Need mõtted on mul vist juba paar kuud peas ringi käinud ja küpsenud.
Mõtlesin isegi mingi hetk, et pole mõtet rahvusteemalistele küsimustele keskenduda ja sellel teemal sõna võtta, sest nii palju erinevaid arvamusi on, kuidas keegi peaks elama ja kellena ennast teostama. Tekitab ainult konflikte ja pahameelt. See on umbes sedasorti teema, kuidas keegi peaks OMA lapsi kasvatama või mis usku keegi olema peaks, et õndsaks saada.
Teised teavad alati ju paremini.
Ometigi, mõne aja tagant jõuame jälle samasse kohta.
"Kuna te Eestisse tagasi tulete? Mis teil Eesti vastu on?"
"Mitte midagi ei ole, ausõna. Lihtsalt elage ja laske teistel elada," oleks mu tüüpvastus, kui ma ei tahaks asjasse süveneda.
"Mulle meeldib Austraalias."
Ja siis hakkab pihta.
"See ei ole ikka õige! See on kergemeelne! Eestlaste koht on Eestimaal! Eesti riik on teid niimoodi välja koolitanud, teist intelligentsed ja haritud inimesed teinud, keda Austraalia nüüd oma huvides ära kasutab. Mis te nüüd õige arvate, et teil on ainult õigused ja kohustusi riigi ees pole? Eesti riik on teid toitnud, peavarju pakkunud, teid ülesse kasvatanud ning te nüüd ajate Austraalias suurt raha taga. Elus on ka muid väärtusi peale raha."
Nagu keegi oleks midagi raha kohta maininud? Nagu keegi oleks küsinud või huvitunud, aru saanud, mis meid siin kinni hoiab?
Mulle on vastumeelne, kui inimesed hakkavad pedagooge mängima ja moraale lugema, kuidas on õilis ja õiglane elada, olles ise segaduses ja asjadest päris aru saamata, empaatiavõimet tundmata ja ainult oma mätta otsast asju nähes. Nii me ei jõua kuskile.
Nii mõnedki arutlused on jooksnud liiva, jõudnud tupikusse, juba eos surmale määratud.
Sina pead seal elama ja sellena töötama, siis oled ennast Eesti riigi heaks teostanud.
Miks küll inimesed kord juba aru ei saa, et meie seos Eesti riigiga on olnud ja jääb üsna hapraks? Ma ei leia, et peaksin südamevalus musta mulda suudlema ja ennastsalgavalt taeva poole kätega vehkides-karjudes samal ajal läbi nutu laulma, mis maa see küll on? Mul ei ole seda vajadust. Ei ole olnud ja ei tule ka. Mul on selle kohaga teistsugune side. Suhe.
Kadunud hing, ütlete teie, eks?
"Vabandust, te võite seal mujal maailmas elada, aga mul on esivanemate ees kohustus."
Mind pani see ütlus lausa põlema, sest olen seda varemgi "tugeva argumendina" kuulnud, teiste inimeste suust. Kuna diskussioon oli tuline, ei jõudnud ma lisaküsimusi esitada, milline olemasolevatest kohustustest täpsemalt see esivanemate kohustuse lunastus on?
Ideaalis näeksid meie esivanemad, et künname ja harime põldu, austame korilust ja kummardame loodust, kasvatame hulganisti "neljandaid sambaid" nii endi, kui ka nende heaks, kellele pole antud, ei virise ilma üle, räägime ja viime eesti keelt edasi.
Kui tõesti oleksime moraalselt ja geneetiliselt oma esivanemate kohustustega seotud, nagu näiteks loode nabanööri kaudu emaga või sümbioosis elavad kuuseriisikas ja kuusk, näeksid asjad ehk veidi teistsugused välja?
Ehk ei töötaks võõrkapitalil põhinevate firmade heaks ja toidaks suuri kontserne oma vere ja higiga, kui oleksime nii aatelised? Ei petaks skeemitamiste ja kõiksugusel muul võimalikul moel seda püha ja väljavalitud riiki. Või prooviks iga eestikeelse sõna vahele mõne inglisekeelse poetada, olla krooniliselt rahulolematud piirkonnale sajandeid iseloomulikuna olnud kliima suhtes?
Mis vahet seal on, kas ma töötan Taani firma heaks Eestis või Austraalias? Ja miks peaksin iga hinna eest selle riigi maksusendi eest võitlema? Kui ma isegi ei tea, kuhu minu antud sendid lähevad? Kuidas ma saan usaldada riiki, mis võib poole pealt oma tingimusi muuta, tühistada, ära unustada? Riik, kus ei ole puudega inimesi, sest neid lihtsalt pole kuskil näha? Riik, kus regionaalpoliitika tegutseb ennasthävitavalt? Riik, kus kodukanti jäänud samas linnas hariduse saanud alamakstud ja -väärtustatud inimesi nimetatakse heidikuteks, hammasrataste vahele jäänuteks ja toimetulekuraskustega inimesteks? Kus teistsugune, ebatavaline ja ebapopulaarne tekitab vaenu? Kus igaüks on iseenda eest? Kus Aasta Teo preemia saab inimene, kes lihtsalt julgeb otse asju välja öelda?
Ja innovatiivsuse eest saab auhinna see, kes siiralt kiidab kaaslast?
Mul on tegelikult hea meel, et kõik peded, litsid ja hariduseta-haridusega töötud Eestist nagu uppuvalt laevalt põgenevad. Castro saatis omal ajal kogu Kuuba alamkihi USA poole laevadega teele. Eesti ei pea seda õnneks ise tegema, karm turumajanduslik konkurents on kõik nõrgad ja lollid loomulikul teel riigist välja surunud.
Las me siis olla!
Ja milleks on vaja kisada? Tekitada paanikat ja karjuda appi, me jookseme rahvast tühjaks?
Kogu see kontingent, kes on Eestist emigreerunud, kergemeelsed, rumalad ja hariduseta, kes läinud õnne ja kerget raha suurde maailma otsima, ei koorma Eesti sotsiaalsüsteemi ja tuleb endaga ise toime. On ju nii, et igaüks on ise oma õnne sepp?
Ma ei agiteeri siiatulnuid (meie juures aeg ajalt majutust leidnud Eesti noori, nagu üks noormees ennast ja endataolisi seiklejaid moosekandiks nimetas) Eestist välja rändama, mujale jääma ja kodumaad ära unustama.
Ikka on tore, et on inimesi, kes elavad väikestes külades, teevad pühendunult samasugust tööd kaks korda väiksema palga eest nagu pealinnas elavad kodanikud, harivad põldu ja kirjutavad eestikeelseid raamatuid, mis siis, et peost suhu elades ja kohati eksistentsi nimel võideldes. Kes võib-olla polegi teab, mis ambitsioonikad ja saamahimulised ja ei oska ennast keeruliste sõnadega "müüa" ja reklaamida, aga samas väga kohusetundlikud ja pühendunud. Ja üldsegi mitte rumalad. Selliseid inimesi kuulaks küll. Selliste inimeste olemasolu on väga märkimis-ja tähelepanu- ning austusväärne.
Ma arvan, et paljud kahjuks ei taju seda, et suured ärategemised kellegi või millegi heaks, suure eesmärgi nimel, algavad tegelikult imepisikestest, peaaegu nähtamatutest tegudest.
Helista oma emale, käi tal külas. Valmista talle rõõmu.
Pea isa tähtpäevadel meeles. Anna talle teada, et ta on oluline.
Täna inimesi, isegi väikeste ja pealtnäha ebaoluliste asjade eest. Ära arva, et ta arvavat ja aimavat, et sa hoolivat.
Lase jalakäija üle tee. Anna teed teisele autojuhile, kui vaja.
Ütle esimesena poemüüjale tere, täna ebameeldivat klienditeenindajat.
Ja ära ärple, tõmble ja virise, suurte loosungite ja sõnavõttude taustal.
Alusta maast madalast. Enda ümbert.
Ja kui oled kogu endastoleneva teinud, enda mikro-Eesti paremaks teinud, tule teisele ütlema, kuidas, kus ja kelle nimel peaks ta elama.
Ma hoian enda sees imepisikest lootust-sädet, et ajaga mu vaated muutuvad, ma jahtun, settin ja rahunen maha, mõtlen asjad ümber ja otsustan oma olemasolev energia "suurde potti" visata. Praegu on käsil ehk liiga enesekeskne periood, kus ma ei taha ja ei jõua kõikide maailma probleemide pärast pead valutada ja kõigele kaasa elada. Võib-olla on asi on lihtsalt selles, et kogu ülikoolis süstitud maailmaparanduslik paradigma on elu poolt välja pekstud ja asendunud realistlikuma ja pragmaatilisema ellusuhtumisega?
