Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2010 postitused

Üks väga aktiivne nädalavahetus Rinjani vulkaani otsas

Veel tänagi, kaks päeva pärast Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamist, polnud keha normaalne higieritamine taastunud. Käisin muudkui mööda tuba ringi ja küsisin kõigepealt endalt ning siis Andreselt, kes kurat haiseb niimoodi? Kas see mustade riiete hunnik, mis meil toanurgas vedeleb või miskit muud? Pärast riiete ja minu nuusutamist veendus kaaslane, et mina haisen oluliselt vängemalt, kui kahe inimese kolme päeva mustad riided. Mu keha on räige higistamisrežiimi peal ja on harjunud 10 tundi päevas higistama. Nüüd hakkavad protsessid vaikselt paigale loksuma ja ma olen  varsti jälle lillelõhnaline.

Rääkides Rinjanist, siis...kui me mäejalamile sõitsime ja seda aukartust äratavat vulkaani hommikuses päikese valguses imetlesime, tundus selle otsa ronimine ja tipu vallutamine üsna lihtsa ettevõtmisena. Issand, kui naiivne ma olin. Esimesed kaks päeva olidki suhteliselt tehtavad, vahepeal ronisime 2500 m kõrgusele ja siis järgmisel päeval laskusime umbes 1000 m võrra allapoole,…

Rannapäev Lombokil

Täna oli meil tõeline lõõgastuspäev, sest homme hakkab füüsis vatti saama.
Ärkasime hilja (meie praeguses unerežiimis tähendab hilja ärkamine kell 9 hommikul), sõime hommikust, käisime poes ja ostsime vulkaani otsa ronimiseks vajalikke esmatarbeid. Vulkaani vallutamise esmatarvete hulka kuuluvad sellised asjad nagu šokolaad, pähklid ja muud mitte kiiresti riknevad energiarohked toiduained. Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamine on plaanis sooritada kolme päevaga.
Vulkaani kõrguseks on 3726m ja selle kraatris asub üks väike vulkaan Gunung Baru Jari.
Samuti paikneb Gunung Rinjani kraatris ka Danau Segara Anak järv (tõlkes tähendab see nimi Child of the Sea Lake).

Kahenädalase reisi jooksul pole meil veel ühtegi korralikku rannapäeva olnud. Otsustasime selle siis täna teha. Kui me saabumisjärgsel päeval mööda Lombokit tiirutasime, leidsime mitmeid erinevaid randasid, mis olid täiesti inimtühjad ja vägagi ahvatlevad. Kui aga päevitamiseks, snorgeldamiseks ja ujumiseks sobivat …

Senggigi varahommikune sümfoonia

Meie praam jõudis Lomboki saare, Lembari sadamasse õhtuhämaruses. Ma üldiselt ei salli võõrastesse kohtadesse saabumise pimeda peale jätmist, aga praktika näitab, et enamasti nii läheb. Olime varem Viktoriaga ööbimiskoha osas üksmeelele jõudnud ja praami maabumise järel hakkasime kiiresti transporti otsima, mis meid 40 km kaugusele Senggigi linna toimetaks. Nagu ikka, esimesed taksoteenuse pakkujad osutusid röövliteks. 
Õnneks kohtasime ühte Šveitsi paarikest, kes sama teekonda plaanisid. Seega õnnestus meil nelja peale ühe vähem röövelliku taksojuhiga kaubale saada. Ühtegi ööbimiskohta meil muidugi valmis vaadatud ei olnud ja taksojuhi küsimuse peale, kuhu me sõita soovime, andsin kõige lihtsama majutuskoha nime, mis mul Lonely Planetit sirvides meelde oli jäänud. Hotell Elen. Aa, hotell Elen, muigas taksojuht, ja muidugi ma tean, kus see on.

Päev otsa väldanud reisist rampväsinute ja näljastena vaatasime kiiruga toa üle ja leidsime, et on okei küll.
Öeldakse, et ära kunagi mine näl…

Balilt Lombokile

"Life jacket for child´s" puitkapil, meresinine põrand, valgusfoori oranživärvi istmed tihedalt teineteise kõrvale paigutatud, et mahutada korraga võimalikult palju reisijaid, Dramatic-V puitkapi klaasi taga mängimas mingisugust Tom Hanksi filmi indoneesiakeelsete subtiitritega, baju penyelamar sildid iga kapi peal (life jacket), kaks korda kaks ruutmeetrit musholla (moslemite palvetuba), isehakanud toitlustajad erinevat kohalikku kraami pakkumas, madratsilaenutus ja praami taguosas asuv lebala, kus saab rendimadratseid realiseerida.

Selline näeb välja meie Bali-Lomboki vaheline ekonomi-praam seestpoolt. Praam on oma paarkümmend aastat vana ja kulunud. Lained kõigutavad pea kaks korda Regulast väiksemat praami sinna ja siia, vahepeal väriseb ja ragiseb praam hirmuäratavalt, kuid suudab siiski pinnal püsida. Pole see asi siin nii hull midagi. Mis sest, et Euroopasse jõuavad tihti uudised põhjaläinud- ülerahvastatud Indoneesia parsadest.

Kuigi Bali ja Lomboki vahel on vaid 2…

Bali- vabameelsete Meka

Austraalias olles ja austraallastega suheldes ei saanud ma kunagi sellest Bali fenomenist aru. See oleks just kui maapealne paradiis, kus naised on kuumad, alkohol on odav ja kõik on lubatud. Kõik austraallased, kes on kunagi Balil käinud, on tagasi koju Bintangi särgis tulnud.

Austraalias omandasin arvamuse, et Bali on iga austraallase unistustemaa ja tundes veidi tüüpilist aussi, kes vanusest hoolimata hoolib üliväga peopanemisest, 55. järjekordsest odavast tätoveeringu tegemisest, marihuaanast ja no worries-olemisest, olin tugeva eelarvamusega selle saare suhtes ja mõtlesin endamisi, et mis seal ikka nii erilist olla saab, saar nagu Aasia kuurortsaared ikka.

Bali on võrreldes teiste Indoneesia saartega oluliselt vabameelsem. Kuuldavasti peavad Indoneesia moslemiuslikud seda saart patupesaks. No, paljaid kehasid ja oma riistadega lehvitavaid kohalikke mehi nägime meiegi mitmel korral. Kohalikud tolereerivad bikiinisid, palja ülekehaga mööda tänavat kõndimist, alasti ujumist ja enn…

Sellist müügistrateegiat nagu Ubudi turul annab ikka otsida

Enne Austraaliast lahkumist tegime oma garderoobis suurpuhastuse, et mitte vanu ja kulunud riideid lennupagasi lisaraskusena kaasa vedada.
Balil tekkis riietest puudus ja otsustasime Ubudi kohalikku turgu külastada. Turg on ehitatud kahetasandiliseks. Alumisel korrusel müüakse peamiselt suveniire ja kohalikku käsitööd ning kunsti. 
Sellel tasandil liikudes ei ole müüjad üleliia pealetükkivad ja kuigi iga lett müüb peaaegu identset kraami ei ole turul jalutamine väga piinarikas. Kõik muutus, kui avastasime trepi, mis viib teisele korrusele. Seal kaubeldakse riietega. Kogu see väljapanek ei erine oluliselt 90-te keskpaiga Kadaka või Anne turust. Vahe on ehk ainult müüjate aktiivsuses.

Peatusime esimese leti juures ja ma vaatasin ühte t-särki. Paari sekundi jooksul oli kaks müüjat mind sisse piiranud ja alustasid oma bai bai tšip tšip- jutuga. Selgitasin, et ma ei ole eriti millestki huvitatud ja me otsime hoopis Viktoriale pükse.

Sellepeale siirdus üks müüjatest Viktoria juurde, teine …

Balist

Pärast süsteemi- ja reeglipärast Austraaliat tekitab täiesti kaootiline ja süsteemivastane Aasia esimestel päevadel šokilaadset seisundit, millest toibumine ja millesse sisseelamine võtab mõned päevad aega.

Esimene asi muidugi on see, et Aasia on oluliselt tihedamalt asustatud, kui Austraalia ja Euroopa. Austraalias võid sadu kilomeetreid tühjas üksinduses sõita, Aasias, eriti veel Indoneesias, on raske leida isegi pissipeatuse jaoks inimestevaba võsakohta. Inimesed on kõikjal, igal puul on silmad.

Kujutage ise ette, milline oleks Saaremaa kui sellele peaks ära mahtuma paar miljonit püsielanikku pluss umbes miljon ajutist külastajat. Bali on õnneks pindalalt oma kaks Saaremaad ja püsielanikke on siin ligikaudu 4 miljonit, pluss veel lugematul hulgal turiste.

Bali lõunaosa on eriti tihedalt asustatud ning pärast ühepäevast lõunaosa külastust veendusime, et sinna tagasi me enam kunagi ei lähe. Seal sa lihtsalt ei saa puhata. Täielik stress-kass tuleb peale. Kümnete kilomeetrite pikkus…

Aeroparts logistics Austraalia moodi

Austraalia on selleks korraks küll juba selja taha jäänud, aga tahan kirjutada ühest huvitavast seigast, mis toimus enne meie äralendu. Olen varasemalt tegelenud lennukite varuosade logistikaga Euroopas ja see, mis siin toimus oli kummaline. 4 päeva enne Austraaliast lahkumist helises mu telefon ja endine tööandja küsis, kas mul oleks võimalik veel paariks päevaks tööle tulla. Mitte farmi, aga sadamasse, sest üks kiire saadetis lennukivaruosadega saabus Ameerikast ja see oli tarvis konteinerist maha laadida. Otsustasin tööle minna.

Sadamas selgus, et varuosad olid juba konteinerist lattu laaditud, aga mitte tavalisse, vaid garantiini valve all olevasse spetsiaalsesse lattu. Seal oli erinevas suuruses kaste ja aluseid. Küsimuse peale, miks need osad garantiinilattu pandi, sain vastuseks, et need on kaetud Ameerika tolmuga ja Austraalia valitsus ei luba neid riiki sisse toimetada. Võib-olla on mõni Ameerika kärbes või ämblik kasti sisse pesa teinud ja hakkab ennast Austraalias koduselt …

Millised lained!!!!

Elu Bali teede ääres

Kui alguses tahtsime Balil autot rentida, siis pärast saarele saabumist, kohaliku liiklusega tutvumist ja ekspertidelt kiirkursuse võtmist, otsustasime jääda paindlikuma ja lihtsama transpordi juurde ning rentisime hoopis motorolleri.
Esimene motorolleri päev on ikka valus. Keha, eriti selle alaosa, vajab harjumist.

Esimesel päeval sõitsime läbi ligi 100 km ja niipea, kui suurematest asulatest väikestesse küladesse jõudsime, hakkas tee ääres tõeline action pihta.
Suurem osa külaelanikest hõikas mööduvatele valgenahkadele "Hellõuuu" ja lehvitas sõbralikult kätt, mõned seisid avatud peopesaga ja tahtsid sinuga sõidu pealt käeplaksu lüüa, mõned väikesed lapsed olid inglise keeles selgeks saanud sellised eluks vajalikud sõnad nagu "moni, moni, moni" ja teised "tšip, tšip, tšip".
Kui me looduskaunis kohas peatusime ja vaadet nautisime jooksid mingid Bali teismelised meie juurde ja küsisid vett, mis meil seljakoti küljes rippus. Mõned palusid endast pilti teh…

Oleme õnnelikult Balil

Kell on pool kolm viis minutit läbi ja me istume hotelli fuajees, Andres joob lõõgastavat Bintangi ning elab tagasihoidlikult kaasa Saksamaa jalgpallimängule, mina toksin neorootiliselt erinevaid tähti klaviatuuril ja imekombel tulevad kokku täitsa arusaadavad laused.  Pärast närvesöövat check in´i Singapuri lennujaamas ja väsitavat ööpäeva selles linnriigis oleme õnnelikult jõudnud Indoneesiasse, täpsemalt Balile.  Oleme juba paar tundi olnud miljonärid ja kulutanud ära pea miljoni.  Indoneesia ruupiat muidugi.

Tunded on segased, Aasiaga taasharjumiseks läheb jälle natuke aega.

Meil on kõik hästi, varsti pikemalt :)

Nagu lahinguväljal

Neljapäeval oli Darwinis tõeline põrgu. Kõik oli tossu ja suitsu ja tahma ja tuld täis, sest 1.juuli on teatavasti ainuke päev aastas, mil põhjaterritooriumlased saavad endale legaalselt ilutulestikku osta. Ilutulestik on Austraalias üsna kallis lõbu, üks mingisugune raketipakett pidi maksma 300 taala kandis.

Neljapäeval oli vahepeal tunne, et oleme sattunud lahinguväljale.

Aga 1.juulil tähistatakse ilutulestiku vaba kättesaadavusega Põhjaterritooriumi haldusüksuse tekkimist. Kuuldavasti ei saa kohalikud isegi aastavahetusel vabalt ilutulestikku osta. Seega 1.juulil elatakse ennast täiega välja.

Enne seda päeva ei osanud muidugi arvata, et meie ümber, selle tänaval kõndiva rahva seas ja üldse Darwini elanike hulgas on nii palju idioote. Aga niipea, kui hakkas hämarduma, hakkas iga tobu mingis suunas ilutulestikku lennutama. 
Vaesed tuletõrjujad, politseinikud ja meditsiinitöötajad. Eriti muidugi tuletõrjujad.
Viu-viu-viu, proovisime tol õhtul oma toas varjuda ja lärmi eest peitu m…