Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2010 postitused

Austraalia ja Jaapani vaheline vaalatüli

Samal ajal, kui Andres loodab merel oma silmaga näha vaalasid, kes pidavat lähinädalatel sealtkandist mööduma ja olema äärmises paaritumisaktsioonis (nii hoos, et vahel pidid isegi tööpaatidele ohtlikud olema) ja South Park teeb musta nalja inimeste ükskõiksusest vaalaküttimise teemal, kavatseb Austraalia riik pöörduda Haagi kohtu poole, et seada õiglus jalule.
Jaapan kütib "teaduslikel eesmärkidel" liiga palju vaalasid ja Austraalia kavatseb selle vastu välja astuda. Kahe riigi vahel võib puhkeda ka diplomaatiline skandaal (muideks Jaapan on Austraalia väga oluline kaubanduspartner, ekspordiriik).
Eelmisel suvel olid jaapanlased tapnud "teaduslikel eesmärkidel" 507 vaala. Järgmisel viie aasta jooksul on jaapanlaste küttimisekvoodiks 410. Kokku oli 2009.aastal maailmas tapetud 6779 isendit, kellest 4500 tapeti "teaduslikel eesmärkidel". 
Pildil on Fääri saartel kütitud Lagenorhynchus Obliquidens´id.

Eurovisioonist tagurpidimaalt

Praegustes majanduslikes tingimustes on ainuõige otsus "lasta" Saksamaal Eurovisioon võita. Saksamaa on ju peaaegu ainuke Euroopa riik, kes suudab teistele laenata- teisi aidata ja isegi üsna edukalt oma asjadega hakkama saada. Isegi maavarakunnil Norral oli võistluse korraldamise eelarve defitsiidis.
Uskumatu lugu on see, et Eurovisioon ka siin mandril, täitsa teisel pool maakera nii populaarne on. Austraallased jälgivad seda üsna aktiivselt ja on paremini kursis, kui meie, eurooplased. Eelmisel aastal vaatas finaali ligi pool miljonit austraallast.
Kui me täna ühe Saksa kutiga parasjagu tube koristasime, tuli meie juurde hästi informeeritud austraallane, kes teatas, et Saksamaa võitis. No jah, ütles alati vaoshoitud ja rahumeelne Philip. "Tavaliselt on Saksamaa kõige halvem," lisas ta ja sellega kõik ta võiduemotsioonid piirdusidki ning jätkas küürimist. 
Ma ei ole kursis, kuidas teised telekanalid, kuid SBS näitas Eurovisiooni poolfinaale tagantjärgi, sest teatav…

Austraalia kasvavast rahvastikust

Ma ei taha midagi halvasti oma kodumaa kohta öelda ja kinnitan veelkord, et tuleme tagasi ja hakkame korralikeks maksumaksjateks ja panustame iibesse ja et Austraalia pole meie unistustemaa, aga..
Mõned eestlased solvuvad tõsiselt austraallaste peale, kes arvavad Eesti kohta, et see on kolmanda maailma osa ja väga vaene riik ja kes lõõbivad poolnaljaga, et sellepärast teid (eestlasi) siin nii palju ongi. Oot, mida te toodate või missuguseid maavarasid müüte, küsivad nad uudishimulikult, kuid mitte üldsegi pahatahtlikult. Eks selles arvamuses on killuke tõde ju ka. Eesti on vaene riik. 
Kui Eestis saaks iga liigutuse eest selliseid rahasid ja selleks ei peaks üldse haridust olema, poleks teisele poole maakera tõenäoliselt enam sellist tungi. Poleks tõenäoliselt enam nii suurt tungi ka Soome, Norrasse, Rootsisse, Iirimaale. Oleks Eesti ilm veidi stabiilsem, et suvel on suvi ja talvel talv, oleks ju tõeline paradiis?
Aga mitte eestlaste tungist Austraaliasse tahtnud ma kirjutada. Lihtsalt …

Töö tegi ahvist inimese ja vastupidi

Ongi jälle mu järjekordne vaba nädal möödas ning juba homme hommikul asun kõigepealt lennujaama ja seejärel saatusekaaslastega pärlifarmi poole teele. Tundub nagu sõjaväkke mineva mehe jutt, aga eks ta ongi.
Ei mingit mobiilsidet, internetist rääkimata, ainukeseks infokanaliks televisioon, mis on kättesaadav paaril õhtutunnil ja satelliittelefon, millelt helistamine maksab 2 dollarit minut.

Alguses tundus see pärlifarmi töö meeletult huvitav ja seda ta ka oli: kohad, kuhu tavainimene naljalt ei pääse, rikkumata loodus, töölesõitmine bussi või auto asemel lennukiga, teadmine, et asud 300 km kaugusel lähimast asustatud punktist. Aga inimene on ikka inimene.
Pärast 4 kuud pärlifarmis töötamist ei ole need vaated, millelt alguses pilku ei suutnud pöörata enam sugugi nii suurejoonelised, juba teisel päeval arvutan päevi, mis veel vaba nädalani jäänud ja kirun kolleegiga seda rasket, üksluist ja tülgastavat tööd, mis käed rakku ajab.
Aga kus sa ikka teenid 2000 krooni päevas, jõuame koo…

Sportlik teisipäev

Sõitsin eile ligi 25 km jalgrattaga maha. Sõidu ajal sain vihma, päikest, tuult, samal ajal nautida ka kenasid vaateid merele ja rohelistele parkidele, sõidu lõpuks sain aga täiesti tasuta täieliku jalgratta hoolduse (mõnede kulunud juppide väljavahetamisega) ühelt tee peale jäänud tuttava poolt.
Elu on seiklus ikkagi ju. 
Sõidu ajal üritas üks mees jalgrattateel hääletada. Peatusin. Sooja troopilist vihma kallas nagu oavarrest. See veider vanake küsis minu käest, et kas see on Darwin ja kus asub Coconut Grove. Tekitas veidi segadust esimene küsimus, kuid pärast mõnesekundilist mõttepausi suutsin mõlemale küsimusele rahuldavalt vastata.
Sõites edasi aga jäi teele teine veidrik, kellest möödudes kuulsin kassi mjäud. Kes ikka mjäu teeb? Õige vastus oleks kass või kassilaadne olevus, aga ei... Kui ma hakkasin sellest jalgratturist mööda sõitma, tegi mees mjäuuuuuu, mjäääuuuuu ja vaatas mulle otsa.  Jälle ei osanud kuidagi "õigesti" reageerida. Oleks pidanud talle paar korda vastu …

Ma ei oska igale tekstile pealkirja panna

Vahel ei saa aru ja ei tee vahet, kus lõppeb inimese puhtinimlik uudishimu ja kust algab inimese puhtinimlik omakasu või -huvi taotlus?
Eile tundsin ennast korraks Perrault´i muinasjutu "Punamütsike" peategelasena, kui veidi kahtlase olemuse ja ebaloomuliku säraga silmis vanem hallipäine meesterahvas mu pluusi vahele jõllitas ja küsis üsna süütul kombel, mis teed pidi ma õhtul tavaliselt koju lähen?
Hiljem selgus, et tegemist polnud sugugi võsaperverdiga, vaid meie klubi püsikliendiga, kes on minust lihtsalt mõnda aega juba veidi sisse võetud ja kes on pikemalt uurinud ka teiste käest, kuidas minuga lähemalt tuttavaks võib saada.
Kas ma olen liiga paranoiline ja eelarvamusterohke inimeste suhtes? Aga äkki maailm ongi tõepoolest igasuguseid ohtusid täis, mida peabki kartma? Kas kurat, vanemate meestega on võimalik niimoodi suhelda, et nad ei armu sinusse?
Eks neid tähelepanupüüdjaid on teisigi, vahel on lihtsalt tunne, et olen tulnukas teiselt planeedilt, keda normaalsed maaeluk…

Austraalia veidrusi

Igal kohal, riigil ja rahvusel on omad kiiksud ja veidrused, nii ka Austraalias ja austraallastel. Katsun mõndasid rahvuslikke, kultuurile, keskkonnale omaseid veidrusi edaspidi lähemalt tutvustada.

Veidrus number üks on saade "Inside Nature´s Giants". Olgu, see on UK päritolu saade, aga no andke olla, seda näidatakse Austraalia telekanalil primetime´l. Kella 20.30-st saab SBS-ist tund aega vaadata üldhariduslikku saadet, mille nimi räägib enda eest. Selle saate käigus lõigatakse mõni suur loom tükkideks. Eelmine kord oli selleks loomaks kaelkirjak, üle-eelmine elevant, seekord peaks saatetegijad krokodilli juppideks lõikama. 

Sest vaatajat ju nii väga huvitab, millised on elevandi kõrvad seestpoolt ja kuidas näeb ikka välja kaelkirjaku pärasool? Lõikamise ja saagimise vahepeale näidatakse aga klippe, kuidas seesama elevant või kaelkirjak rõõmsalt mööda aasasid kappab. Ja siis jätkatakse kõrvade lõikamise, kapjade eemaldamise ja muude veriste töödega. Tsensuurita. 
Pärast uudi…

Põleb

Niipea kui Darwinis ja Põhjaterritooriumil hakkas vihmahooaeg läbi saama, algas siinkandis aktiivsete põlengute periood. Vihma ikka veel vahel sajab, öösiti, salaja. Aga teiselt poolt juba põleb.
Juba mitmendat päeva näen üle lahe tumedat tossusammast, mõnel päeval tõuseb taevasse koguni 4-5 musta suitsusammast.  Uudistes räägiti, et see on juba problemaatiline, kuigi siinne ökosüsteem on sajandeid metsatulekahjudega ise hakkama saanud ja see on loomulik osa "bushi" elust. 
Austraalia rahvusparkides on tutvustatud metsatulekahjusid mitte kui looduskatastroofi, vaid kui bioloogilise mitmekesisuse alust, sest see on ainuke viis, kuidas kohalik muld väetist saab. Siinsed metsatulekahjud algavad peamiselt pikselöögist, harva on mängus inimese käsi.
Uudistest veel nii palju, et lähinädalatel 31aastaseks saav Andres sai täna teise aasta Austraalia viisa kätte. Asi käis küll väga kiirelt, sest alles 5.mail tegime avalduse ja 10.mail oli viisa juba käes. Vahepeal ilmus avalduse juurde…

Beggar on a beach of gold

Mõtlesin, et puhkan rahus täna pärast üliemotsionaalset päeva ja õhtupoolikut ja kirjutan kogetust mõned päevad hiljem, kui emotsioonid vaibunud ja mõtted settinud, aga siis jällegi...
Meie töö ümbruses liiguvad ringi sellised aborigeenide salgad, tihtipeale saadab (õigemini jälitab) neid politseieskort, kes mõned "silmapaistvamad" ja suuremad "avaliku korra rikkujad" puuri pistab. Meil on täitsa selline päevik olemas, kuhu registreerime igasugused pärismaalaste poolt klubi tülitamised. Ma olen seda muidugi paljudel kordadel täitmata jätnud, aga töökaaslased täidavad üldiselt hoolega. 
Hoolimata mitteavalikust keelust, mis töötajatele on antud, teenindan ma aborigeene ikka vahel...kui juhatajat ei ole.  Nüüd ongi välja kujunenud nii, et kui juhataja on keskpäevast ära läinud ja käimas on parasjagu minu vahetus, tulevad nad kord vett küsima, kord suitsumasina jaoks raha vahetama, mõnikord pesevad nad ennast muruniisutaja all, siis tahavad jällegi WC-sse kakale. Küsivad…

"English OK"

Ammusest ajast olen tahtnud kirjutada Austraalia töötamise ja tööle võtmise ja tööl olemise süsteemist. See on siin lihtsalt nii suvaline.
Viid oma suursuguse resümee, mis on täis kõiksuguseid kogemusi ja sertifikaatide koopiaid, pilte ja enesekiitusi potentsiaalsele tööandjale. Olen ka kokku puutunud oma töötamise kogemuse jooksul välismaalaste CV-dega. Kurb, aga tõsi, tõsi aga kurb, suurem osa toodud resümeedest läks ümberlõikamisele (A4 lõigatakse neljaks osaks) ja me saime nendest endale head märkmepaberid. Ühele poole kirjutasime, mida tuleb laost tuua, teisel pool oli kellegi sakslase või prantslase elulugu.
Tihtipeale ei viitsi tööandjad elulugusid läbi lugeda, kuigi mõned neist olid ikka päris andekad ja tehtud maksimaalselt pilkupüüdvateks, et sajast eluloost esile kerkida. Ma ikka vahel ajaviite mõttes, keskpäeval, kui rahvast polnud, lugesin ja panin igasuguseid kasulikke nippe kõrva taha. Enne, kui me need sajad elulood neljaks osaks lõikasime.
Tööandjad süvenemata persooni…

Lennuinfo

Pärast pikka planeerimist, mõtlemist ja nuputamist, erinevate variantide kaalumist, ostsime ära pea kõik lähima poolaasta lennupiletid. Nüüd saame lennufirmadelt kirju tihemini, kui sõpradelt.
Ehk siis: juulis lendame Darwinist Singapuri, Singapurist edasi Indoneesiasse, Indoneesias liigume ringi kohalike lennuliinidega (neid pole veel ostnud, sest paljudel Indoneesia lennufirmade kodulehekülgedel pole netibroneeringuid võimalik teha) või praamide/laevadega, mis tuhandete saarte riigis transporditeenust pakuvad. 
Indoneesiast liigume edasi Malaisiasse, Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist Londonisse, Londonist Riiasse, Riiast Eestisse. Veidi üle kuu aja kodus ja ... Riiast Londonisse tagasi 21.septembril, paar päeva Londonis ja siis juba Kuala Lumpurisse. 
Kuala Lumpurist 25.septembril Vietnami pealinna ja sealt Laosessse ja Kambodžasse. Pärast kuuenädalast Vietnami-Laose-Kambodža reisi aga Melbourne- mis plaanide kohaselt peaks saama meie koduks järgmiseks Austraalia poolaastaks!

Austraalia rodeo

Laupäeval käisime Darwini läheduses rodeot vaatamas. Lunastades pileti 15 taala eest sai meelelahutust terveks õhtuks. Ei ole varem rodeol käinud ja ei teadnud, et Austraalias harrastatakse seda spordiala nii aktiivselt. Rodeo on siinkandis vähemalt sama populaarne kui USA-s, Kanadas ja maailma hispaaniakeelses osas.  Kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis video annab edasi miljoneid pilte. Värvikamad rodeohetked videoformaadis: 



Päikest, nalja ja golfi