Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2012 postitused

Avon Valley

Aaa!!! 

Oleme juba kolm nädalat kodus olnud ja pole kuskil (loe: võõras ja varem mitte nähtud kohas) käinud. Mõtlesime küll, et taastume lendudest, kohaneme eluoluga, saame terveks ja alles siis hakkame ümbruskanti avastama. Aga rahutute jalgade sündroom ei anna asu.
Pealegi, Lääne-Austraalia on nii suur, et ainuüksi siin annab käia, uurida, vaadata. 
Ja selle peale kulub terve inimelu. 

Midagi suurt, kauget ja mitmepäevast ei tahtnud planeerida, sest minul on ainult üks töövaba päev (pühapäev). 

Otsustasime, et sõidame Perthist 100 km kaugusel asuvasse Avon Valleysse, mis asub Lääne-Austraalia "wheatbelti" regioonis. Teadmiseks: Austraalia on maailma TOP 10 suurema nisutootja seas. 

Kas te oskate öelda või arvata, mis aastaeg meil parasjagu on? Eks siinse kliima puhul on aastaaegu nagu nii teineteisest raske eristada. Kirjeldus: teravili tõuseb-rohetab, mandariinid, apelsinid ja sidrunid on küpsed, märtsikellukesed õitsevad, kirsid-ploomid õitsevad, raps õitseb, põllulilled õitse…

Vaktsineerimisest, gripist ja tervishoiust

Temperatuurid Perthis langevad. Ja nii ka inimesed. Gripi küüsi. 

Paar kuud tagasi rippus meie büroo teadetetahvlil tööandja poolt töötajatele organiseeritud tasuta gripivaktsiinile registreerimise paber. Ma käisin selle ümber, kaalusin poolt- ja vastuargumente, suhtlesin nendega, kes on aastaid vaktsiine lasknud teha ja nendega, kes on neid vältinud. Näiteid oli seinast seina: üks minu töökaaslane jäi esimest korda vaktsiini tehes samal hooajal oma elu kõige suuremasse grippi, teine töökaaslane, kes oli ennast gripi vastu ära vaktsineerinud, oli oma peres ainuke, kes tol haiguspuhanguajal jalule jäi. Oli ka neid, kes polnud teinud ja polnud ka jäänud. 

Andresele tehti paar nädalat enne mind vaktsiin ära ja ta tundis ennast ligemale nädal aega pärast süsti saamist väsinuna, kurnatuna, unisena ja lisaks sellele käsi, kuhu vaktsiin tehti, valutas kohutavalt. Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga otsustasin sel hooajal vaktsiini mitte teha. Pole aastaid grippi jäänud, mind on küll lihtsad külmetus…

Järjejutt: esimesed korvipunujad Lääne-Austraalia pinnal

Kõik laevasolijad imestasid väga, kui nad kuulsid vahimadruse hüüatust sulaselges eesti keeles „Ahhoi maa!“. Loomulikult rõõmustati alles pärast seda, kui see eesti keelest inglise keelde tõlgiti. 
Viimati sai ju musta... maad nähtud Cape Townis (Lõuna-Aafrikas kui keegi ei tea, kus Cape Town asub) . Allesjäänud kanad hakkasid tibutantsu tantsima, sea ruiged muutusid lustakaks ja rotid korraldasid ahtri reelingul rivistuse.  Õhus oli elektrit, laevasolijad muidugi ei teadnud veel seda, et see seal oli, sest elekter polnud tolle aja peale avastatud. 
See laev oli eriline sellepärast, et reisijaskond koosnes üksnes korvipunujatest, nii mees- kui ka naissoost- et korvipunujad võõrsil päris välja ei sureks ja omavahel ikka paljuneda saaksid. 
Kuna vana hea Inglismaa haridussüsteem oli korvipunujaid üle tootnud, siis kõikidele üleliigsetele tegelastele tuli kuskil mujal rakendus leida.  Aga kus siis?
See maa, kuhu korvipunujate laev jõudis, oli eelnevalt märgistatud ja tähistatud hollandlaste …

Väike laululind

Markusel oli teisigi laule, mida mulle ja oma emmele laulda, telefoniaku oli kahjuks tühjenemas ja ei saanudki kõiki vigureid salvestada, millega Markus meid tollel õhtul meelelahutas. Oma vanemate pulmas oli pea neljaastane Markus kõige suuremaks tantsulõviks, kes kutsus muudkui erinevaid naisi tantsupõrandale ja oh, kus ta meid tantsutas! Inimesed, selliseid kompleksivabasid ja rõõmsameelseid lapsi peabki tegema! :) 

Kuidas me mitmeid milliliitreid pisaraid maha naersime!

Mõned päevad pärast seda, kui olin Andrese Austraaliasse tagasi saatnud, otsustasime emaga külastada Helsingist 225 km kaugusel asuvat Lappeenrantat, kus elab minu isapoolne vanaema ja tädi. Etteruttavalt võin juba hoiatada, et minu ema on selline Schumacher, et isegi kõige suurema väsimuse ja une korral ei suudaks ma tema auto kõrvalistmel olles magama jääda. Aastaid tagasi, kui me Tallinnast Tartusse pimedal talveõhtul sõitsime- kui lund ja muud määramatut ollust taevast alla sadas- sõitis ta umbes 85-ga ning kõik sõitsid temast mööda.  Nojah, mu emal sai villand sellest, et kõik temast mööda sõidavad ja ta ütles: "Mis ma olen teil mingi aeglane või?", lisas gaasi ja hakkas kihutama. Ema on liikluses väga emotsionaalne. 
Kui me nüüd Helsingist Lappeenranta poole sõitsime, tegime tee peal jalapuhkepeatusi (jalg väsib ju gaasi vajutamisest ära): ostsime kohvi, pirukaid, maasikaid, võileivamaterjali, vett ja muud söödavat-joodavat. Jutustasime nii kaua kuniks tund aega enne koh…