Elu mujal maailmas

Ma ei taha ebaolulise informatsiooniga siinseid külastajaid üldse üle koormata, aga mitmel korral on erinevad inimesed küsinud meilt samu küsimusi. Võib-olla oleks lihtsam, kui ma teeksin ülevaatliku kirjutise sel teemal, kuidas me emapalga ja vanavanemateta hakkama saame, mis kodakondsuse meie laps saab ja kui kalliks läheb maksma Austraalia erakindlustusega uue inimese ilmale toomine.  Kõigepealt peaks alustama meie immigratsiooni staatusest, sellest tulenevad paljud asjaolud. Ametlikult oleme The Temporary Work (Skilled) visa (subclass 457) , mis tähendab, et saame viisa kehtivusaja piires Austraalias töötada ja oleme siin elades sotsiaalsfääris klassifitseeritud temporary residentidena (ei saa emapalka ja muid toetusi) . Austraalia maksuameti silmis oleme ikkagi  resident for tax purposes: maksame makse, meile kehtib tulumaksumiinimum, astmelise tulumaksu määrad, maksude ülemaksmise korral saame vahe tagasi taotleda, alamaksmisel maksame juurde. Ajutiste residentidena ole

Ma olen viimasel ajal nii palju inglise keeles lugenud ja kirjutanud, et kaks keelt hakkavad omavahel sassi minema. Peab kindlasti eesti keeles kirjutamisega jätkama, mis sest, et vahepeal oli tahtmine kogu siinne mitmeaastane kupatus puhkusele saata ja vaikselt ning anonüümselt oma pereelu elama hakata. Kui nüüd naaseda meie puhkuse juurde, siis jäin vist kuskile poole peale ja pole rääkinud Cairnsi vaieldamatult kõige turistikamast atraktsioonist - Kuranda ajalooline raudtee ja 7,5 km pikkune köisraudtee. Alguses suhtusime sellesse väga skeptiliselt, sest vaadates neid masse, kes selles suunas liikusid, mõtlesid, et jumal küll, peab jälle terve päev endataolistega sotsialiseeruma. Plaanisime järgmisel päeval niisama vedeleda ja basseini ääres olla, aga mingil hetkel tabas taaskord tunne, et kurat võtaks, kui me juba siin oleme, teeme ära. Andres läks teisipäeva hilisõhtul hotelli administraatori juurde ja broneeris meile $118 per person maksva päevatuuri, mille sees oli ühes

Ma jätkan mingil hetkel reisimuljete vahendamisega, see vajab natuke rohkem süvenemist ja piltide vaatamist. Praegu meie katusekorrusel mürgist surev rott, sisse-välja tahtev koer, töötav pesumasin segavad keskendumist ja ma räägin minu esimesest rasedusaegsest  mental breakdownist , mida ma googeldasin ja üritasin nõuanderaamatutest abi leida, mis ained seda põhjustavad ja kuidas selliseid olukordi edaspidi vältida, aga noh, nüüd lihtsalt konstateerin fakti, et ma läksin Andrese peale niimoodi närvi, et ei suutnud isegi pärast mitu tundi pillimist oma nutukraane kinni keerata.  Andresel on siiani väga vedanud ja ta ei ole minuga hullult ümber kohanema pidanud, oleme suutnud kõigest rääkida ja asju arutada, aga tundub, et ma hakkan teemade osas tundlikumaks muutuma. K ui ta üks päev oma elukindlustuse teemat tõstatas ja võimalikke lõppemisviise loetles, peaasjalikult kõige selle juurde küsides, et kas esialgu kolmandik miljonist piisaks ja kas saaksin hakkama, kui ta peaks siit ilmas

Meie aia Camellia on  talve puhul õisi täis ja selle ümber susiseb tuhandeid mesilasi, keda koer vahepeal jahtimas käib.  Loomulikult ei tahtnud ta sinna jääda, kui ma fotoaparaadi välja võtsin ja temast selles õitemeres pilti üritasin teha :)  Selleks tuli kavalat nippi kasutada, et ta sinna sahistama jääks: viskasin mõned tema lemmikud suitsukana-piima maiustused ja andsin"otsi, otsi" käsu.  Koerale hakkas see mäng niimoodi meeldima, et ta ei tahtnud sealt ära tulla... Pidin toast maistusi juurde tooma. 

11. juunil ehk Andrese tähtpäeva suurimaks sooviks oli üks kord elus äratuskella panemata pikalt ja laisalt sisse magada. Täitsin sünnipäevalapse ihaldatud soovi ja magasime õndsalt kella üheksani hommikul, sõime hommikusöögi ära ja mõtlesime, et mis me päeva basseini ääres ikka veedame, me oleme siin ju nii lühikest aega.  Lähme õige sõidame põhja poole Cape Tribulationi , mida brošüürides reklaamitakse kui kohta, kus (Suur Vallrahu) riff kohtub vanima vihmametsaga. Kaartide järgi ei tundunud sealsete vaatamisväärsuste vahelised vahemaad pikad olevat, paras päevatripiks, kuigi tagantjärele mõeldes võib öelda, et sõidu tegid pikaks pidevad naiselikud hädad stillis: ma tahan pissile, tahan banaane osta, vesi on otsas, kas prügipeatust saaks, kas mitte lõunasöögi aeg juba ole.  Sirgenda või mitte, juuksed võtavad troopikas alati lainelise kuju. Kuigi GPS näitas, et Cairnsist on  Cape Tribulationini umbes 139 kilomeetrit, siis reaalselt jõudsime sihtpunkti alles kella nel

Tõmbasin eile kõik  Suurel Vallrahul  (südamlikud tervitused lähevad neile, kes magasid geograafia tunnis ja ei tea mis see on) tehtud pildid arvutisse, mingi 200+ tuli kokku ja nüüd hakkan neid ühekaupa siia blogisse postitama. Teid ju kindlasti huvitab iga meie nähtud kala, korall ja veetaim üksikasjalikult?  Haha, nali muidugi, nali! Tõmbas esiotsa higiseks ja pulss läks kiiremaks? See kalade piltide vaatamine on võrdväärne sellega, kui ma sunniks inimesi oma püreesest lapsest tehtud kahe tuhande pildi pikkust seeriat vaatama.  Need toredad ajad on teil veel ees.  Tegelikult tegime ühe ülevaatliku kolmeminutilise video olemasolevatest parimatest piltidest ning loodame, et see annab mingisuguse ülevaate sellest, mida me "seal all" nägime. Praegu tahan lisada, et suurem osa piltidest on Andrese tehtud.  Esiteks, oli meri tol päeval üpriski tormine ja tuuline, aeg-ajalt käisid lained üle pea ja Andresele tundus isegi korraks kogu minu olek ellujäämisüritusena olevat. Reaal