Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2012 postitused

Minu isiklik kogemus maailma lõppemisega

Ma pole varem ise pikemalt maailma lõpu teemale mõelnud, pole eriti põhjust olnud ja siiani pole isiklikult ühtegi apokalüpsist üle ka elanud. Hiljuti, täpsemalt viimase kuu aja jooksul on aga mitmed inimesed küsinud üpriski stressivabalt ja niisama muuseas jutu sees, stiilis, et mis maailma lõpu päeval plaanis. 

Ma olen kulmu kortsutanud ja küsinud, et mis kuupäeva peale on sel aastal maailma lõppemine siis ennustatud? Ausalt, pole üldse informeeritud. Veebiväljaanded, millest oma  informatsiooni maailmas toimuva kohta saan ei kirjuta sellistest asjadest mitte midagi. 

Eelmise aasta üks saatuslikest kuupäevadest oli meie pulmapäev. 11.11.2011. Ebausklikud filipiinlased küsisid mitmeid kordi pulmade kuupäeva kohta üle, et kas tõesti julgeme sel õudsal päeval nii rõõmsat sündmust pidada. Kohtupäev ja puha! Jajaa, vastasime meie, ja me meelest ongi õige maailma viimasel päeval ennast Filipiinide rummist kurguni täis pumbata ja vahvalt palmide all tantsu lüüa, pere ja lähedastega viimaseid…

Facebooki sõprade kustutamise päev

Kuskilt naisteajakirjast lugesin, et 17.november on maailmas lisaks minu sünnipäevale tuntud ka kui "Unfriend" päevana.  Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga võtsin sellest osa! 

Olen kaalunud enda ära kustutamist, uue konto tegemist ja vaid teatud inimeste tegevustesse pühendamist, kunagi ei julgenud mõelda, et ma lihtsalt lampi mõned inimesed "ära kustutan". See tundus, kuidagi liiga ekstreemne ja radikaalne. Solvuvad ju! Jagasin inimesed rühmadesse, sellistesse, kellelt ei taha midagi kunagi kuulda ja sellistesse, kes ei tohiks kunagi minu asju näha. Mõtlesin, et see lahendas probleemi...

Selge on see, et eemal elades on Facebook heaks vahendiks, kuidas näha, mis teisel pool maakera toimub. Facebook ei saa muidugi olla ainus kanal, mille kaudu sõpradega ühendud. Aga sellise "What's up, mate" ülesande täidab FB ilusti ära. 

Probleemiks on see, et inimesed hakkavad piiramatut keskkonda kuritarvitama, jagades igasugust saasta, viiruseid, pornograafiat, Postime…

Sünnipäevast, ühe sõnaga. Ei! Pigem ikka 555 lausega.

Eelmises postituses näete sünnipäeva õhtul tehtud pilte. Mõned kommentaarid juurde:
Sünnipäeva eelsel päeval kobisin kella 10 paiku õhtul voodisse, sest pidin laupäeval ehk sünnipäeval kella 9-st 13-ni töötama. Andres ja Juhan libistasid keskkööni õlut ja otsustasid, kell 00.00 oma jorinaga sünnipäevalaps üles ajada:

"Õnne soovime sul, õnne soovime sul," laulsid uljakad poisid pimedas toas küünlad käes, aiast nopitud roosidega, tükeldatud mango ja Kalevi šokolaadiga kandik käes. Täiesti unesegasena võtsin soojad õnnitlused vastu ja ronisin voodisse tagasi, et tund aega hiljem Eestist T&T otseülekandes laulu kuulda. Ma poleks isegi arvanud, et mu tähtpäeva inimesi nii õnnelikuks ja rõõmsaks teeb :) 

Kuna mu bioloogiline kell on väga kindla ärkamisaja peale programmeeritud, siis laupäeval ärkasin kell 5:45 üles, vaatasin kella ja otsustasin 6:30 magada. Andres tahtis minust varem üles tulla ja terrassil peene portselanserviisiga hommikusöögi ette valmistada. 



Andres hullult …

17.11.2012

11.11.2012

Kaldun vahepeal peateema(de)st eemale ja räägin sellest, kuidas me esimest pulma-aastapäeva tähistasime. Esimene pidi ju see kõige erilisem olema!

Mu ja eeldan, et ka minu kaaslase peas keerlesid juba paar kuud enne "tähtaega" kõikvõimelike variantide keerised. Kuna tihedate töögraafikute tõttu me kumbki töölt ära ei saanud (nädalaks), otsustasime teha midagi kodust, kuid siiski romantilist. Süüa teineteise pealt hommikusööki ja näksida vahukooremaasikaid, minna kinno ja loomaaeda, mere äärde, hoida käest ja suhelda - pühendada see päev teineteise hellitamisele ja armastamisele. 

Mul oli juba selleks tähtpäevaks koreograafiagi paigas ja vajalikud kostüümid olemas. Pidin talle aastapäeva hommikul lateksriietes Tina Turneri "Simply the Best" laulma :) Pulma-aastapäeva õhtuks (pühapäevaks) broneerisime laua restoranis, vaatega Swani jõele. 

Me oleme mõlemad üsna rahutud ja seltskondlikud inimesed, seetõttu läksid asjad hoopis teistmoodi, kui nad plaanitud olid. Laupäeva …

Saare videokroonikad

Siin ei ole termiite

Bussijaamas, kus ma töölt tulles bussi ootan, on üks suur peaaegu ribadeks näritud ja mädanenud kõverik elektripost. Paistab teiste kõrval silma, sest ta on tõesti räbal ning kohe-kohe kokku kukkumas. Muidu poleks ehk midagi paradoksaalset kogu selle loo juures, aga just selle posti peal, mis on ümbruskonna kõige haledam ja ebatervema väljanägemisega, on suur silt Western Poweri poolt: puitu on testitud ja selles ei ole termiite. 

Muidugi pole selles termiite! Enam. 
Sest nad on seal juba kõik ära söönud ja edasi pagenud- neil pole seal enam midagi süüa.

Lemmikutest loomadest. Kolmas osa.

Kui Eestis maal elades tulid koerad ja kassid kuidagi märkamatult meie majja: kellelgi oli kutsikas ära anda või naabrimehe kassil sündisid just kassipojad ning neid oli vaja küla peal laiali jagada, ütle ainult, mis vanuses looma tahad saada, pakkumisi on aasta läbi küllaga: täpilised, triibulised, poisid ja tüdrukud, lontis kõrvadega ja lühikeste sabadega. 

Austraalias selline viis ilmselt ei tööta ja ma pole väga kuulnud, et keegi tasuta kutsikaid jagaks. Pigem antakse ära nii öelda "kasutatud" ja täiskasvanuks saanud koeri. 

Ma mäletan, kui olin umbes 9-aastane ja või midagi sinnakanti ning meie koeral sündisid kutsikad, kes õnneks määrati erinevatele inimestele laiali. Jalutasime õega kutsikas süles tema uue kodu poole ja enne lahkumist ütles vanaisa meile, et me kindlasti kasvõi mõned sendid kutsika eest küsiksime (väidetavalt ei pidanud me küsima, sest sellest kombest olid kõik vanad setud teadlikud ja järgisid seda rangelt), sest sümboolse summa andmine looma eest pidi…

Lemmikutest loomadest. Teine osa.

Pärast rõõmupüherdamisi murul ja paar tehtud hundiratast saad lõpuks loa saamise ekstaasist üle ja hakkad mõtlema, et kust me selle lemmiku saame? Nüüd võib tõdeda, et kõikidest võimalikest variantidest otsustasime koera kasuks. 

Enne mind ei armastanud Andres ühtegi kassi.

Põhimõtteliselt võib seda lauset tõlgendada, et enne mind ehk minu ajaarvestust ei armastanud ta mind ega kasse. 

Pärast seda, kui õe poolt trepikojas leitud kassipoeg meie kahe vahel öösiti lähedust otsis ja öö läbi Andrese või minu kaela peal end soojendas, sulas Andrese süda. Keeruliseks muutus olukord, kui kassipoeg kasvas, võttis juurde ja hakkas oma 3 kilo kaaluma. Kaela peal magamise komme oli kassil täiesti veres. 

Miks ikkagi koer? Oleme noored, aktiivsed ja elujõulised, liigume palju ringi, käime matkamas ja viibime tihti linnast väljas. Ma arvan, et igale väärikale kassile on neid tegevusi liiga palju. Mida paremat saaks aga ühele koerale soovida? 
Aktiivseid ja liikumishuvilisi sõpru! 

Ma ei ütleks, et olen k…