Otse põhisisu juurde

Vihma ja tuule käest päikese ja kuumuse kätte


Riias sajab vihma ja lennujaama kohviku teenindaja sõimab meid vene keeles idiootideks, kui me võtame mugavate pinkidega laua, milles ta enne meie sinnasaabumist menüüsid kohendas. Söögiisu läheb automaatselt üle. Samas kõht koriseb.
Berliini lennuni on jäänud vaid pool tundi. Näljatunde tõttu otsustame siiski olemasolevate lattide eest süüa osta (ja teadmisega, et Airbaltic nagu nii süüa ei paku) ja tellime kaks püreesuppi, mille väärtuseks on 70 krooni. Majanduslangus pole Läti hindasid muutnud.
Kontrollime oma käsipagasit: ega juhuslikult pole selles mõnda terariista, relva ega muud keelatud vahendit. Polnud. Endalegi üllatus. Eelviimati kui Riiast lendasin pidin pea kogu oma varanduse prügikasti viskama.
Airbalticu lend Berliini on nagu bussisõit Kapa-Kohilast Viljandisse. Liinikas. Berliinis passime neli tundi lennujaamas, põhiliselt tegeleme inimeste vaatamisega.
Saame Airberlini lennukisse, mis lendab Bangkoki- samasugusesse nagu lendasin Vladivostokist Moskvasse ehk siis Airbus A330-sse.
Andres räägib mulle, et iga lennukompanii otsustab ise, kui palju istmeid ja kui tihedalt ta neid paneb. Minu põlved on praktiliselt teises istmes kinni. Ja minu pikkuseks on 1.70. Asiaate on lennukis valdav vähemus.
Kõht koriseb. Väsitav ja tegevuserohke päev on tekitanud näljatunde.
Lend tundub suhteliselt rotikas, meie viimasest söömisest on möödunud umbes 6 tundi, ennustame ja teeme panuseid sellele, kas Airberlin annab 10tunnise lennu jooksul süüa või mitte. Andres arvab, et saab ööpäev söömata olla küll. Aga siis peaks vähemalt jooma!
Airberlini saksa tüdrukud jagavad Hiinas tehtud vidinad- silmaklapid, universaalse suuruse ja värviga sokid, kõrvatropid ja minihambahari. No, kui nad juba seda jagavad...ehk annavad süüa ka, ennustavad korisevate kõhtudega reisijad.
Läheb veel aega. Oleme olnud õhus juba kaks tundi ja lendame Ukraina kohal. Kuskilt tulevad toidulõhnad. Saksa tüdrukud jagavad jooke- esimesel ringil ei saa keegi tasuta veini.
Lõpuks tulevad ka toidud. Valime taimetoidulise pasta, välistades sellega kana-kartuli söömist.
Kõht lõpetab korisemise. Organism hakkab seedima ja silmad vajuvad vaikselt-vaikselt kinni. Üksteise järel kustuvad reisijate kohal tulukesed..
Ärkan enne hommikusööki. Parem jalg on ära surnud, mõtlen vahekäigus sirgeks tõmbamise peale. Jälgin kaasreisijaid, keegi ei tee nii. Otsustan järgida üldetiketti.
Jalg on surnud, kael on kange ja ei paindu. Kõht jälle koriseb! Oleme õhus veel 2 tundi ja lendame parasjagu India kohal. Tai juba paistab. Vähemalt arvutiekraanil.
Sööme hommikusöögi ära ja piloot ütleb, et 45 minuti pärast maandume. Väljas pidavat olema 26 kraadi.
Maandume, siis maandume, mõtlen.
Maandumine on lendamise juures üks kõige ebameeldivam etapp, seega tuleb mul sisse väike paanikavärin, mis möödub alles pärast seda, kui lennuk on Bangkoki lennujaamas kõigi oma telikutega maa peal.
Nagu ikka tuleb väike paanikavärin sisse ka passikontrollis. See on alati nii. Kuigi ma tean ja olen kindel, et mul on kehtiv pass, hakkab mu pea genereerima igasuguseid vandenõuteooriasid- äkki mind ei lubata maale, äkki mu käsipagas on liiga suur ja äkki ma olen kultuurile ebasobivalt riides. Annan passi, naeratan kaamerasse, Tai ametnik lööb templi passi. Minek.
Nüüd oleme mõlemad kõigi oma jäsemetega Tais.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...