Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2010 postitused

Imede linn Singapur

Pampersites koerad, puhtad ja prügivabad tänavad, pilvelõhkujad ja sile asfalt, korra-ja reeglipäraselt töötav ühistransport, tööle ruttavad mornid näod, maa alla ja maa peale ühtlaselt kiiresti voolav inimmass, hoiatused ja keelud, trahvid ja normid. Singapur on üks imelik moodustis siin ilmas. 
Ühelt poolt oleks tegemist nagu täiusliku ja toimiva, teiselt poolt aga steriilse, kunstliku ja ülereguleeritud linnriigiga. Aga nii roheline ja puhas...
Ei saagi lõpuni oma tunnetest aru. Kas armastan või vihkan.  Imede linn, tehnoloogiliste lahenduste oaas keset Aasiat. Aga kuidagi on kõik see liiga kunstlik.  Ja millised hotellihinnad. Uberik, kus põrandal pole piisavalt ruumi, et oma kohver avada, maksab oma 60-100 kohalikku dollarit. Okei-okei, vähemalt on soe vesi ja puhtad linad. Väsinud ränduritele sellest täitsa piisab. 
Ja kuidas kõik need 4,7 miljonit Hiiumaast väiksemale saarele ära mahuvad? Ja kuidas saab üks riik keelata oma riigi kodanikel tegelemast anaal-ja suuseksiga? (Nüüd on ju…

Kremeerimine kui pidupäev

Üheks tähelepanuväärseks sündmuseks Bali inimese jaoks on tema kremeerimise päev (kohalikud nimetavad kremeerimistseremooniat Ngabeniks , aga sellel on ka teisi nimetusi). Erinevad allikad väidavad, et surnu kremeerimise päev on Bali inimese jaoks pidupäev, eelkõige on see pidupäevaks surnu sugulastele, lähedastele, sõpradele, kes rõõmustavad lahkunu pärast, kuna sellel päeval sattuvat hing taevasse, kus võib alata inimese ümbersünd ehk reinkarnatsioon. 
Bali hinduismi kohaselt aitavad inimesel teise maailma üle minna viis põhielementi: maa (pertiwi), vesi (apah), tuli (teja), õhk (bayu), igavik (akasa), millest peab ta pärast surma läbi käima.
Surnu jäänused paigutatakse sarkofaagi, mis on tavaliselt pühvli- või lehmakujuline (sarkofaagi kuju ja olemus peegeldab seda, mis kastist st ühiskonnakihist surnu oli) ja pärast rikkalikke ohverdusi, palvetamisi ning muid kombetalitusi pannakse surnukirst põlema. 
Antud (pildil) matusetalituste puhul olid kõikides sarkofaagides ainult kondid. Ku…

Miks üks naine lõunat süües nuttis

Teatavasti on päris paljud Aasia toidud originaalis üsnagi vürtsikad. Maitsekad, piprased, tšillised, teravad. Ma olen ennast siiani kõikidest teravatest elamustest säästnud ja iga toidutellimusega palunud "not spicy". Üldjuhul on seda palvet täidetud.

Ühel päeval sõime lõunat kuskil sojatoitude söögikohas tee ääres ja tellisime Andresega mõlemad Indoneesia kohalikku nuudlirooga Mie Gorengi- nuudlid kana ja juurviljadega. Toit oli serveeritud üsna väikesel taldrikul ja me ei märganud kumbki, et taldrikul peitsid ennast herneste, kurkide ja porgandite vahele ka pisikesed rohelised tšillikaunad.

Hammustasime tšillit Andresega samaaegselt. Ainult selle vahega, et kui ma seda hammustasin ja mäluda proovisin, sai Andres minu näoilme järgi aru, et midagi on valesti ning sülitas oma portsjoni välja. Mina rumaluke juhindudes nõuandest, et toitu tuleb korralikult mäluda, purustasin oma hammastega kauna ikka mitmeid kordi. Siis sain alles aru, et kurk ja hernes maitseb täna kuidagi …

Täienduseks eelmisele

Eelmisele kirjutisele tahaks lisada ka omapoolsed täiendused. Andres keskendus selles eelkõige ühele seigale, aga sellel päeval juhtus meiega ka teine samalaadne seik. Pärast seda, kui olime oma auhinnad hotellist kätte saanud ja jõudsime vaid mõned kümned meetrid oma hotelli suunas jalutada, kui meie poole pöördus järjekordne vautšehi-mehike. Seekord Ida-Timorist pärit tumedanahaline väike promomees nimega Andi. Oh no jälle, oli minu reaktsioon. Hakkasin laginal naerma ja ei suutnud kogu tema presentatsiooni jooksul oma haiget lõppematut naeru pidama saada..Mees arvas, et olen tõenäoliselt mõne aine mõjuvõimu all. 
Aga jutt nagu eelmiselgi mehel. Et mina võitsin t-särgid öösärgi suuruses ja mu kullakallis õnnekäega kaasa peaauhinna, milleks võib olla sellel puhul misiganes. Naersime Andresega kõvasti ja valjusti ning otsustasime teha näo, et ei tea asjast midagi. 
Siinkohal tahaksin öelda, et pole aus, et iga kord on see "õnnekäsi" mehelik ja karvane. Täielik diskrimineerimin…

Miks me aasta jooksul Indiasse peame minema

Ei oskagi nüüd öelda, kas see oli halb või hea, et me üks päev varem Denpasari lennujaama jõudsime ja olime sunnitud ühe öö Kuta linnas veetma. Sellele ööle järgneval päeval juhtus meiega huvitav seik tänu millele peame nüüd aasta jooksul Indiasse reisima.

Olime vaevalt paarsada meetrit hotellist ranna poole jalutanud, kui meid kõnetas üks pisike tume mees. Ta palus meil peatuda ja hakkas midagi pakkuma, nagu enamik selliseid mehi Balil. Esialgu üritasime teda eirata ja temast mööda jalutada, aga aktiivne peaaegu allameetrimehike suutis meile ikkagi ühe ümbrikutaolise flaieri pihku suruda ning palus see koheselt avada. No mis seal ikka, aega ju oli, peatusime ja avasime ümbrikud. Viktoria avatud ümbrikut nähes läks mees veidi elevile ja andis mõista, et Viktoria võitis just kaks nende hotelli logoga t-särki ja saab need kätte nende hotellist, mis ei asu eriti kaugel. Arvasime siiski, et tegemist on nagu nii mingisuguse skeem-pettusega ja üritasime väikese Aasia mehe küüsist välja rabe…

Häda keset Malaisia kiirteed

Ühel täiesti tavalisel ja argisel Malaisia bussi liinil juhtus kahe eestlase järgmine muinasjutuline lugu. Ühel naisterahval, nimesid siinkohal ei hakka nimetama, kelle mikropõis peab korraga pool tundi vaevalt vaid pool tassi vedelikku, tuli inimlik häda.  
Häda tuli keset kiirteed, keset valget päeva, kui sihtkohani oli veel oma 116 km. Ja kui bussijuht ei plaaninud enam ühtegi vahepeatust.  Oh jeerum, 116 km see naisterahvas küll vastu ei pea. Hädaolukorrast teavitati ka meeskaasreisijat, aga esimestel hetketel pakkus naiselik häda mehele vaid nalja. Selle asemel, et häda ärahoidmisele kaasa aidata, rääkis mees nõmedaid selleteemalisi nalju ning aitas igati kaasa probleemi süvenemisele. 
Lõpuks, kui mees oli aru saanud, et naine ei tee mingit järjekordset nõmedat nalja, hakkasid nad koos kriisiplaani välja töötama. Võimalikeks variantideks olid istme märgamine, pluusi sisse tegemine, kilekoti või pudeli kasutamine. Kuigi olukord oli kriitiline ei läinud ükski nendest variantidest töös…

Ebavõrdne Indoneesia

Iga kord, pea iga päev, kui läheme kuskile õhtust, lõunat või hommikust sööma, piinavad mind süümepiinad, mida tunnen karjuva ebaõigluse tõttu, mis siin maailmanurgas valitseb ja mida mina oma siin olemisega veelgi toetan. Miks mina, töötu tudeng, saan lubada endale rohkem, kui täiskohaga seitse päeva nädalas töötav kohalik?

Euroopa kõige vaesem seljakotirändur saab lubada endale umbes 10-15 korda rohkem, kui üks keskmine indoneeslane. Viimase keskmiseks päevateenistuseks on heal juhul 2-3 USA dollarit. Keskmine päkker kulutab Indoneesias reisides päevas oma 20-30 dollarit. Milline kuristik on nende maailmade vahel..

Samal ajal saan aru, et tegelikult pole siin maailma osas rahal nii tähtis roll, kuna paljud suhted toimivad ikka veel naturaalmajanduslikel põhimõtetel. Selleks, et siin ellu jääda ja toime tulla ei peagi midagi teenima. On oma aed,mis annab aastaringselt saaki, on vihma ja tuule eest peavarju pakkuv hütt, ei ühtegi liisingu-ega laenulepingut ega muud kohustust. Kui end…

Kuidas me lennujaama liiga vara saabusime

Sellist asja pole veel meiega juhtunud.  Eile, kui me taksoga Ubudist Bali lennujaama poole sõitsime, ei osanud me arvatagi, et lennujaama jõudes ei leia me väljuvate lendude alt oma lennunumbrit. Security checki ära teinud, kõndisime ühe väljuvate lendude ekraani juurest teise juurde..Sest meie lendu Singapuri polnud kuskil!
Mis mõttes ei ole lendu? Kahe tunni pärast peaks ju olema lend Balilt Singapuri? Vaatasime pileti pealt kellaaega. Kõik klappis.  Alles pärast seda, kui olime piletile umbes 55 korda otsa vaadanud, avastasime, et meie lend Singapuri väljub mitte 2.augustil, vaid hoopis 3.augustil. Samal kellaajal. 
Miks me olime nii kindlad (kusjuures mõlemad), et lend on 2.augustil. Ja miks me ei näinud, et pileti peal on kirjas 3.august? Müsteerium.
Aga vähemalt pakkusime nii mõnelegi lennujaamatöötajale ning reisijale tugeva naerupahvaka. Ja endal oli ka päris naljakas olla.  Pole ikka tükk aega sellise lamba nahas olnud. Võtsime oma kodinad ja sammusime esimese hotelli poole, 3.augu…

Kohalike sireenide küüsis

Tollel päeval polnudki mul plaanis ennast masseerida lasta, aga kuna ühest silmast pime tädi juba meie hotelli ukse taga nagu nii seisis ja check out-ini oli oma tund aega, siis otsustasin teda pooletunnise tööga toetada.

70ndatesse aastatesse kalduv tädike ütles mulle kurval toonil, et talle olevat öeldud, et selles kohas tahtvat kaks inimest massaaži ja need olevat meie olnud. Ja et talle on valetatud, et keegi tahab massaaži ja kui me ei taha, siis "no business today".

Tükk aega ütlesin, et ei ole tõesti huvitatud, lugesin oma raamatut edasi. Tädike muidugi seisis longus peaga minu lamamistooli kõrval ja ei rääkinudki enam midagi.. Mõtlesin ja siis hakkas kogu see jutt südamele rõhuma. No, kas mul on siis nii raske pikali olla ja mõnuleda ning siis kõige selle eest 40 000 ruupiat maksta?

Siis tuli majakesest Andres välja ja jalutas kuskile motorolleri juurde. Ükssilmne tädike kohe minu käest pärima, et kas oleme abielus. Kuna olen kuulnud, et Bali kohalikud inimesed ei …

Aasia esimene PL-sündroom

Eelmisel nädalal põdesime Andresega esimest korda Aasias PL-sündroomi. Kõigepealt tema paar päeva ja siis mina.
Nüüd ei teagi, kas saime oma sündroomi samadest toiduainetest või veest, aga see polegi enam oluline. Asi on põetud ja üsna kergekujuliselt. Üks kohalik tütarlaps ütlevat veel selle kohta, et kas me siis tõesti tahtsime Indoneesiast lahkuda seda põdemata? See PL-sündroom on ju samaväärne, mis Indoneesia rahva tervitus "Welcome to Indonesia" ja kui pole seda haigust läbi elanud, poleks nagu Indoneesias käinudki!

Aga oleme jah nüüd ka ametlikult Indoneesias käinud. Eks see mõnepäevaline haigus võttis jalad nõrgaks ja teadagi mille vedelaks, kuid pärast seda oleme jälle elukogenumad ja ei söö igas suvalises kohas. Muutusimegi liiga julgeks oma valikutes ja hakkasime arvama, et meie kõhud sallivad täpselt samasuguseid olulisid, mida kohalikudki.
Ettevaatlik tasub olla, sest üks asi on see, kui näed juuksekarvu ja praetud sipelgaid oma lõunaportsjonis ning saad need t…

Raudmehed tulemäel

Rännak vulkaan Rinjani otsa oli meie jaoks väga raske füüsiline katsumus. Siiski nägime inimesi, kelle jaoks pea 45-kraadise nurga all olevast astmelisest ja lõputuna tunduvast nõlvast üles- ja allaronimine erilisi probleeme ei tekitanud. Need olid meie porterid ehk kandjad.

Viie turist-mägironija kohta kolm porterit. Selline suhe on paras, et kogu turistidele eluks vajalik kraam mäkke toimetada ja jäänused ning prügi hiljem alla tagasi. Need mehed ronivad mäkke 2 korda nädalas ja vaid harva saavad 2-3 puhkepäeva nautida. 3-päevase ronimise jaoks kandis iga porter umbes 20 kg raskust kandamit. Kandamiks on telgid, magamiskotid, magamismatid, toit ja vesi. Kogu see kraam seotakse tasakaalustatult bambusteiba mõlemasse otsa, teivas õlale ja minek. Kui mehed ise rauast pole, siis nende õlad on seda kindlasti. Kogu 20 kg raskus langeb ühele õlale.

Ma ise kandsin selle ronimise ajal umbes 10 kg raskust seljakotti ja viimasel päeval tundus nagu kott oleks 100-kiloseks muutunud, aga neid m…