28. aug 2016

Depressioonist

Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised:
  • Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on!
  • Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövad
  • Kui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksub
Ühiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga? 

Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurnud, vaevatud, mahakäinud, närtsinud, räidinud, soodastunud, kulunud. 

Ma tean, et need rasked päevad, mis on hambad ristis läbi elatud, selles pole midagi kliinilist, aga ma näen enda ümber järjest rohkem inimesi, kes vaevlevad oma vaimutervisega. Et kui mõtlemine pole "terve", siis see avaldub ka elulises produktiivsuses, üleüldises suhtumises, enesehinnangus ja ettevõtlikkuses ja taoline pikaajaline olukord tekitab juba miskit spetsialisti abi vajavat. 

Ma ei ütle, et ma olen 100% immuunne depressiooni suhtes, aga olen omandanud mingisuguse elulise vastupidavuse. Alates minu kaootilisest lapsepõlvest on kõik asjad ja elu üldiselt pigem ainult ülesmäkke läinud, sarkasmi ja irooniat võiks läbi elu muidugi vähem kasutada, aga nagu mu osad sõbrad kipuvad ütlema, et toonaste tingimuste kohta olen ma niigi hästi välja kukkunud! 

Aga depressiivsetel hetketel tunnen oma lähedastest sõpradest kohutaval kombel puudust, kes segasel ajal sind ergutamise ja õlale patsutamise asemel "everything is going to be alright" julgevadki toorest tõtt näkku sülitada ja ilustamata asjadest rääkida, öeldes et ongi valus ja rõve ja ebamugav, aga see on elu ja elu vahepeal sakib, ja sina, sitasitikas, oled sitast tulnud ja saad sellestki sitast jagu!

Ma arvan, et taolised vestlused võiksid mustas augus olijale väga abiks olla. Mitte, et ma pikemalt kui kaks päeva millegi pärast pead norus hoian, aga...teinekord, kui me jälle Eesti-Austraalia plusse/miinuseid liidame ja lahutame, tasub endale meelde tuletada, et sealpool maakera on hoopis teist tüüpi sõprussuhted, mida olen ajaga õppinud väärtustama. 


19. mai 2016

Esimene samm taimetoidulisuse poole

Mul on küll üks järjeteema pooleli, aga tahtsin ühe teise seonduva aktuaalse teemaga sisse sõita: taimetoitumine ja oma menüüst igasuguse lihakraami välja jätmine. Kusjuures juba umbes kaks aastat oleme teadlikult üritanud teha lihavabasid päevasid. Kui mitte nädalaid. 

Kui minu taimetoitlasest meiega pool aastat koos elas, oli meil väga lihtne. Ta tegi igasugu huvitavaid taimepõhiseid toite ja isegi Andres oli samm-sammult nõus lihast loobuma. Jõudsime Andresega mõlemad järelduseni, et kui viitsida vaeva näha, mõelda ja planeerida, saab taimedest vägagi toitvaid ja maitsvaid sööke teha. 

Ma ütlen ausalt, et veise-, lamba- ja sealiha minus mingeid emotsioone ei tekita, samas armastan kanaliha. Umbes viis kuud tagasi hakkasin uurima, missuguse viljaga võiks kanaliha asendada. Avastasin näiteks, et leivapuu vili, mida eesti keeles kutsutakse vist jakaks, on väga sarnase konsistentsiga ja saab edukalt igasugustes retseptides kana asemel kasutada. Austraalias müüvad pea kõik Aasia poed seda vilja. Seda kas konservina või värskelt (kõige parem ja sarnasem on young/green jackfruit in brine). Kilo hinnaks tuleb 5-6 dollarit, umbes poole odavam kui kana rinnafilee. 

See taimetoidule ülemise teema on meie peres väga pikalt õhus olnud. Tänu Gabrielile on kriiskav vajadus karjuvaks üle läinud! Oleme oma lihatarbimist oluliselt vähendanud ja leidnud huvitavaid ning maitsvaid alternatiive, aga mis mind taimetoitumise juures närvi ajab on, on sojatoodete kultus. Nagu tegelikult ka? 

Üleeile tsitruseliste farmis pealt kuuldud dialoog ajendas seda postitust kirjutama ja väga tõsiselt liha tarbimise teemal mõtisklema. Olime lastega piknikul ja korjasime mandariine ja apelsine, imetlesime hobuseid, lambaid ja lehmasid, kes karjamaal rohtu sõid, kui ühtäkki kuulsime, kuidas meie poole sõidab ATV. Seal sees oli 5 tõmmut meest, kes rääkisid omavahel araabia keeles. Kõigepealt tegi üks neist luba küsimata meist pilti ja siis läks neil farmiomanikuga äriks. Valisid seal väikeste tallekeste seas kõige isuäratavama välja, sidusid tal jalad kinni ja viskasid üle õla. Farmi omanik ütles, et talleke on parimatest parim, maitsvamatest maitsvam. On kõigest 10 nädala vanune ja toitub veel rinnapiimast. Väidetavalt on sellisel lambabeebil kes piima joob, väga erilise maitsega liha...Araablased maksid 150 dollarit ja sõitsid minema. 

Utt aga jäi karjuma ja oma talle taga nutma. See määtamine oli niivõrd südantlõhestav. Ma tean, et kui meie lihast loobume, ei muuda see suures plaanis maailmas mitte kui midagi. Võib-olla ainult meie mikromaailmas, aga see polegi mingi maailma päästmise teemaline otsus. 

Eile näiteks asendasime oma korrapärase veisesteigi päeva taimetoiduliste vorstide söömisega. Need vorstid, mille eest maksin hingehinda, oli kahjuks paras solk. Ülemaitsestatud raskesti seeditavad kikkerhernestest tehtud käkid...Aga proovin lähiajal Amazonist ise neid vorstikilesid tellida ning ise katsetama hakata. 

28. apr 2016

Esimene osa: Kui su vastsündinu saab haruldase diagnoosi

Ma ei teagi, kust kohast alustada, kui Gabrieli haigusest rääkida? Kas keskenduda medisiinilistele terminitele, rääkida dieedist, mida ta peab terve elu jälgima või rääkida sellest šokist ning meeleseisundist, mida lapsevanemad kogevad, kui selle kõne saavad?

Võib-olla siis igast teemast natukene. 

Ma arvan, kuid ei tea kindlalt, et kõik arenenud riigid teevad vastsündinutele kannatesti. Kannatest uurib igasuguseid haruldasi geneetilisi ainevahetuse haigusi (Austraalias 20 haiguse kanti). Tavaliselt tehakse seda haiglas olles, kuskil 48-72 tundi pärast sünnitust. Kuna me saime haiglast üsna kiiresti välja, siis kannatesti tuli tegema haigla ämmaemand meie koju. Vastsündinu kand torgatakse läbi ja veri kogutakse spetsiaalsele lakmuspaberile, mida nimetatakse Guthrie kaardiks. Kaart kuivatatakse ja saadetakse laboratooriumisse testimisele. Väga harva, kui lapsevanemad kuulevad midagi selle testi kohta. Tavaliselt võetakse ühendust, kui mõni näitaja on üle normi ja vajatakse kordusanalüüsi. 

Meiega oli sama lugu. Ma unustasin täitsa ära, et Gabrielilt verd kaardile üldse koguti. Elasime rahulikult oma pereelu. Olime tol saatuslikul päeval just oma esimesel ühisel väljasõidul. Läksime Danieli ja Gabrieliga ühte näidisfarmi, mis asub linnas ja kus saab igasugu farmi protsesse näha, loomi katsuda ja vaadata, traktoriga sõita ja jäätist süüa. Andres kandis väikest seitsmepäevast Gabrieli enda küljes kandelinas, sest ta magab isa küljes parmemini kui minu piimalõhnalisel rinnal. Veetsime imelise päeva. Vaatasin, kuidas Andres lastega toime tuleb ja hakkama saab ning õnnepisarad tikkusid ligi. Ma muul ajal ei muidugi selline emotsioonik ei ole, aga nädal pärast sünnitust on selline vesistamine vast veel lubatud.


Käisime veel Euroopa poest läbi ning ostsime sealt kohukesed ja olime parasjagu tagasiteel koju, kui minu telefon helises. Numbrit ei näidanud. Võtsin vastu. Teisel pool toru oli mingi PMH'i arst, kes rääkis mingist testist ja palus kiiresti haiglasse tulla, et kordus vereproov teha. Ma küsisin, et mida tal kahtlustatakse. Siis ta ütles selle keerulise haiguse nime: phenylketonuria. Tavainimeste seas tuntud kui PKU. Haigus, millest ei olnud kunagi midagi kuulnud. Andres ka mitte. 

Haigus, millega peame toime tulema. 
Haigus, mida ma südamest vihkan, et see üldse eksisteerib. 
Haigus, mida oskan nüüdseks ka välja hääldada. 
Haigus, mida meie väike poeg põeb. 

Muud midagi arst ei öelnudki. Lisas vaid, et tuleksin haiglasse esimesel võimalusel, soovitatavalt veel täna, ja palus mul mitte googeldada ja paanikasse sattuda. Haigus on kontrollitav ja...edasi ma ei kuulnud enam midagi. Kõrvus hakkas kohisema, süda murdus pooleks, vaatasin tagaistmel magavat inglit ja ei suutnud uskuda, et temaga saab midagi valesti olla!!! Ma arvan, et kogesin tol hetkel oma elu esimesest paanikahoogu: ma ei saanud hingata, higistasin, nutsin, rabelesin...

Ei suutnud Andresele mitte midagi edasi öelda. 

Nii kui kõne ära panin, googeldasin oma värisevate kätega PKU'd, mis sest, et arst palus seda mitte teha. Kui ma oleksin ise autoroolis olnud, oleksin tolle hetke seisundis kraavi pannud. Aga kui ma lugesin meditsiiniportaalidega kirjeldusi, siis ainsad asjad, mis meelde ja silma jäid, olid sellised märksõnad nagu: ajukahjustus; vaimupuue; arengust mahajäämine. 

Äsja sünnitanud inimestel käivad niigi emotsioonid üles-alla. Siis saad veel mingisuguse eluaegse diagnoosi oma lapsele ja kõik need asjaolud loovad supersoodsad tingimused tõsiseks sünnitusjärgseks depressiooniks. 

Sõitsime kiiremas korras Perthi lastehaiglasse. Seal võttis meid vastu metabolic team'i medõde, kes rääkis meile patholoogia registratuuris üsna privaatseid ja isiklikke asju, seletas meie väikese Gabrieli meditsiinilise seisundi lahti. Samal ajal viibisid ruumis veel teised lapsevanemad, kes ootasid samamoodi järjekorras, et oma lastele vere- ja muid proove teha. See oli minu jaoks väga šokeeriv, et nii isiklikke asju räägitakse sulle veel kümnete pealtvaatajate juuresolekul. Ma tahtsin nutma hakata, aga ei saanud, sest mitmed inimesed vaatasid kaastundlikult otsa ja tahtsid meid kuidagi lohutada...Andke mulle privaatset ruumi ja aega, et seda informatsiooni töödelda! 

Vereproovi võtmine oli jõhker. Ma vaatasin kuidas tema tibatillukesele käele seotakse žgutilaadne side ja otsitakse seda väga austatud veeni...No, tükk aega läks enne kui midagi üles leiti. See nutt oli kõrvulukustav ja üldse, teadmine et sellest verevõtmisest saab rutiinne iganädalane asi. See oli karm ja südantmurdev. 

Kui kordusproovi tehtud, läksime privaatsesse haiglapalatisse ja tutvusime PKU spetsialistiga, kes kinnitas, et ta pole oma 20 aasta pikkuse staaži jooksul valepositiivseid teste näinud. Et Lääne-Austraalias on umbes 40 perekonda, kes selle  seisundiga on ja et ma peaksin kiiremas korras rinnaga toitmise lõpetama, sest...laps hakkab meditsiinilist piimasegu saama. Esialgu pean kolm-neli päeva rinnast piima pumpama ja kui ta phenüülalaniini tase normaliseerub, võin vaikselt ja tasapisi uuesti rinnapiimaga toitma hakata. 

Mäletan selgelt, kuidas Daniel turnis seal ja oli väga endast väljas ning käitus nagu väike primaat puuris. Tal oli lõunauni vahele jäänud ja olime kohas, kus tal midagi teha polnud ja ta pidi täiskasvanute juttu kuulama ja kannatlikult ootama. 

Ma tahtsin tema kombel selles ruumis hulluda, aga pidin end kontrolli all hoidma. PKU spetsialist ehk ainevahetushaiguste dietoloog muudkui korrutas, et kõik saab hea ja ilus olema, ärgu me muretsegu, aga ma ei suutnud enam informatsiooni vastu võtta. Küsisin läbi pisarate, et kas ma tohin Gabrieli viimast korda rinnaga toita. 

Hakkasin teda toitma ja üritasin end positiivsele lainele seada. Andres oli minu kõrval, hoidis käest ja tema stoiline rahu üllatas mind. Ta ammutas endasse informatsiooni ja emotsionaalselt oli kuidagi liiga stabiilne? Eks oleks imelik olnud, kui mõlemad lapsevanemad krokodillipisaraid valanud ja sellest poleks head nahka tulnud.

12. apr 2016

Väikelastega geide ja lesbide üritusele? Miks ka mitte!

Ühel pühapäeval, kui Andres taas tööle läks ja ma kahe lapsega endale toas istumise välist tegevust otsisin, leidsin Facebookist huvitava event'i nimetusega Fairday, millest olid huvitatud paljud minu emmekestest sõbrad. Üsna autoriteetne rühmitus need emmekesed, imelikke asju ei soovita, kas pole? 

Mõtlesin, et oo, Hyde Park mulle väga meeldib ja polegi seal ammu käinud. Lähme! Daniel saab kõik oma ujuvad pardikesed üle lugeda, Gabriel on enamjaolt ikka veel tudumisfaasis ja ma tahaks koduseinte vahelt pääseda ja värsket õhku hingata. Tulemas oli esimene kuumem päev - lubati +40 kanti. Pakkisime igasuguseid snäkke, ohtralt vett ja võtsin igaks juhuks vankri ka kaasa. Tean küll seda kaheaastast, üks hetk ei jaksa enam kõndida ja pean teda, tema venda ja kümme tuhat kotti hambus autoni vedama. Ime ka, et võhivõõrad inimesed mind selle seltskonnaga nähes tihtipeale tassimisel ja autoni jõudmisel abi pakuvad?! 

Kuna päev pidi kuum tulema, mõtlesin et lähen käin sellel üritusel ära kui väljas pole veel nii väga kuum - enne laste lõunaund. Jõudsime edukalt kohale, lapsed tegid sõidu mingis osas sünkroonkarjumist, aga mu kõrvad on õnneks ses osas päris immuunsed. Suudan külma närvi säilitada ja rahulikult edasi kruiisida ning oma klassikalise muusika saatel õnnelikku meeleolu hoida. Vahepeal on olukord küll sama dramaatiline nagu Vivaldi "Aastaajad", aga mis sinna teha, elu ongi mõõnade-tõusude vaheldus. Selle väikese vahega, et pisikeste inimestega käivad need intervallid iga 4-5 minuti tagant. Õnnelik-õnnetu-õnnelik-õnnetu-õnnelik-õnnetu... 

Jalutasime läbi pargi. See park on täiega muinasjutuline: suured võimsad puud justkui Avatari filmist. Kõik meie pardikesed, kes ujusid vees. Daniel on hetkel loendamisfaasis, nii hea et pardikesi oli rohkem kui üks. Pargipingid, kus paarikesed käest kinni hoides kudrutavad ja esimesi suudlusi vahetavad. Erk mürkroheline rohi justkui seda oleks värvitud. Üksikud tuuleiilid, mis naiste vallatuid seelikuid üles kergitavad. Noh, ja see "kogupereüritus", kus litrilises kostüümis nahksaabastes transvestiit maigutas suud Lady Gaga populaarsemate viiside saatel. 

Alguses ei saanud ma midagi aru, et tegemist oleks teistsugusele kontingendile mõeldud üritusega. Sammusime lastega sisse, aga nii pea, kui nägin mingit väga siledat noormeest rohelistes stringides inimestele kondoome jagamas, mõtlesin ei tea, kas see on ikka nii väga kogupereüritus? 

Need paljatagumikulise mehega autosuurused postrid kirjaga F#ck off something...

Ja siis astus meie juurde üks väga sõbralik meesterahvas, kes lutsutas vallatul moel pulgakommi ja ulatas ühe kommikese minu mürsikule. Siis ma küll plahvatasin enda SISEMUSES veidi, sest ta oleks pidanud esialgu minu käest luba küsima enne kui lapsele lahkelt Mendelejevi tabeli ulatas. See iseenesesse plahvatamine on mulle väga iseloomulik - pealtnäha säilitan külma närvi ja viisaka näo, aga sees purskab vulkaan ja laava voolab ojadena välja. Seda viimast pole muidugi võimalik kuidagi füüsiliselt näha...aga jah, see on lihtsalt ilukirjanduslik kujund kirjeldamaks minu ärritumist. 

Igatahes, seal ma olin. Gei-ja lesbi välipeol. Kahe väikese lapsega. Ärge palun saage minust valesti aru. Ma täielikult toetan neid ja nende vabadusi. Minu meelest võiksid neil olla kõik õigused mis heterodelgi. Rääkimata sellest, et tegelikult võiksid homoseksuaalsed inimesed  lapsi adopteerida. 

Ainuke asi, mis mind mõtlema paneb: miks peavad geid ja lesbid nii stereotüüpselt käituma? Kas see on mingi kambavaim? Litrilised liibuvad särgid, stringid, pulgakommid, tasuta kondoomid, nahkriided...

Kui ma lasteaias töötasin, siis mul oli kaks paari lapsevanemaid lesbid. Täiesti normaalsed rahulikud ja äärmiselt südamlikud armastavad lapsevanemad, kes ei hõõrunud oma poolpalja persega enda seksuaalsust mulle nina alla. Nad olid üsna avameelselt nõus rääkima sellest, kuidas nende pereelu korraldatud ja kellele ikkagi siis emadepäeva kaart läheb jne. Aga mitte kunagi ei olnud nad nilbed ja seksuaalsed, ei rääkinud mulle kuidas neil see värk voodis ikkagi sujub ja kes peal on. Sest ausalt öeldes vaataksin ma ülemäära avameelseid heterosidki veidi altkulmu. Aga see on vast minu traagika.

Andrese käest sain kiita, et lastega sellistest üritustest osa võtan, sest mida mitmekülgsemas seltskonnas väikesed viibivad, seda avaramaks muutub nende maailmapilt ja seda tolerantsemaks nad ümbritseva maailma suhtes kasvavad. 




3. veebr 2016

Minu sünnitamine number kaks oli toores ja loomalik

Enne kui sünnitusest viis aastat täis saab, mälu hägustub, detailid ja valu ununeb, mõtlesin et panen oma viimase sünnituskogemuse siia kirja. 

Ega ma nüüdseks enam täpselt ei mäleta, kui pikalt mul tähtajast üle oli? Tundus igatahes terve igavikuna, tegelikult vist ainult 9 päeva. Lõpusirge venis, olin suur nagu jõehobu ja päevas tuli umbes 2 kilo kaalus juurde. Sääred jämedad kui palgid ja sõrmed meenutasid Rakvere viinereid. Kui midagi maha kukkus, siis ma ei viitsinud enam seda põrandalt üles korjata vaid ootasin kuni Andres koju tuleb ja asjad ära koristab või noh, kui asi oli söödav, siis meie abivalmis kutsu aitas mind tihtipeale välja. 

Kui olin 41 nädalat täis tiksunud ja mingeid sünnitama minemise märke ei esinenud peale kaks nädalat kestnud libavalude, otsustas mind jälgiv arst, et peaks stretch and sweep'i tegema. Tegemist on äärmiselt ebameeldiva protseduuriga...Arst paneb oma käe sinu sisse, võtab mingist asjast kinni, keerutab ühes ja teises suunas (meditsiiniline seletus protseduurile on: by using a circular movement to try to separate the membranes of the amniotic sac, containing the baby, from cervix. This action releases hormones, called ‘prostaglandins’, which prepares the cervix for birth and initiates labour). Selline tunne oli justkui ta võttis minu soolikatest kinni ja keerutas neid vastu-ja päripäeva! 

Suht rõve oli. Koperdasin jalad harkis koju. Jäin protseduuri tulemust ootama. Tund aega hiljem hakkasid esimesed torkivad valud. Mõtlesin, et nüüd peaks veidi magama ja kujutasin ette, kuidas õhtuks on beebi käes! Õde oli kodus ja lubas Danieli eest hoolt kanda, sest ma ometigi hakkan varsti sünnitama. Mingu ma magamistuppa ja varugu energiat selleks suureks projektiks - uus inimene enda seest välja pressida. Magada ma ei saanud, sest ärevus oli suur. Sarnanes sellele ärevale tundele, kui ootad kedagi kallist rongi- või lennujaamas. Kohe-kohe saabumas. Selle väikese vahega, et seda kallist oled 9 kuud enda sees tundnud ja kasvatanud, aga pole kunagi näost näkku kohanud. 

Õhtusöögi ajaks olid valud läinud. Sõbrad tögasid, et ju minu karma ei lase mul sünnitama minna. Esimene laps sündis kolm nädalat varem, nüüd pean selle varem raseduskoormast pääsenud aja teise lapsega täis tiksuma. Tik-tak, tik-tak, tik-tak. Ma saan aru, et keegi pole veel sinna sisse jäänud, aga see on vähelohutav, kui sa oled 42. rasedusnädala alguses.  
Pealegi, maailma ajaloos on olnud juhtumeid, kus naised 3 kuud tähtajast üle läinud. Ebereaalne! 

Nii ma siis tiksusin ja võtsime kasutusele rahvameditsiinis teada-tuntud sünnituse esile kutsumise meetodid: trepid ja intiimne lähedus vastassoo esindajaga. Treppidest oli üsna raske käia, rääkimata jooksmisest. Hea, et ma sealt alla ei veerenud. Oleks olnud nagu Ladina-Ameerika seebiooperis! Selle teise meetodiga läks üllatavalt libedalt. Ma kujutasin seda endale palju koledamana ette, aga tundus, et kõik osapooled vajasid seda kosutavat vihma pärast kuudepikkust põuda. 

Pärast igaõhtuseid toikaga togimisi tundis põnn end endiselt päris mugavalt ja keeldus kodukootud pesast väljumast. Nii läksid mööda veel mõned mitte eriti märkimisväärsed päevad rasedana. Olin nii vaikselt kui ka füüsiliselt pushed to the limit and beyond. Vist selles ma-olen-igavesti-rase staadiumis hakkasin kilode viisi toitu hävitama ja silmnähtavalt paisuma. Nojah, mis huvisid võis mul veel olla? Hormonaalne nutmine oli teiseks suureks huvitegevuseks. Täiesti pekkis, mis põhjused mul silmad vesiseks ajasid. Naeruväärne. 

Siis tuli neljapäev. Läksime IKEA-sse "perereisile". Tõukasin seal seda suurt käru ja kõndisin 15 km, sõime lihapalle ja tegime viimase pühasöömaaja. Koju tulles hakkasid igaõhtused rutiinsed libavalud. Ei lasknud neist end erutada. Pesin hambad ja keerasin voodisse. Kell näitas 11 õhtul. Just olin magama jäänud, kui bang-bang-bang kõhus hakkasid üsna intensiivsed krambid, mõtlesin et kas tõesti, ei saa nüüd öösel ka magada? Läksin WC-sse ja siis tundsin, et uriin see küll pole. See vedelik, mis vaikselt lekib. 

A-N-D-R-E-E-E-S-S-S...hüüdsin ma. "Hakkan vist varsti sünnitama."
"Ma jäin just magama," kostus väsinud hääl. 

Siis hakkas hull paanika. Kas ma olen selleks valmis? Kurat, keset nii head ja sügavat und! Panin tuhu-äpi tööle ja hakkasin neid vahesid mõõtma. Päris esimesed olid 4-minutilise vahega. Nii umbes 15 minutit, siis kogu asi progresseerus kiiresti. Üsna pea oli vahe vaid 3 minutit. Kuna valu oli nii tugev, et ma ämmaemandaga ise telefonis enam rääkida ei suutnud, arvasid teisel pool toru olevad meditsiinitöötajad, et oleks aeg haiglasse suunduda. Ütlesin Andresele, et pangu igaks juhuks istmele present alla, sest veed tilkusid kergelt...Ei taha ju autoistet oma kehavedelikega ära rikkuda! 

Autosõit oli päris vastik. Pidin turvavööga kinnitatult istuma ja paigal püsima, ei saanudki kick-boxi liigutusi imiteerides end vastu seina joosta ja iseenda küünarnukke hammustada.
Jõudsime haiglasse ja meid saadeti sünnitustuppa. Sünnitustuba oli päris puhas, vinge ja varustatud viimase sõna tehnikaga. Ei taha kohe seda ära määrida, mõtlesin ma endamisi. 
Ämmaemand tegi kiire tiiru, tutvustas vahendeid nimepidi ja arvas, et ma võin selles ruumis end koduselt tunda. Pikalt ei läinud kui mu valud tugevnesid ja ämmakas otsustas üle vaadata, kui valmis ma olen. Käsi tuppe, surra-vurra, surra-vurra. Ei-ei, see pole üldse nautimisväärne, täiesti vastupidine. Ma ei usu, et taoline protseduur oleks nautimisväärne isegi siis, kui seda teostaks sinu kallim. Ausõna! Avatust pole nagu üldse, ütles eksamineerija tagasihoidlikult. Mis mõttes, ma suren valudesse ja see kuradi v#tt pole sentimeetritki valmis? Vabandust otsekohese sõnapruugi pärast, aga sünnitus ongi üks väga toores ja loomalik tegevus. Ei saa roosa-mannaga ilustada. 

Umbes 10 minutit hiljem hakkasid tuhud käima kaheminutilise vahega. Valutugevus tõusis 10 pealt 560 peale. Kui alguses Andrese poolt tehtud selja masseerimine aitas täiega, siis selles faasis tahtsin ma ta käed otsast ära raiuda. Tema pealetükkiv abi pakkumine ärritas mind sajaga. Kuradi mees, kas näed, et ma üritan siin sünnitada? Jäta oma eteerlike õlide ja lõõgastumise ning õigesti hingamise demagoogiaga rahule ja sünnita ise, kui oskad. 

Mingi hetk lebasin vannitoa kahvelplaatidel nagu surnud rebane, tulikuum dušš igast ilmakaarest mind peksmas. Ämmakas ikka aeg-ajalt tuli ja küsis, kas ma olen OKEI. Vaatasin teda teisest ilmast. Killerpilguga. Andres seisis nõutult nurgas ja ei julgenud midagi öelda ega pakkuda. See ajas sitaks närvi, et ta vahepeal käed ristis seisis. Nagu et noh, saab tehtud asi või mitte? 

Aga ma olin liiga läbi ja liiga tugevates valudes, et tema vale kehaasendi kallal võtta. Valud läksid NII hulluks. Käisin duši alt väljas, kõndisin ringi, röökisin-röökisin-röökisin totaalselt tsivilisatsioonivälises keeles midagi arusaamatut, viskasin joogamatile pikali. Kusesin selle täis. Tuhud tulid peale. Kukkusin valudes oma kuse sisse. Häda number kaks ei lasknud end pikalt oodata. Oh, mis õnnistus! Sealtsamast hakkas tilkuma tumedapoolset verd. 

Esmakohtumine polnud enam kaugel. Ma tundsin seda iga oma keharakuga. Nutsin valust ja erutusest. Ta pea pressis välja. Ei ole ju võimalik, et asi võiks veel valusamaks minna? See oleks täiesti ebainimlik. Ütlesin ämmaemandale, et hakkan varsti sünnitama. Tunnen tungi. 
Ta alguses ei uskunud, et inimene võiks nii kiiresti progresseeruda nullist kümneni, aga otsustas igaks juhuks eksamineerida. Titabeebi pea juba paistis ja tahtis ilmavalgust näha. Kiirelt monitorid külge ja lapse vastuvõtmiseks asjad valmis: riided, soojendi, igasugu günekoolised tööriistad haardeulatusse. Küsisin, et kas ma nüüd gaasi saaksin?

Sain oma gaasi, aga noh, see mind väga ei aidanud. Kui vaid oma hingamist kuulda ja paremini hingata. Siis juba hakati mind juhendama, et edukalt beebi enda seest välja pressida. Arst oli veidi murelik, sest beebi oli kergelt häiritud, tema pulss langes alla 100. 
See pressimise faas kestis ainult mõned minutid ja tundsin jubedalt kõrvetavat valu, mis oli tõenäoliselt tingitud ulatuslikust vaginaal-genitaalsest rebenemisest. 

Siis ta tuli. Kõva kisava häälega sinakas poisslaps. Nabanöör ümber kaela. Minu seest. Saad aru!!! Ma võin elus täiesti läbikukkunud olla, täielik luuser, ilalõug, lontkõrv, möku, hädavares, tolgus, torujüri, aga kui ma suudan selliseid olendeid valmistada, olen miljoneid väärt. 

Need esimesed hetked selles ruumis, kus oleks justkui karu maha tapetud ja soolikad välja lastud, on maagilised. Sa ei saa aru, kas oled elus või surnud, kõik on täis verd, kust ja sitta, seal te amelete oma kehavedelikes ja ei suuda oma õnne uskuda. 

(Kokku kestis sünnituse aktiivne osa 1,5 tundi)



22. jaan 2016

Kuidas tunned end sa, mu äsja sünnitanud keha?

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida. 

Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks? 

Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esimest sünnitust ei saanud koerale palli visata, sest muidu pidi kohe pükse vahetama minema. Seekord on alapiirkond paremas vormis, aitäh küsimast ja huvi tundmast. See on see reaalne hind, mida me, naised, oma ilusate ja kompude laste sünnitamise eest maksame. 

Füsioterapeut küsis veel, et kuidas mu lahkliha armid elavad? Ütlesin, et veidi veider värk on küll katsudes, aga visuaalselt pole ise uurinud ja pole väga teisi ka ligi lasknud. Jaa, man, mul on ju kahe lapse kõrvalt hullult aega, et oma genitaalpiirkonda peeglist uurida??? 

(Uitmõtted. Daniel küsis küll hommikul vannitoas hambaid pestes, samal ajal kui ma duši all olin, et kus mu noku on. Kas juba see vanus või? Mis nokuta loom ma selline olen?)

Ütlesin, et armid on liiga värsked. Ei julge. Ta uuris murelikult, et kas tahan mingeid iluprotseduure lahklihale teha? Kui armid päraku ja vagiina vahel väga elu häirivad, siis on võimalik miskit ette võtta, lohutas spetsialist. (Sugu)elu otseselt ei häiri, kinnitasin ma, aga tunne on küll, et arst läks õmblemisega väheke hoogu ja õmbles eluks vajalikud kohad kinni. 

Issand, mida vestlust!? Ma ei uskunud, et ma seda reaalselt pean. Üsna võhivõõra inimesega. 

Aga vestlus on oluline põhjusega: second degree tear võrdub naistele sõjast saadud trofeega. Mul oli teise astme rebend, mul oli kolmanda, räägivad naised sünnituslugusid jagades. 

Ma veel nii elavalt ja eredalt mäletan seda häält, kui 36 sentimeetrit peaümbermõõtu mind rebestas. Kõik kärises ja ragises. 

Aga ega ma oma rebenditest ja nõrkadest vaagnapõhjalihastest tahtnud rääkida. 
Trenn. Jah, trenn! No kui lindi peale jooksma ei saa minna ja hüpata veel ka ei tohiks, siis otsustasime õhtuti kiirkõndimas käia ja elliptiline trenažöör on ka suureks kaalu alandamise ning "tagasi vormi" abimeheks. Vahepeal lihtsalt on valida: kas voodi või trenažöör. Ja see võistlus on väga ebavõrdne, voodi on pehme ja mugav, kutsuv ja meelitav, trenažöör aga see-eest kandiline ja metallist, eemaletõrjuv ja -peletav. Ei tegelikult, pärast eriti keerulist päeva on hea end selle peal välja elada ja vahelduseks oma aega nautida - hea muusika taustal rassides ja treenides. Nii et jätkame. Ikkagi peaksin nüüd, kaks last sünnitanuna, oma elu parimasse vormi saama. 

Aga selleks aastanumbriks luban, et saan oma želatiinkõhust priiks. Siia sobiks väga hästi mõni motiveeriv enekapilt, kus ma vannitoas aluspesu väel end "imetlen", aga paraku pole ühtegi sellist realistlikku pilti kuskilt võtta. Luban selle oma järgmiseks postituseks teha! 

5. jaan 2016

Hetki lapsevanema elust

Panen oma pea kuuajase pisipõnni tekile. Akna alla liikuvaid puid, linde ja päikesevalgust imetlema. Tüüp on tükk aega rahulikult maas, uurib maad ja meie ilusat maailma. Mina saan samal ajal nõudepesumasina ära tühjendada, WC-s käia ja pooliku kapsahautise taas tulele panna. Mingi hetk kuulen südantlõhestavat nuttu. Enne kui ma temani jõuan, tunnen kuidas väikesed hormonaalsed elektrilöögid rinnapiirkonnas ajavad piima ojadena voolama ja pritsima. 

Jõuan tilkudes hädasolijani ja märkan, et tüüp hoiab ja tirib tugevalt iseenda juustest, ise samal ajal valust karjudes ja rabeledes. Aitan väikese Gabrieli välja. Võtan tema enda käe tema juuste küljest ära. On ikka pahatahtlikud käed, teevad niimoodi minu titale haiget. 

Head totud on need pisipõnnid! :)


Elu kahe lapsega

Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka.  Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4. 

Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda. 

Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei tea, kas üldse kunagi. 

Kui vastsündinuga on üsna kerge toime tulla, siis kohutavalt-kiiresti-areneva-kahesega tegeleb meie kodus 24/7 kolm täiskasvanut. Üks kahene = kolme täiskasvanu täiskohaga töö. Viimase aja lemmikväljendiks on: ei taha või aitäh, ei taha. Sina sööd rahulikult võileiba ja siis tuleb kahene ja ütleb: aitäh, ei taha. Vabandust-vabandust, unustasin kahese käest küsida, mida TEMA tahab, et ma sööksin-teeksin. 

Kõige selle ilusa ja hullupöörase pereelu juurde kuuluvad väikesed tagasilöögid. Minu maailm kukkus korraks kokku, aga sain selle kiirelt lapitud, sest pimedas toas kassimine ja nutmine, depressiivne olek ja negatiivne ellusuhtumine kandub lastele ja mind ümbritsevatele inimestele edasi. Ja kuidas sa elad oma elu edasi, kui nutad olematuid asju taga ja heietad, mis oleks, kui asjad oleksid teistmoodi läinud?

Seitsmendal elupäeval diagnoositi Gabrielil väga haruldane geneetiline haigus või nagu siin öeldakse, geneetiline error, millest räägin kunagi pikemalt, aga mis sisuliselt tähendab meie perele seda, et ta saab olema terve elu päris madalavalgulisel dieedil. Tema maks ei tooda ühte ensüümi, mis teatud valku juppideks lõhustab ja tema tervise ja heaolu huvides peame oma lapsest küllaltki range vegani kasvatama. Mina ja Andres, pärinedes põlvkondade viisi liha ja valgurohkel toidul üles kasvanud esivanematest - tõeline looduse paradoks, et mõlemad kanname oma geneetilises koodis veidi vigast proteiini lõhustumise geeni, mida oma lapsele pärandasime. Aga nagu ma juba ütlesin, olen sellest esmasest reaktsioonist toibunud ja asjaga leppinud. 

Lapse veganiks kasvatamisest kuuleb siin blogis nüüd päris palju...

Meie Saare poisid: 



17. dets 2015

Neljanda pulma-aastapäeva tähistamine

Kunagi kui mul VEEL oma aega oli ja ainult üks laps oli, siis kirjutasin sellise postituse: 

Tiksun siin oma viimaseid rasedusnädalaid ja kui isegi tahaks mõnesse sügavamasse teemasse süveneda, siis...aju on lõpetanud igasuguse koostöö ning täidab väga primitiivseid funktsioone - kust toitu saab ja kuna jälle pikemalt magada saab, on kõik mille peale hetkel mõelda suudan. Selja taga on üsna intensiivne aasta ja ma pole harjunud ning ealeski osanud ette kujutada, et teise inimese kasvatamine mingis staadiumis mind selliseks laiskloomaks ja juurikaks muudab. 

Eelmisel nädalal oli meil pulma-aastapäev. Nüüdseks on juba neli aastat abielus! Alguses arvutasime, et peaks kolm olema, siis aga saime aru, et ei-ei, ei saa kolm olla. Peaaegu aasta olin rase, kaks aastat on meil laps olnud, nüüd jälle rase. Peab ikka rohkem kui kolm olema. Või on meil lihtsalt asjad väga kiiresti läinud. Tähtpäeva puhul otsustasime end peenete söökide ja jookidega kostitada ning broneerisime laua 33. korrusel asuvas C Restaurant'is. 

Kuigi ausalt öeldes valmistab igasugune pikaajaline istumine mulle hetkel tõsist tagumiku -ja puusavalu, siis pardi-confit'i, ilusa vaate ning hea seltskonna nimel olin võimeline end füüsilisest ebamugavustest läbi närima ning õhtusöögi "välja kannatama". 

Restorani uksest sisse astudes tundsin, et pea käib veidike ringi. Ütlesin veel oma armsale abikaasale, et ei tea, mis värk on, aga maailm liigub. Andres naeris ja ütles, et restoran asub platvorm, mis aeglaselt pöörleb ning õhtu jooksul näeme Perthi kesklinna vaateid kogu 360 kraadi ulatuses. 
WOW! Vaated olid tõesti taevalikud ja suurejoonelised. 
Mõtle vaid, istuda 33. korrusel, nautida öise/õhtuse linna vaateid, süüa neljakäigulist õhtusööki ning lobiseda oma abikaasaga nii, et keegi kaheaastane pidevalt millegagi vahele ei segaks, midagi ei nõuaks ja sulle sülle ei roniks - kõik see kõlab täiesti muinasjutuliselt ja ebareaalselt! Kolmapäeva õhtu kohta oli restoran tihedalt rahvast täis ja pärast menüüga tutvumist võtsime kõige keerulisemad ja tundmatumad road, mis seal saadaval olid. 

Sest kes see rumal võtab neljakäigulise pasta-risotto õhtusöögi? Muidugi peab proovima seda, mida kodus tihti ei tee ja saa. Andres alustaski oma õhtusööki toore hakklihaga, mille eest kelner soovitas mul eemale hoida. Maitse oli võimas olnud! Ma ei hakka neid maitseelamusi kirjeldama, sest õhtusöögi jooksul kogesid meie keelenäsad kõiki olemasolevaid maitseid. Oskaks ise ka nii hästi teha, et spinati ja kana salat oleks nii mitmetasandilise maitsega, et ei jõuks ära nautida. Söögid olid tõesti väga peened. Ja muidugi mõista kõrgklassilisele restoranile kohaselt mikroskoopilised. 

Õhtusöögile lisas sära entusiastlik tšehhist meesteenindaja, kes olevat elektrikuks õppinud, aga olevat selles vallas nii nõrk ja saamatu, et kutse lõputunnistust üle andes soovitati tal elektrist suure kaarega mööda käia. Nüüd rababki mitmel rindel: hommikuti kohvikus ja õhtuti restoranis. Ta jagavat korterit ühe eesti paarikesega ning teadis kohe, mis keelt me räägime.