Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2013 postitused

Teine päev Cairnsis: ööturg, troopiline briis, mereta esplanaad ja Raudmehe võistlus

Kui me järgmisel päeval Cairnsi linna peale läksime, saime osa linnas toimuvast Ironmanist. Kesklinn oli inimestest, osavõtjatest ja osavõtjate ergutajatest puupüsti täis. Arutasime distantside ebainimlikkuse teemal ja vaadates mõningate jooksjate füüsilist vormi, tundus, et nad küll täispikka triatloni teha ei suuda. Seal oli ju nii palju meietaolisi! See oleks küll ülim saavutus, kui ma kunagi 180 km jalgrattaga, 42,2 km jooksu ja 3,8 km ujumist samal päeval läbida suudaksin. Aga lohutav on see, et kõigeks on võimalik treenida :)

Perekonnad ning sõbrad, muud toetajad seisid raja ääres ja ergutasid distantse läbivaid isasid ja emasid naljakate sildikestega stiilis: "Run like you stole something" ja "you feel like crap, but you look good" ja "it's okay, nobody looks good in spandex" ja "run like an angry Kenyan". Mõned kaasaelajatest mudilased olid umbes sama suured kui nende poolt hoitavad sildid. Aga põnnid pidasid vapralt vastu ning suutsi…

Esimesed muljed Cairnsist

Ma ütlen, et sellel töö-trenn-asjalikud-asjatamised režiimil unustad täiesti ära, kuidas korralikult lõõgastuda ja elust rõõmu tunda. Nii kui me Cairnsi jõudsime, lahvatas meile näkku soe ja niiske troopiline õhk ning kohalike muretu vaba- ja rõõmsameelne olek. Troopikas kulgeb elu hoopis teisel rütmil -"tööd teeme siis, kui vihm otsa saab või kõrvetav päike varju läheb" mentaliteet. 

Aega on küll, buss läheb välja, siis kui läheb või täis saab, inimesed on sinuga familiaarsed ja isegi teenindajad võtavad sind enam semu kui kliendist kuningana. Muidugi Cairnsi näol on tegemist väikese Tartu suuruse linnakesega, kus liiklus ei olegi nii närviline ja ummistunud nagu pidevalt kasvavas miljonilinnas Perthis, aga kui vaid meie linna elanikud suudaksid niimoodi murevabalt ühest kohast teise kruiisida, teistele teed andes, jalakäijaid üle tee lastes ja teisi liiklejaid vahele lastes. 

Meie bussijuht, kes viis meid lennujaamast hotelli (lennujaam asub umbes 6 km kaugusel kesklinnast, …

Perth-Cairns Virgin Australiaga

Eile otsustasin oma ülipika resümee optimaalseks nühkida ja saata see paari kohta. Pesin juba köögiseinad ära, koera juustud, mis haisesid räigelt (kas teadiste, et koertel võivad ka jalad haisema hakata, kuigi nad sokke ja kingi ei kanna?), suurpuhastus kappides on ka poole peal, teen täna koerale paar mänguasja vanadest linadest, rohin aia ära ja vean kihla, et esmaspäeval pole midagi teha. 

Ahjaa, 40 lehekülge 50 varjundist veel "teha", mille lugemisega ma lennukis alustasin. Ma ei saa aru, kuidas sel veel kaks raamatut on? Seal pole ju mingit lugugi, ma võin ka sellistest seksuaalsetest kogemustest 500 lehekülge kokku kirjutada. Aga ma nüüd saan aru, mis mõju see raamat naistele avaldab - lihtsalt ajab teatud kohtades ihu imelikuks ja paneb oma meest rohkem tahtma. Elavdab fantaasiat. Puhkuse ajal on selline elavdaja väga asja ette, loed mingit lõiku ja ronid mehega koos duši alla, et ise järgi proovida. 

Kui nüüd meie Cairnsi juttude juurde tulla, siis peab mainima, et ku…

Tööst, mida enam ei ole

Mul on nüüd kirjutamiseks aega! Ojee! Kirjutan veel viimaste päevade uudistest ja siis hakkan meie reisikirju vormistama. 

Olengi siin kahe vahel, et kas lasta paariks nädalaks lõdvaks, "puhata" - sorteerida koduse pahna ära, korrastada kapid ja üleüldse koduga tegeleda või vuntsida oma CV üles ning vaadata miskit oktoobrikuuni. Selles suhtes on hea, et järgmised kaks kuud on tegelikult tasustatud. Kuni juuni lõpuni olen nö "garden leavel". 

Sellest, et meie firma on tugevates finantsilistes raskustes, otsitakse ostjaid ja keegi ei taha osta praegusel sektorile keerulisel ajal kuulsime eelkõige teiste suust, valdavalt konkurentide ja klientide käest. Mingil hetkel, täpsemalt paar kuud tagasi, muutus müügimeeste töö väga väljakutsuvaks. Iga kord, kui nad kliendiga suhtlema läksid ja mingeid diile pakkusid, vastasid kliendid, et nad on kuulnud, et firma võetakse kohe üle ja üleüldse nii ebakindla partneriga on raske pikaajalisi lepinguid teha. Iial ei tea, kas olete ho…

Nendest ime-eestlasest, kes mingil kombel Austraaliasse satuvad

Ma tunnistan ausalt, et väike kolmevärviline neljajalgne koer on meie täiusväärtuslik oma õigustega pereliige. Ta ei ole lihtsalt vidinake, aksessuaar või "asjake", keda paitad ja nunnutad, kui aega, tahtmist ja vajadust on. Ta pole küll täiskohaga töö, aga lisab meie olemasolevatele kohustustele vähemalt 0,5 koormust. 



Peab mainima, et ta on väga emotsionaalne ja stressitundlik ning seetõttu oli meile väga oluline, et samal ajal, kui meie kauge palmi all päikest võtame, on koer hea ja hooliva hoidjaga ametis ning ei tunne meist väga puudust. Kuigi loomuliku igatsuse ja väikese nukrusega olime ikka arvestanud. 

Me oleme olnud tema "kari" üsna kutsikast peale. Ma isegi rääkisin naabritega, et koer võib meie äraoleku ajal veidi häälekam olla. Pean hoiatama tugeva õiglustundega inimesi, et alljärgnev tekst väljendab vaid ühe poole seisukohtasid ja kuna rääkisime teise poolega kõikidest nendest asjadest, siis meil ei ole midagi varjata/häbeneda/öelda, millest oponent tea…

Mis vahepeal toimunud

Kust kohast nüüd alustadagi!? Et meil oli maailma kõige ägedam puhkus? Et me saime nii palju aborigeeni kultuuri kohta teada ja kohtasime oma teel nii palju ägedaid inimesi? Et Andres tundis paar päeva tagasi esimest korda inimolendit, kes "teisel pool seina"? Või et koer oli omadega täiesti katki, kui me koju jõudsime? Või et minu ihus kasvav laps on meessoost? Või et sain eile koos paljude teistega koondamisteate kätte ja ei pea enam tööle minema? 

Ma alustaksin headest asjadest ehk eilsest skännist, sest minu mees tunnistas, et lapse näpu imemine, tema naeratus ja kaks kätt pea taga chill asendis nägemine, tegi teda väga emotsionaalseks ja kuna ma olin nii keskendunud ekraanil oleva inimese vaatamisele, ei näinud, kuidas mu mees oma töösärgi käisega pisaraid pühib. Kui me kodus videot üle vaatasime, tunnistas ta hiirvaikselt, et seekord läks veidi liimist lahti. Mis on täiesti loomulik nähtus ju. Mitte, et me oleme mõlemad kivist südamega! Ma olen viimasel paaril päeval sa…

Perth - Too Expensive

Väidetavalt on osad hinnad juba alla läinud või alla minemas. 
Fremantles on kolme doltsi kohvi nähtud! :) 

M nagu mitte-kodus-olemise kuu

Maikuu oli väga sotsiaalne kuu, katsuks nüüd juunis natuke puhata ja kodus olla! Ignoreerides fakti, et reedel lendame puhkusele ja siis pärast seda tahaks VIISAKALT Andrese sünnipäeva pidada. 

Maikuus käisime pulmas ja külas kohalikel eestlastel, kuhu oli kutse saanud ka meie neljajalgne sõber, kes tegi porganditükkide eest kõiksuguseid trikke, külas Kanada-Austraalia gluteenivabal paarikesel ja sõime ennast erinevatest lihadest ning peenetest õhtusöögipaladest puruks (hea et mul olid veniva kummiga püksid jalas), vaatasime teiste sõpradega üks reede mingit väga veidrat kabaree-etendust, mis tõestas järjekordselt kahte tõsiasja: massidel kipub kultuuriürituste kohapealt täiesti sitt maitse olema ja kodulehtedele kirjutatud arvustused on väga selektiivsed. 

Aga vähemalt oli selles umbses kabareekeldris hea õhtusöök. Meil on ikka täiega aega selleni, et Andrest erutaks ülemeeliku punasuise keskealise kõhutantsija siivas tähelepanu ja hööritamine. Ja andke mulle ainult see püüton ja kostü…

"There is no psychiatrist in the world like a puppy licking your face"

Tõenäoliselt mitte-koeraomanikke see raamat ei huvita ja veelgi tõenäolisem, et kogu minu alljärgnev jutt ajab suuremat osa teist haigutama, aga pean jagama ühte huvitavat populaarteaduslikku raamatut, mida ma juba kolmandat päeva/õhtut ei suuda käest panna.

Properly trained, a man can be dog's best friend (Corey Ford).  



Ma olen juba päris mitmeid kümneid raamatuid sel koera teemal lugenud, nad eelkõige keskendunud sellele, kuidas treenida, mida teha probleemsetes olukordades ja kuidas koer enda alluvusse saada. Mitte ükski pole aga mulle seletanud koera vaatepunkte ja seda, kuidas ta maailma tajub, näeb, kogeb ja mida ta tunneb. 

Nüüd, olles alles selle raamatu poole peal, tean, et koer pole värvipime (kõige paremini näeb koer sinist ja rohekas-kollaseid värve), ta ei huvitu televiisoris toimuvast, sest tema jaoks pole film tervik liikuv pilt ja ta näeb kaadrite vahele jäävaid musti tühimikke (80 kaadrit sekundis). Koera haistmine on nii hea, et ta suudab majaseinas tegutsevaid ter…