Elu mujal maailmas

Oh, mu mokk on lõhki!! Õigemini paistes, ma ei tunne oma paremat suupoolt, parem pool huultest on allapoole kaldu, viltu, täiesti kontrollimatu, allumatu. Tuimestus hambaarsti visiidist püsib veel mõned tunnid. Peeglist oma naeratust uurides selgub, et ka naeratus pole kõige säravam, täiesti mittemidagiütlev naeratus, võiks isegi öelda, et neli tuimestussüsti on terve parempoolse osa näost kivistanud. Nüüd ma tean, mis tähendab olla kivinägu ja mitte suuta väljendama oma näoga kehast, südamest ja peast helikiirusel läbi vihisevaid viis sada viiskümmend erinevat emotsiooni (MINUTIS). Päris raske on, inimesed! Hambaarst, rohkem psühholoog tegelikult, soovitas täna mul kuumi jooke vältida ja leevendada hambaravi protseduuridest tekkinud stressi - tuimestusest üle saada mõõduka trenni, sooja duši ja kuuma inimese kaisutusega!  Ma tean, et aeg on raha, hambaarsti ja muude taoliste spetsialistide puhul on see aeg võrdne veel eriti suure rahaga, aga minu arst, kes on pärit Singap

Meeldivaid asju on rohkem, kui ebameeldivaid. Sellel nädalal on silma, kõrva, suhu ja igale poole mujale jäänud sellised meeldivad asjad:   Perthi õhutemperatuurid on langenud mõistlikule (loe: sügisesele) tasemele ja saame õhtuti kella 18-19 paiku teha mõned jooksutiirud, sest ei pea õues olles enam (täpselt sama intensiivselt nagu 90-kraadises saunas olles) nii intensiivselt higistama. Pühapäeval lubab isegi vihma, kuigi antud prognoos on väheusutav. Meie kandis tibutas viimati, kui me Eesti stiilis pidu pidasime. Mis Eesti pidu oleks see olnud, kui poleks vihma tulnud? Märkimata ei saa jätta fakti, et enne seda polnud mitu kuud isegi tibutanud. Töö juures oleme jõudnud kalendriga sellesse kuusse, mille juhtmõtteks on Konfutsiuse tsitaat: " Choose a job you love, and you will never have to work a day in your life ." Meeldiv on mõelda, et igaühel meist on mingisugune kutsumus, saatuse poolt määratud tee ja kui selle ülesse leiad, siis oled õnnistatud igavese õnne ja rahul

Mõnede inimestega on lihtsalt niimoodi, et räägid ja räägid, räägid veelkord ja arutled, kuulad, küsid, analüüsid, mõtled, küsid, arvad, vaidled, argumenteerid, emotsioonitsed, räägid ja räägid ja juba saab energia otsa ja peaks midagi muud vahepeal kah tegema kui rääkima, aga ei saa noh! Kell on juba kaks öösel ja oled varsti 10 tundi juttu rääkinud, aga asi ei taha kuidagi otsa lõppeda. Ööd päevadeks, kevade talveks, noore vanaks, ilusa koledaks, koleda ilusaks, mälestused unistusteks, unenäod reaalsuseks- kõik asjad võib ära rääkida, kuigi tegelikkuses päris "ära rääkida" ei jõua sa nagunii mitte midagi. Maailmas on inimesi, kellega jutusoon ja mõtted klapivad, mis sest, et vahepeal ja isegi üsna tihti teie nägemused, arvamised, kogemused, maitsed erinevad nagu öö ja päev. Sellistest inimestest ei taha kuidagi loobuda, lahti lasta, ilma jääda. Ja ei jäägi. Emaga räägin päris tihti, sisukaid jutte, vahepeal sisutuid- see teeb südame soojaks. Elame ju nii erinevates aja

Sõime eile hommikust, lõunat ja õhtust. Koju jõudes paneme raadio mängima, Andres viis eile prügikasti välja, kastis taimi. Ma käisin mitu korda pissil. Tegime trenni, kammisin juukseid, kohe panen pesu pesema ja õhtul sööme õhtusööki! Imeline eks?  Mu juuksed ja küüned on viimasest lõikamisest saati kasvanud. Ühel päeval kui tegime erinevatest herneliikidest salatit, vaevasid kõhtu gaasikesed. Hommikuti ringutan ja pesen hambaid- naeratan endale peeglisse ja mõtlen, et küll ma olen ainulaadne. Peaks sellest pilti tegema ja teiega jagama. Mõned kindlasti arvavad, et mul on hoopiski palavik ja peaksin oma imelised jalakesed voodisse viima, aga ei...mul on veel terve hunnik tegemisi jagada teiega, sest pole ju nii ammu kirjutanud. Mõistlikud inimesed saavad aru, et tegemist on väga kangekraadilise irooniaga, mille rohkuses ma seda kirjutan. Ja õigesti teevad.    Ma ei arva, et kõik peaksid teadma, mis järjekorras ma igapäevaseid protseduure teen. Ja soovitan inimestel enne teistega jag

Tundub, et sellises tempos kirjutades võib seda blogi ohustada väljasuremine. Kuramuse päris-elu tungib nii aktiivselt peale, et isegi REEDE õhtul toimetad kella 23-ni väljas, sees, õues ja garaažis. Ja pärast kõiki neid toimetusi tahaks ainult puhaste linade vahele langeda.  Nagu sügisene vahtraleht.  Muidu oleme olnud üsna tegusad. Korraldasime vabariigi aastapäeva puhuks peo, millest on meil imekombel umbes neli jäädvustust. Arbuusid tahtsime juba maa seest välja kakkuda (õitsesid küll, aga väikesed arbuusialged kukkusid koguaeg otsast), aga siis avastasime, et aia ääres lehtede sees sirgub üks esimene enda kasvatatud tegelane. Andres jätkab kastmist.  Ma aitasin vahepeal Austraalia Föderaalpolitseid (AFP) ja nägin, kuidas nad oma narkokoeri treenivad. Sain päris mitme huvitava inimesega tuttavaks ja õppisin ühtteist lennujaama turvalisuse tagamisest ja föderaalpolitsei olemusest. Näiteks, keskmiselt üks pere jätab oma ühe lapse päevas lennujaama. Unustab maha, ära.   Nüüd ehitan