelja päeva pikkuse etapi eel valvab pargi igat sissepääsu kuuepäine turvameeskond, kes ei lase spordisõpru enam parki.
"Tulge järgmisel nädalal tagasi," soovitab meile neoonvestis turvanaine.

Melbourne ootas Vormel-1 külla. Vormel tuli, oli, võitis ja läks, jättes Melbourne katta mitmekümne miljoni suurused arved, mille lõppsumma peaks selguma alles oktoobrikuuks. Veel praegugi loevad paljud Vormel-1 korraldamisse otseselt või kaudselt kaasatud asutused oma kassasid kokku. Suurtest käivetest hoolimata ennustab Victoria valitsus enneolematut miinust ürituse eelarvesse ning defitsiidi peab kinni lappima siinne maksumaksja. Näiteks eelmise aasta Grand Prix läks maksumaksjale maksma 50 miljonit, prognoositavateks kuludeks sellel aastal arvatakse olevat 55-60 miljonit.

Sellised "lisakulutusi"  ei meeldi kanda Melbourne linnapeale Lord Robert Doyle, kes juba eelmisel aastal algatas Grand Prixi korraldamise vastase meediakampaania kutsudes ülesse inimesi hüvast…

Nullarbor Plain- 18 golfiauku ja sajad paarituvad vaalad

Mulle meenus, et pole kirjutanud sellisest huvitavast asjast nagu "Nullarbor Links" ehk väidetavalt maailma pikimast golfiväljakust. Teel Melbourne'ist Perthi, pärast Adelaide'i on selle golfiväljaku esimene auk ja nimetatakse seda Ouster Beds'iks. Iga järgmine auk on enamvähem  100 km kaugusel eelmisest. Golfiväljakul on 18 auku ja väljak on 1350 km pikkune. 
Ettevõtmisele on õla alla pannud ka Austraalia valitsus, sest suurt midagi sealkandis vaadata tegelikult pole ning turismi on ometigi vaja arendada. Nägime golfiväljakute ümbruses üsna palju õnnelikke Austraalia pensionäre ja mõtlesime, et meil on selle läbi tegemiseks veel aega! 

Nullarbor (aussid ütlevad Nallaboo) Plain ehk ala, kus golfiväljak asub, on ise suur lahmakas asustamata maad (200 000 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu Valgevene pindalaga ala), kus väidetavalt ei kasva ühtegi puud. Tegelikult mõndasid võserikke ikkagi nägime kasvamas, kogu selle pea 2000 km teekonna jooksul, aga üldpildis polnud Nulla…

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Andrese sünnipäev

Nädalavahetuse veetsime Melbourne elanike Marilyni ja Kaarliga, kes on ühtlasi selle mandri paremuselt teised sõbrad (esimesed on teadagi KESNEED). Marilyn ja Kaarel olid meie suhtes väga sõbralikud, eriti sõbralikult suhtusid nad muidugi Andresesse, sest temal oli 11.juunil järjekordne sünnipäev. Selleks puhuks olid paremuselt teised sõbrad isegi nõus oma täissuitsuvorsti varusid meiega jagama ja järgmisi reisisihtkohtasid täiesti teenustasuta soovitama. New York, siis New York.
Andres üritas mulle neoonroosat looma võita, aga kuna SELLES VANUSES käsi juba käsklustele ei allu, siis polnud mõtet oma lootusi üldse ülessegi kütta. Panime ta karistuseks mõneks tunniks piinapingile ja läksime ise marja-juustukooki ning bratwursti sööma. 
Sünnipäeva tipphetkeks oli ei muu, kui eestikeelne jutt pungil Fremantle rongis  "Ääääüüüüü, Saaremäää ja suvi, äööüü." Seda bemmikummide asja küll ei kuulnud, aga noormeeste välimuse põhjal võis selle osa vabalt juurde oletada. 
Muidugi mõista tul…
Muidu ma otsingusõnasid ja muud blogistatistikat ei vaata, aga täna juhtusin ja mul on kaks tähelepanekut:

Väga paljud Eesti riigi ametkonnad käivad päevas blogi päris mitu korda vaatamas, mis tähendab seda, et nendes ametkondades on vist "hapukurgihooaeg". Krt küll, jõle igav ja väljas on Põhja-Aafrika kuumalaine, katsu ikka kuidagi töö tegemist teeselda. Sa pervert, inimene või loom Tartust, kes saab mõnu teiste õnnetustest ja halbadest uudistest ja kes juba mitmendat korda toksib google.ee-sse sisse "eestlased austraalias halvasti" ja "minu nimi austraalias halvasti." Loodan, et sa rahuned maha ja katsud kuidagi edasi elada, sest karma is a bitch, baby!

Your health is all that matters

Reportaaž magamistoast

Täna hommikul oli mõnel mehel uni silmis, sest kui me lõpuks eile voodisse maandusime ja juttu alustasime, ei tahtnud see kuidagi otsa lõppeda, jutt ja naer katkes alles südaöö paiku. 
Rääkisime Euroopa ja Ameerika naaritsatest, sain Antsult teada (mul on Andrese jaoks kaks hüüdnime: kui ta on hea ja armas, siis kutsun teda Antsuks, kui ta on halvas tujus või pahane, siis nimetan teda Antsmaniks. Teise nime väljakujunemisel on inspiratsiooni andnud Austraalia kuri ämblik Huntsman), et Ameerika naarits ehk mink saab Euroopa naaritsat viljastada, aga nende pojad surevad enne sündimist.  
Siis rääkisime nõgestest ja mõtlesime, et austraallased pole veel sellist taime näinud nagu virtsase maa peal kasvav kõrvenõges. Kus alles kõrvetab ja kui raske on sellest lahti saada. Kujutan ette, kui siin maal nõges kasvaks, siis aussid oleksid selle ammu "mürgiste taimede top 3 lisanud", aga Eestis tehakse varakevadistest nõgestest suppi ja kodust juukseekstrakti. Nõgeseviht pidi isegi verer…

Mandurah

Päike siras ja väljas oli 20 plusskraadi, kihutasime ratastega lähimasse raudteejaama ja otsustasime lähedalt mööduva raudteeliini lõpp-punkti sõita. Tänu sõbralikule jaamatöötajale saime teada, et juba kaks ehk mina ja Andres on "family" ning saame 9dollarise sooduspileti, mis kehtib kõikides tsoonides terve päev (jääme Perthi ühistranspordisüsteemi mõistes ikka veel perekonnaks ka siis, kui lisame reisiseltskonda kaks allameetrimehikest).
Sõitsime Mandurahisse, mis asub Perthi kesklinnast 72 km kaugusel, rong sõidab sinna 48 minutit. Suurest erutusest Mandurahisse jõudmisest oleksin vastu posti sõitnud, aga õnneks suutsin tasakaalu säilitada ja viimasel hetkel kokkupõrkest hoiduda. 
Mandurahis elab 85 000 inimest ja linn kuulub Lääne-Austraalia suurimate linnade hulka, tegelikkuses on Mandurahi näol tegemist Perthi metropolitani piirkonnaga. Linn on täis kinnisvaraarendusi ja uusi ehitusprojekte, märkimisväärseks projektiks võiks nimetada Mandurahi kesklinna kanaleid, mis o…

Heaoluühiskonna perverssus: mobility scooter

Südamelt ära, kuna järgmisest nädalast pole enam aega!
Väga heas ühiskonnas ehk heaoluühiskonnas on palju omapäraseid perverssusi, millega võiks/tuleks võidelda. 
Näiteks see: kui su tagumik on 18aastaselt nii suur, et ei mahu ühtegi transpordivahendisse peale eritellimusel tehtud ekskavaatorisse ära, siis mootoriga abikäru või ratastool (ma ei teagi täpselt kuidas seda riistapuud eesti keeles nimetatakse, inglise keeles on mobility scooter) , võiks sellistele inimestele arstide poolt mitte näidustatud, vaid ikka vastunäidustatud olla. 
Austraalias saab selle mootorkäru igaüks ja seda üsna lihtsalt: lähed arsti juurde ja ütled, et jalgade kasutamine valmistab kohutavat põrgulikku ebamugavust ja et kõndida on raske. Eriti veel kõrvaltänavas asuvasse poodi. Olen näinud küll ja küll noori naisi-mehi, endal jalad ja käed otsas, aga sõidavad mootoriga invaliidikäruga poe ette, pargivad liikuri invakohale ja kalpsavad poodi. Või koduperenaised, kes ei viitsi lastega jalgu kasutades jalutada, v…

"A little less conversation, a little more action please"

Eile, kui ma kella kümneks linna pidin jõudma ja vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda, otsustasin võtta takso. Milles tegelikult ei ole midagi uudisväärset. Inimesed kasutavad taksosid iga jumala päev, taksod sõidavad New Yorgis, Pärnus, Novosibirskis, taksodest tehakse filme ja taksodes sünnitakse, taksodes armutakse ja taksodes lõpetatakse elusid.  Aga ühtegi eespool loetletud tegevust ma sel korral taksos teha ei tahtnud. Tahtsin lihtsalt kiiresti ja kuivana linna pääseda. 
Muidugi mõista oli taksojuhiks Punjabi ats, vunts juba vaikselt halliks läinud, aga meel oli ikka nii rõõmus. Väga viisakas ja sõbralik oli, pole midagi ette heita. 
Mis mulle meeldib nende tuliste rahvaste juures on see, et isegi kui ta ei räägi eriti ühtegi muud keelt peale enda emakeele, siis alati saavad kõik jutuajamised peetud ja lõpuks isegi elu keerdkäikude teemalgi filosofeeritud. Alguses ma muidugi võtsin sellise tõrksa hoiaku taksojuhi suhtes, et mis mul temaga ikka rääkida. Nagunii ei tea ta minu pärito…