Otse põhisisu juurde

Uskudes liblikaefekti

Värskelt jagatud asjad on ikka poole emotsionaalsemad ja neid palju lihtsam kirjutada. Varsti jätkan oma Hawaii heietustega, aga hetkel tahaks maailmaga jagada oma teiseteemalisi mõtteid. 

Reedel võtan tavaliselt Danieli üsna varakult lasteaiast ära, et temaga mõned intensiivsed kvaliteettunnid veeta. Selle aja peale on õhtusöök küpsetatud, praetud või hautatud ja elu on üsna muretu. Mu kaks aktiivset füüsilist liigutamist armastavat tulihända ja minu pisut elu poolt kitkutud-katkutud korpus, liigume kuskile mõnusasse park-mänguväljakule, kus mängime tund kuni kaks tagaajamist, zombi tulekuid, peitust, muru peal rullumist ja liiva sees imevigurite meisterdamist. 

Noh, nii intensiivselt mängime, et lapsed anuvad pärast õhtusööki, et paneksime nad voodisse tuttu ja sulgeksime ukse, tuled kustu ja ei tülitaks järgmised 20 tundi. 

Sel reedel tegime nagu kombeks. Valisin suure murualaga pargi (ma olen tegelikult päris osav strateeg!), kus mu vabalt peetavad ja kasvatatavad lapsed saaksid amokki joosta. Olin veel üsna pidulikult siidülikonda riietunud. Õnneks sain baleriinad autosse jätta ja oma tallaalustele närvidele paljajalu jooksmisega veidi ergutust pakkuda. 

Olin parasjagu kukerpalle tegev zombiekoll: lapsed jooksid erinevates suundades ja karjusid miskit, et võta mind, võta mind. Mänguväljakule jalutas umbes 8-aastane poiss. Ta oli asotsiaalne, kurb ja tema kehakeel rääkis murest. 

Ta oli üksik. Ma ei tea, mis muremõtted tema peas olid või teda valdasid, aga kogu keha rääkis tema eest: kongus-küürus selg, musta pusa kapuuts poolenesti nägu peitmas. Silmad kurvad. Ta silmitses meid ja ma kasutasin kohe silmsidet ära, küsisin, kas ta on siit kandist. Ta oli väga üllatunud, et me talle tähelepanu pöörasime. 

Pärast mõnda soojenduslauset ja suhtlust otsustas poiss meie tagaajamismänguga liituda. Ajasime teda taga, tema ajas minu poisse taga, mina ajasin kõiki kolme. Lõpmatult erinevaid variatsioone ja kombinatsioone. Laste kilked, naer, tšurr-tšurr, mõned käna käimised, koperdamised. Mõned reserveeritumad lapsevanemad meie mängu peale silmi pööritamas.

Ja siis mingi hetk meie uus sõber ütles hüsteeriliselt, et ta peab minema. Äsja naeru täis suu oli kardinaalselt moondunud - tavaliseks kriipsuks. Tema ema seisis käed rusikas umbes sada meetrit eemal, poiss kiirustas tema poole ja ütles mulle muuseas, et ema on siin. Ma küsisin, et kas ma saan talle öelda, et sa olid meiega? Kutt lausus, et palun ütle jaa! 

Läksime kõik poisi ema suunas. Ema seisis käed rusikas, keha väga pinges, must kapuuts peas. Ma ei tea, mis uudiseid ta minult ja minu poistelt oma lapse kohta ootas, aga kui ütlesin, et Adam oli meiega ja me saime suurteks sõpradeks, nautisime temaga mängimist ja tahaksime, et ta tuleks teinegi kord meiega mängima. Ema oli selgelt pilves, näost ja käitumisest võis arvata, et tegu polnud alkoholiga, mu lause peale ta keha läks palju lõdvemaks. Ta ei öelnud mulle midagi sisulist, pilgutas kergelt oma uduseid silmi ja ütles nägemiseni. 

Ma tean, et ühekordse kontakti põhjal ei tohiks põhjapanevaid järeldusi teha ja kuna mul on selle poisi emaga varemgi kokkupuuteid olnud, siis tean, et tal pole selline pilvesolek nii öelda üks ja ainus. Mõtted, mis mul tol õhtul peas keerlesid, olid umbes sellised, et kui ma suudaksin mingite imemasinate abil selle poisi maailma kogu maailmale näidata, siis müüksin vist oma hinge, et inimesi sõltlaste laste vaimumaailma teemal harida: 
  • Rohi pole roheline, toonid on palju üksluisemad ja vahel täiesti mustad
  • Kilgetel, naerul ja tavalisel lapsikusel pole ruumi, sest sa tunned end selles süüdi, kui teisel on "pohmakas" ja sa jooksed, naerad ja OLED LAPS
  • Pallid, mida taotakse ja muud mänguasjad on justkui su kiirelt mööduva lapsepõlve reliktid, sest sõltlaste lapsed peavad ja tahavad väga kiiresti täiskasvanuks ja iseseisvaks saada
  • Ja ometigi sa armastad oma lapsevanemat, kui iganes kõvasti ta sind ei lööks või mitu päeva süüa ei annaks
See meeleheide, väljapääsmatustunne, südameahastus. Need on lihtsalt sõnaliselt edasiandmatud. 

Mulle meeldib üks lause, mida kuskilt kuulsin, täpset sõnastust ei mäleta, aga midagi sellist, et kuidas on olemas nii halbu inimesi, kes lapsi kuritarvitavad või teotavad. Ja vastuseks sellele, et kuidas on nii palju häid inimesi, kes seda pealt vaatavad. 

Ma tean, et maailm ei saa iialgi olema täiuslik Eedeni aed, kus kõik lapsed on söönud, kaitstud ja armastatud, aga vähim, mida meie, pealtvaatajad, teha saame, on justnimelt sellistele lastele kasvõi pool tundi tähelepanu pöörata ja nende suhtes hoolimist üles näidata. Küsida, kuidas koolis läks. Mis on lemmikaine. Kas tahab süüa või mängida. Kiita mõne pisiasja eest. 

Sest võib-olla taoline positiivne elukogemuse muudab selle lapse TERVET elukäiku. 


Kommentaarid

  1. Sellised jutud lõikavad kui luust ja lihast läbi ja ometi kogeme seda igal pool (olgu Eestis või Austraalias). Mul on nii hea meel, et sa lõppu selle mõtte panid, see on nii ilus - ehk annab see muidu sissepoole hoidvale eestlasele ka teinekord julgust, et kellegi maailma (olgu või hetkeks) muuta! Aitäh!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...