Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2015 postitused

Surmanuheldud austraallased

Võib-olla on mind elu südametuks ja kalgiks teinud, aga ma tõesti ei saa sellest Bali 9 poleemikast aru! Saaks äkki juba rahu? Inimesed on maha lastud. Muidu ma hakkan veel arvama, et Austraalia on väga pro-narko maa. Kogu meedia pasundab "vaprate" ja kangelaslike narkoärikate mahalaskmisest. Meedia on narkokurjategijad täielikult pühakuteks teinud. Austraalia kuulutab Indoneesiale diplomaatilise ja majandusliku sõja, kusjuures selles kõige rohkem just ise kannatades. 
Rakurss on nii absurdeks muutunud, et juba räägitakse,  kas äkki kohalikul (Austraalia AFP) kaitsepolitseil on samuti käed verised? Kas mitte nemad ei andnud meie, enda lihaseid aussie mehi, koleda Indoneesia politsei kätte? Ma ei saa aru. See on tõesti kole, et kõigepealt üritati kümme aastat tüüpe rehabiliteerida, õpetati oma emotsioone maalima ja vangis istumisest tekkinud südamevalu kunstiliselt väljendama, mõned eksperdid arvavad, et Indoneesia vanglas istumine võrdubki juba surmanutlusega, ja sellega ol…

Tehnoloogiaarmastajad lapsed

Kuulasin eile autos töölt koju sõites ühte raadiosaadet, kuhu igasugused inimesed helistada said. Teemaks oli tehnoloogia ja lapsed - kas palju tehnoloogiat on hea või halb? Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui kuulsin mitme inimese arvamust, et see on täiesti okei ja vastuvõetav ja tervitatav nähtus, et tänapäeval lapsed viibivad nii palju kõiksuguste tehnovidinate taga, oskavad kaheksakuuselt vanemate telefone lukust lahti teha ja näiteks selfisid teha või isegi iTunesist muusikat osta. Ma sõitsin juba autoga garaaži sisse, kuid otsustasin saadet edasi kuulata, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik helistajad olid ühel meelel, et nende lapsed on tulevikus selle võrra edukamad ja edasijõudnumad, sest nad on nii varakult tehnoloogiaga sina peal. Mitte keegi ei näinud või ei toonud välja ühtegi riski või probleemset nüanssi kogu selle temaatika juures...
Ma olen selles osas väga konservatiivne ja üritan oma last igasugusest üleliigsest infovoost eemale hoida. Las loeb raamatuid…

Võtan tasa ja targu

Tahaks ainult halada, kuidas ma ei saa aru, kuhu minu vaba aeg kaob? Seesama vaba aeg, mis täiskohaga töötamise ja õppimise, lapse kasvatamise ja perekonna pidamise kõrvalt üle jääb. 
Või kuhu aeg üldse nii kiiresti läheb? Miks teda ometi kinni püüda ei saa?  Aaaaaa nagu agoonia. 
Tajun, kuidas vanusega muutun üha nostalgilisemaks ja meeldib jubedasti vanade asjade üle heietada. Oh, kus siis oli aega...ja valikuvabadus. 
Pärast kuu aega uues kohas töötamist tunnen, kuidas stress on vaikselt selga pugenud ja vajan kiiremas korras kosutavat puhkust. Jumal tänatud, et teisipäeva õhtul lendame Balile! Ma ei ole endale siiani seda puhkusele lendamist lõpuni visualiseerunud - väsinud ja rahutute jalgade sündroomi põdev mudilane kitsas ja umbes ning rahvast täis lennukis. Õnneks ainult neli tundi lendu. 
Tööst nii palju, et detailidesse parem ei lasku (lugejate hulgas on palju lapsevanemaid), ma vist ei tohigi, aga ei jõua enam nende tuuleveskitega lahinguid pidada, pealegi üksikindiviid ei…