Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2009 postitused

Mida suudab üks Tai mees?

Väike Aasia mees, pikkuseks umbes meeter ja 50,9 cm peale, ja europiidne mehest 20 sentimeetrit pikem naine saavad kokku kuumal suvepäeval konditsioneeriga toas. Naine võtab ära oma suvise kleidi ja tõmbab selga laiad puuvilllased punased püksid. Nööbib kurguauguni kinni valge puuvillase särgi nööbid.

"Palun mine selili," ütleb väike, aga tugev mees. "Pane silmad kinni, sul hakkab nüüd hea!" ähvardab mees heatahtlikult.
Naine on alguses väga kramplikult, sest ta mõtleb, mida võiks mõelda allkorrusel ootav mees. Peaasi, et ta mu tagumikku ja rinda ei masseeriks, mõtleb naine endamisi.

Tai mees masseerib varbaid, ragistab need ühekaupa läbi ja teeb seejärel varvastele pai. Pärast seda liigub ta naise kehal ülesse poole, vajutab õrnalt küünarnukiga säärelihastele, siis reitele, tõmbab jalad kõverasse ja tallab oma väikeste jalgadele naise jalgade peal. "Issand, see mees on nii kerge," mõtleb naine. "Ma ei tunnegi teda."

Asiaat venitab europiidi iga…

Teeninda nii kuis tahad

Chiang Mai reisifirma töötajatel on kadestamistväärne elu.
Jääb mulje nagu polekski neil mingeid muresid. Oleme ühes "Guest housis" Põhja Tais ja siin on selline vahva avatud hoov, nii et meie toa uksest avaneb vaade otse väljas asuvale teenindusletile. Tööl on korraga 3-5 inimest (turiste on umbes 2 korda niipalju).
Meestel on kitarr (tundub, et kamba peale soetatud) ja see on kogu aeg töös.

Põhiliselt on kuulda biitlite loomingut, aga sekka kõlab ka igihaljas jingle bells, mis toob hetkeks isegi kodused lumised metsad meelde. Tais tunnen neist vahel isegi puudust kasvõi vihmastest ja raagus metsadest, sest siin on põhjamaa mehe jaoks ikka liigselt palav.

Aga see selleks. Miks siis tundub nende elu muretu? Tundub, et neil klientide puuduse üle kurta ei maksa. Siia saabudes peeti meile loeng, milliseid džungliradasid ja piirkondi on meil võimalik valida oma matkaks ja minul tekkis kahtlus, et oleme vale valinud, sest Pai piirkonna matk tundus palju huvitavam, kui see, mis meie v…

"Oodake, te kõnnite vales suunas!" lähenemisest

Mõnede päevade jooksul, mis me Tais oleme olnud, on meil olnud kokkupuuteid sellise huvitava organisatsiooniga nagu
"turismipolitsei". "Oodake, sir, oodake, te lähete vales suunas", "Ei, enne söömist käite te ära lamava, istuva ja valge Budhha juures", "Ei, tea peate minema Tai ekspordi näitusele, seal on täna viimast päeva promotion!".

Kõnnid mõne vaatamisväärsuse poole, kui ühtäkki pöördub sinu poole üsna heal tasemel inglise keelt rääkiv tailane, kes ütleb, mis suunas sa peaksid minema ja mida sa seal nägema peaksid. Kui ütled, et oled näljane ja enne templisse minemist tahaksid einestada, õhtustada või hommikust süüa, ütleb "turismipolitsei" sulle, et enne kõhutäidet pead sa kindlasti templisse minema. See pole aga pelgalt heatahtlik soovitus, sest "turismipolitsenik" peatab sinu jaoks tuk-tuki, takso vms liiklusvahendi, selgitab juhile, mis kohtadesse peab ta sind viima ja nii ongi turist mitmeteks tundideks hõivatud.

Meieg…
Viimased uudised seisnevad selles, et me käisime pool tundi tagasi Chiang Mai ühes India toidukohas söömas ja teenindaja, kes meid teenindas, oli kergelt püksi teinud. Katsusime sellest mitte välja teha, kuigi kuselõhn oli vägagi intensiivne. Jotsi me talle ei jätnud.

Lisaks sellele astusin ma sealt tulles suurde kloaak-porilompi, pärast mida pidin jalad hoolikalt pesema.

Meie tubades on siiani elanud väikesed sipelgad ja ma kahtlustan, et nad on ära närinud ka minu kõhu (kui ei, siis ma ei tea, kust see punane laik pärineb).
Täna tundsin ma peas (juustes) imelikke elukaid. Kratsisin pead rohkelt ja siis nad (ta) läks(id) ära.

Eks harjumine võtab aega..

Näide väga agressiivsest müügist

Järjekordsel katsel pääseda Bangkoki uhkeima vaatamisväärsuse Wat Phra Kaeosse ja Suurde Paleesse, tülitasid meid poole tee peal maisi-naised, kes surusid meie kättesse maisipakke, et me viskaksime need parki kogunenud tuvidele.Tüüpiline väljapressimise näide, ma ei saa aru, kuidas me seda läbi ei näinud.

Ütlesime küll, et ei ole tuvide toitmisest huvitatud, aga järjekindlad naised surusid nii mulle kui ka Andresele pihku 3 pakki tuvitoitu. Mis meil siis muud üle jäi, kui visata need sööta oodanud tuvikarjale ja oma käed nendest pakkidest vabastada. Naise sõnul pidi see tuvide toitlustamine ka õnne tooma. Teavasti on maailmas nii, et kõik asjad, mis toovad õnne, maksavad tavaliselt. Nii oligi.

Pärast seda, kui olime selle rituaali sooritanud ja kumbki kolm pakki lindudele maha visanud, hakkasid naised meie käest selle eest raha välja pressima. "One fifty," ütles üks naine. Kui aga Andres hakkas sobilikke münte otsima, parandasid naised ennast ja ütlesid hoopiski one hundred…

Mis on see ping pong show?

On reede õhtu Bangkokis. Mida hilisemaks läheb, seda enam rahvast voolab tänavale. Temperatuur on muutunud talutavaks, kuigi isegi kõige õhema suvekleidiga on kuum olla.
Tänavakaubitsejad, kes keskpäeva kuuma eest end varjus peitsid, on tänavatele välja tulnud ning pakuvad hoogsalt midagi fotoaparaatidega ringi uitavatele kahvanägudele: tatoveeringud, kalamassaaž, niiduk-kokteilid, lõigatud ja puhastatud puuviljad, suvekleidid, pruunistatud tarakanid ja grillitud skorpionid, kellad ja noad, saapad ja sussid, t-särgid ja raamatud.
Kõnnime mööda tänavat käest kinni. Üks vana mees astub meile ligi ja hõikab: ”Ping pong show”.
Ütleme no,no, no. Mõtlen endamisi, et mida põrgut, tuleb siin reede õhtul mingit ping pong showd müüma. Ma saan aru, et see on teie rahvuslik spordiala, aga miks ma peaksin seda vaadata tahtma!
Asi olekski sinnapaika jäänud, kui mõne minuti pärast poleks järgmised tai mehed samamoodi ping pong show vaatamist pakkunud. No, mis see ping pong show siis on, vaatasin ma …

Esimesed higistamised

Ei ole midagi hullu kuuma, arvan mina klaasist ja pidevalt töötavate konditsioneeridega Bangkoki lennujaamas. Arvamus muutub kohe, kui lähme välja. Nagu kasvuhoones Eesti südasuvel. Hea, et ei pea vähemalt tomateid kastma.

Aaargggg, kuidas saaks kiiremini hotelli ja pessu! Valime erinevatest variantidest kõige valema ja kallima. Esimestel päevadel on ikka sellised möödapanekud lubatud. Maksame 35 km sõidu eest 350 bahti, mis Eesti rahasse konverteerides jääb siiski normaalsuse piiridesse (115 krooni kahe peale). Hiljem saame teada, et bussiga lennujaamast kesklinna maksab 140 bahti ehk siis poole vähem. Samas saame hotelli juurde kiirusega 120 km/h ja autos oli konditsioneer. Nii, et ei kurda.

Raskete kottidega (14,5 kg ja 16,7 kg) teeme oma hotellile auringi peale. Lõpuks leiame selle.
Vajume märgadena hotelli. Higi lappab ja mu teksapüksid nind dressikas on lõplikult keha külge kleepunud. Kahtlustan, et selle seljast ära saamiseks pean ennast kuskil leotama. Andres on läbimärg kui ad…

Vihma ja tuule käest päikese ja kuumuse kätte

Riias sajab vihma ja lennujaama kohviku teenindaja sõimab meid vene keeles idiootideks, kui me võtame mugavate pinkidega laua, milles ta enne meie sinnasaabumist menüüsid kohendas. Söögiisu läheb automaatselt üle. Samas kõht koriseb.
Berliini lennuni on jäänud vaid pool tundi. Näljatunde tõttu otsustame siiski olemasolevate lattide eest süüa osta (ja teadmisega, et Airbaltic nagu nii süüa ei paku) ja tellime kaks püreesuppi, mille väärtuseks on 70 krooni. Majanduslangus pole Läti hindasid muutnud.
Kontrollime oma käsipagasit: ega juhuslikult pole selles mõnda terariista, relva ega muud keelatud vahendit. Polnud. Endalegi üllatus. Eelviimati kui Riiast lendasin pidin pea kogu oma varanduse prügikasti viskama.
Airbalticu lend Berliini on nagu bussisõit Kapa-Kohilast Viljandisse. Liinikas. Berliinis passime neli tundi lennujaamas, põhiliselt tegeleme inimeste vaatamisega.
Saame Airberlini lennukisse, mis lendab Bangkoki- samasugusesse nagu lendasin Vladivostokist Moskvasse ehk siis Airbus…