Otse põhisisu juurde

Postitused

Põhjused, miks olen lastega reisimise poolt

Vahepeal on meie reisist palju vett merre voolanud, kuupmeetrites täpselt ei tea, aga kindla peale ühe Võrtsjärve jagu. Tegin just meie reisipildi kausta lahti ja enne kui ma konkreetsetesse meenutustesse sukeldun, tahtsin välja tuua mõned põhjused, miks üldse lastega reisida. Inimesed jagunevad üldjuhul kahte suurde gruppi: need, kes reisivad lastega ja need, kes seda kunagi mitte ühegi hinna eest ei tee. 
Meie väike pere on selles mõttes sundolukorras. Meie pered ja osad kallid sõbrad, kellega sidemed pole VEEL katkenud, on teisel pool maakera. Euroopas. Meil on kaks varianti: kas regulaarselt neid külastada või nende olemasolu ära unustada. Kuna oleme sõprus- ja sugulussidemeid väärtustavad inimesed (kes küll enne piletite soetamist hoolikalt kaaluvad, kas need $15 000 kuluks äkki mujale ära), aga emotsioonitulvas alati viimase kliki teevad ja kaardiandmed sisestavad. Ütleme nii, et me pole kunagi pidanud oma reisile kulutatud vahendeid ja aega taga nutma. 
Alati on nii palju positii…
Hiljutised postitused

Uskudes liblikaefekti

Värskelt jagatud asjad on ikka poole emotsionaalsemad ja neid palju lihtsam kirjutada. Varsti jätkan oma Hawaii heietustega, aga hetkel tahaks maailmaga jagada oma teiseteemalisi mõtteid. 
Reedel võtan tavaliselt Danieli üsna varakult lasteaiast ära, et temaga mõned intensiivsed kvaliteettunnid veeta. Selle aja peale on õhtusöök küpsetatud, praetud või hautatud ja elu on üsna muretu. Mu kaks aktiivset füüsilist liigutamist armastavat tulihända ja minu pisut elu poolt kitkutud-katkutud korpus, liigume kuskile mõnusasse park-mänguväljakule, kus mängime tund kuni kaks tagaajamist, zombi tulekuid, peitust, muru peal rullumist ja liiva sees imevigurite meisterdamist. 
Noh, nii intensiivselt mängime, et lapsed anuvad pärast õhtusööki, et paneksime nad voodisse tuttu ja sulgeksime ukse, tuled kustu ja ei tülitaks järgmised 20 tundi. 
Sel reedel tegime nagu kombeks. Valisin suure murualaga pargi (ma olen tegelikult päris osav strateeg!), kus mu vabalt peetavad ja kasvatatavad lapsed saaksid amok…

Kuidas me ei tahtnud Waikiki kõrghoones peatuda, aga saatuse tahtel sinna lõpuks välja jõudsime

Pärast seda, kui me banaanidega Honolulus oma esmased füsioloogilised vajadused rahuldatud (jajah, nälg!) saime, asusime teele Kailuasse. Kui ma meile majutust otsisin, siis tundus kuidagi loogiline, et me väikeste lastega suures linnas ja 17. korrusel ei peatu. Ma arvan, et meil oli Honolulu suhtes väike eelarvamus pärast Bangkoki, Manila ja Ho Chi Minhi kogemusi. Honolulu on tegelikult väga kultuurne, roheline, puhas ja väga erilise vaikseookeanisaareliku õhustikuga ja erineb nagu öö ja päev eelpool loetletud kiviküladest. 
Aga meie enne seda ei teadnud ja tahtsime linnast välja, hipide keskele. Selle pärast osutus valituks Kailua. 
Kriteeriumid majutuskoha otsimisel olid:  
hind võiks olla $120-220 öö kohta oma bassein lastesõbralik ja lõõgastava atmosfääriga, Hawaii-päranemeri jalutuskäigu kauguselHonolulust väljas (kindlasti mitte Waikikis), aga samas oleks mingit infrastruktuuri ja poode-restorane-randasidBroneerisin meie majutuskoha kuueks päevaks mingi x-nimelise agentuuri vahend…

Kui sa valku ei talu, kas siis rinnapiima tohid juua?

Ma jätkan juba väga varsti meie Hawaii reisi kirjeldustega, praegu toon vahepalaks Emmede Klubi lehel ilmunud imetamise teemalise loo, millega tahaks tähistada rahvusvahelist rinnapiimanädalat.  Kõikidele, kellel on au piima tissis omada või lähiajal oma tootmine avada, soovin produktiivset ja katkematult töötavat piimavabrikut! Neile, kes plaanivad seda konsumeerida, soovin aga head haaret ja õiget imemistehnikat!Rinnapiim on üks imeline jook! Kahju, et ma seda ise vaid neli kuud sain,  see-eest muutus ema iga järgmise lapsega järjest kogenumaks, õdede imetamisaeg venis kordades pikemaks.
Aga kui rääkida konkreetsest valgutalumatusega lapse imetamisest, siis ma ei arvanud, et ma jõuan nii pikalt välja vedada. 
Sest teadmatus on suur. Hoolimata sellest, et rinnapiima valgu kogus on konstantne, see ei sõltu ema dieedist (kas sööd valkurohket toitu või ei söö). Minu jaoks oli suureks küsimärgiks asjaolu, et ma teadnud, kui palju ta reaalselt tarbis koguseliselt (ml) rinnapiima erinevate ar…

Sissejuhatus meie reisi Hawaiile

Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud. 
Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel. 
Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida. 
Sel aastal käisime Hawaiil.  Wow! Mida puhkust!  Kohe räägin lähemalt. 
Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes soodsaid lennupileteid Sydney-Honolulu suuna…

Uuendus-uuendus-uuendus

Tere-tere, 

Täiesti ebareaalne, et ma pole ligemale aasta aega mitte ühtegi sõnakest siia kirjutanud!
Viimased sõnad on muidugi veel eriti tähelepanuäratavad. Inimene kirjutab depressiooni teemal ja kaob pimedasse musta auku. Ei suhtle, ei vasta, ei uuenda. Elab üldse?

Me elame mingit kaootiliselt kiiret elu. Depressiooni pole olnud. Aasta aega tagasi olin mingis väga suures unedefitsiidis. Aeg-ajalt satub sedagi ette, aga mitte regulaarlselt ja krooniliselt. 

Elame hästi, tänan küsimast. Lapsi on ikka veel ainult kaks. 

Vastavalt laste tujudele ja ettevõtmistele kohandame oma päeva-ja nädalaplaane. Mulle endiselt meeldib koristada. Ja pesu pesta. Pildistan teisi inimesi. Hulgume palju mööda metsasid, kukume ojadesse, istume murul ja mõtleme erinevatel teemadel. 

Üks päev Daniel küsis minu käest, kui me parki jalutasime: "Emme, mis sind täna nii õnnelikuks teeb?"

Vastasin, et kohustuste puudumine ja eelkõige see, et saan nendega piiramatult pargis olla, sest õhtusöök on juba valmis…

Depressioonist

Depressioon. Mitte, et mul see oleks? Või kui isegi oleks, ei julgeks ma sellest avalikult rääkida, sest sünnitusjärgne depressioon või ükskõik missugust liiki depressioon on ju samaväärse häbenemisastmega kui hemoroidid sinu tagumikus. Sa mädaned elusast peast, aga rääkida kellelegi ei tohiks ja ei peaks, sest inimeste reaktsioonid sinu hingeelu avanemisele on tihtipeale sellised: Sul ei tohiks küll midagi sellist olla, vaata kui hästi sul kõik on!Ah ole nüüd, need on sinu sünnitusjärgsed hormoonid, mis laineid löövadKui lapsed suureks saavad, küll kõik paika loksubÜhiskond ja selle liikmed ei taha näha nutvaid ja depressiivseid emasid, kuulata nende tühiseid muresid. Mine spetsialisti juurde, tema ajab kõik asjad joonde. Mis mõttes korda? Xanaxiga või mis asjaga? 
Mul ongi kõik hästi ja suur osa minust saab sellest aru, aga on päevi ja hetki, kui ma olen väsinud, räsitud, näljane, janune, pesemata, emotsionaalne, närviline, haisev, kurnatud, zombistunud, ajusurnud, vaevatud, mahakäinu…