Otse põhisisu juurde

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 

Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  

Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles kohupiim), vanasti oli kõik сыр ehk juust. Seega õigem ja vanem nimi on sõrnikud. Eks neid retsepte on internetiavarustes miljoneid. Kes arvab, et "õiged" sõrnikud saab vaid siis, kui ühe muna lisad ja vähe jahu paned, kes leiab, et suhkrut ei peaks üldse panema ja paneerida tuleks kohupiimakotlette hoopiski mannas. 

Mina lähtusin retsepti valimisel sellest, et meie siinne kodujuust on vedelavõitu ja kui vaid ühe supilusikatäie jahu panna, ei püsi asi üldse koos. Niigi vedelale massile lisasin vaid kaks muna, retseptis ettenähtud kolme asemel. 

Lihtsad Viki venepärased sõrnikud Austraalia kodujuustuga:

500 grammi kodujuustu
3 spl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
0,5 tl soodat
0,5 tl äädikat
1,5 klaas jahu

Sega kodujuust, suhkur, vanillisuhkur ja munad omavahel kokku. Lisa 0,5 teelusikatäie äädika sisse sama palju soodat. Oota nende omavaheline reaktsioon ära ning lisa kodujuustu-muna-suhkru massile. Lisa jahu. Moodusta ühtlasest massist väikese sobiva suurusega õhukesed (1,5 cm) "kotletid", veereta need jahus või mannas. Pane pannile või ahju küpsema. Ahjus küpsevad sõrnikud ühtlasemalt läbi, küpseta 180 kraadi juures pruuni kooriku tekkimiseni (kuskil 20-25 minutit, kusjuures poole peal soovitaks sõrnikud ümber keerata). Pliidil aga olgu kuumus pigem madalapoolne. Pannil praadides kannata veidi, ära neid enne valmimist näpi ning lase sõrnikutel kummaltki poolt madalal kuumusel ligemale 10 minutit pruunistuda. 

Sellest saab orienteeruvalt 14-15 tükki. Suhkruga ei liialdanud, kuigi originaalis soovitati kodujuustumassile kolmandik klaasist panna. Ütleme nii, et tegelikult soovitan sõrnikud teha üsna neutraalse maitsega - mitte soolased ega magusad - sellisel juhul saab neid nii soolaste kui ka magusate kastmetega süüa. Samuti saab tainamassile lisada rosinaid, riivitud kõrvitsat või porgandit, pähkleid, riivitud õuna, ploome või apelsine/sidruneid. Mida iganes hing ihaldab! Serveerima peaks sõrnikuid soojalt ja võib süüa hapukoore/tillikastmega, ketšupi, majoneesi, kondentspiima, šokolaadikreemi, moosi, mee, värskete marjadega, jäätisega...


Kommentaarid

  1. viki, kuule: lugesin su blogi ja nägin seda retsepti ja mõtlesin, ma pole mitu aastat juba sõrnikuid teinud või söönud! ja marssisin kööki ja tegingi terve kausitäie. ja nüüd mõtlen, et võiks seda retsepti mu inglisekeelsetele sõpradele kah siin jagada. kas ma su fotot võin kasutada minu blogis? seda sinu sõrnikute fotot.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pole probleemi! Muidugi võid kasutada pilti ja jagada retsepti ingliskeelsete inimestega :) Kuidas sul need välja tulid? Ma loodan, et sama head nagu minu omad. Minu mees kiitis sõrnikuid mis mühin ja ütles, et need võiksid meie pere traditsionaalseks roaks saada.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust