Elu mujal maailmas

Värskelt jagatud asjad on ikka poole emotsionaalsemad ja neid palju lihtsam kirjutada. Varsti jätkan oma Hawaii heietustega, aga hetkel tahaks maailmaga jagada oma teiseteemalisi mõtteid.  Reedel võtan tavaliselt Danieli üsna varakult lasteaiast ära, et temaga mõned intensiivsed kvaliteettunnid veeta. Selle aja peale on õhtusöök küpsetatud, praetud või hautatud ja elu on üsna muretu. Mu kaks aktiivset füüsilist liigutamist armastavat tulihända ja minu pisut elu poolt kitkutud-katkutud korpus, liigume kuskile mõnusasse park-mänguväljakule, kus mängime tund kuni kaks tagaajamist, zombi tulekuid, peitust, muru peal rullumist ja liiva sees imevigurite meisterdamist.  Noh, nii intensiivselt mängime, et lapsed anuvad pärast õhtusööki, et paneksime nad voodisse tuttu ja sulgeksime ukse, tuled kustu ja ei tülitaks järgmised 20 tundi.  Sel reedel tegime nagu kombeks. Valisin suure murualaga pargi (ma olen tegelikult päris osav strateeg!), kus mu vabalt peetavad ja kasvatatavad laps

Pärast seda, kui me banaanidega Honolulus oma esmased füsioloogilised vajadused rahuldatud (jajah, nälg!) saime,  asusime teele Kailuasse. Kui ma meile majutust otsisin, siis tundus kuidagi loogiline, et me väikeste lastega suures linnas ja 17. korrusel ei peatu. Ma arvan, et meil oli Honolulu suhtes väike eelarvamus pärast Bangkoki, Manila ja Ho Chi Minhi kogemusi. Honolulu on tegelikult väga kultuurne, roheline, puhas ja väga erilise vaikseookeanisaareliku õhustikuga ja erineb nagu öö ja päev eelpool loetletud kiviküladest.  Aga meie enne seda ei teadnud ja tahtsime linnast välja, hipide keskele. Selle pärast osutus valituks Kailua.  Kriteeriumid majutuskoha otsimisel olid:   hind võiks olla $120-220 öö kohta  oma bassein  lastesõbralik ja lõõgastava atmosfääriga, Hawaii-pärane meri jalutuskäigu kaugusel Honolulust väljas (kindlasti mitte Waikikis), aga samas oleks mingit infrastruktuuri ja poode-restorane-randasid Broneerisin meie majutuskoha kuueks päevaks mingi

Ma jätkan juba väga varsti meie Hawaii reisi kirjeldustega, praegu toon vahepalaks Emmede Klubi lehel ilmunud imetamise teemalise loo, millega tahaks tähistada rahvusvahelist rinnapiimanädalat.  Kõikidele, kellel on au piima tissis omada või lähiajal oma tootmine avada, soovin produktiivset ja katkematult töötavat piimavabrikut!  Neile, kes plaanivad seda konsumeerida, soovin aga head haaret ja õiget imemistehnikat! Rinnapiim on üks imeline jook! Kahju, et ma seda ise vaid neli kuud sain,  see-eest muutus ema iga järgmise lapsega järjest kogenumaks, õdede imetamisaeg venis kordades pikemaks. Aga kui rääkida konkreetsest valgutalumatusega lapse imetamisest, siis ma ei arvanud, et ma jõuan nii pikalt välja vedada.  Sest teadmatus on suur. Hoolimata sellest, et rinnapiima valgu kogus on konstantne, see ei sõltu ema dieedist (kas sööd valkurohket toitu või ei söö). Minu jaoks oli suureks küsimärgiks asjaolu, et ma teadnud, kui palju ta reaalselt tarbis koguseliselt (ml) ri