Otse põhisisu juurde

Vihma ja tuule käest päikese ja kuumuse kätte


Riias sajab vihma ja lennujaama kohviku teenindaja sõimab meid vene keeles idiootideks, kui me võtame mugavate pinkidega laua, milles ta enne meie sinnasaabumist menüüsid kohendas. Söögiisu läheb automaatselt üle. Samas kõht koriseb.
Berliini lennuni on jäänud vaid pool tundi. Näljatunde tõttu otsustame siiski olemasolevate lattide eest süüa osta (ja teadmisega, et Airbaltic nagu nii süüa ei paku) ja tellime kaks püreesuppi, mille väärtuseks on 70 krooni. Majanduslangus pole Läti hindasid muutnud.
Kontrollime oma käsipagasit: ega juhuslikult pole selles mõnda terariista, relva ega muud keelatud vahendit. Polnud. Endalegi üllatus. Eelviimati kui Riiast lendasin pidin pea kogu oma varanduse prügikasti viskama.
Airbalticu lend Berliini on nagu bussisõit Kapa-Kohilast Viljandisse. Liinikas. Berliinis passime neli tundi lennujaamas, põhiliselt tegeleme inimeste vaatamisega.
Saame Airberlini lennukisse, mis lendab Bangkoki- samasugusesse nagu lendasin Vladivostokist Moskvasse ehk siis Airbus A330-sse.
Andres räägib mulle, et iga lennukompanii otsustab ise, kui palju istmeid ja kui tihedalt ta neid paneb. Minu põlved on praktiliselt teises istmes kinni. Ja minu pikkuseks on 1.70. Asiaate on lennukis valdav vähemus.
Kõht koriseb. Väsitav ja tegevuserohke päev on tekitanud näljatunde.
Lend tundub suhteliselt rotikas, meie viimasest söömisest on möödunud umbes 6 tundi, ennustame ja teeme panuseid sellele, kas Airberlin annab 10tunnise lennu jooksul süüa või mitte. Andres arvab, et saab ööpäev söömata olla küll. Aga siis peaks vähemalt jooma!
Airberlini saksa tüdrukud jagavad Hiinas tehtud vidinad- silmaklapid, universaalse suuruse ja värviga sokid, kõrvatropid ja minihambahari. No, kui nad juba seda jagavad...ehk annavad süüa ka, ennustavad korisevate kõhtudega reisijad.
Läheb veel aega. Oleme olnud õhus juba kaks tundi ja lendame Ukraina kohal. Kuskilt tulevad toidulõhnad. Saksa tüdrukud jagavad jooke- esimesel ringil ei saa keegi tasuta veini.
Lõpuks tulevad ka toidud. Valime taimetoidulise pasta, välistades sellega kana-kartuli söömist.
Kõht lõpetab korisemise. Organism hakkab seedima ja silmad vajuvad vaikselt-vaikselt kinni. Üksteise järel kustuvad reisijate kohal tulukesed..
Ärkan enne hommikusööki. Parem jalg on ära surnud, mõtlen vahekäigus sirgeks tõmbamise peale. Jälgin kaasreisijaid, keegi ei tee nii. Otsustan järgida üldetiketti.
Jalg on surnud, kael on kange ja ei paindu. Kõht jälle koriseb! Oleme õhus veel 2 tundi ja lendame parasjagu India kohal. Tai juba paistab. Vähemalt arvutiekraanil.
Sööme hommikusöögi ära ja piloot ütleb, et 45 minuti pärast maandume. Väljas pidavat olema 26 kraadi.
Maandume, siis maandume, mõtlen.
Maandumine on lendamise juures üks kõige ebameeldivam etapp, seega tuleb mul sisse väike paanikavärin, mis möödub alles pärast seda, kui lennuk on Bangkoki lennujaamas kõigi oma telikutega maa peal.
Nagu ikka tuleb väike paanikavärin sisse ka passikontrollis. See on alati nii. Kuigi ma tean ja olen kindel, et mul on kehtiv pass, hakkab mu pea genereerima igasuguseid vandenõuteooriasid- äkki mind ei lubata maale, äkki mu käsipagas on liiga suur ja äkki ma olen kultuurile ebasobivalt riides. Annan passi, naeratan kaamerasse, Tai ametnik lööb templi passi. Minek.
Nüüd oleme mõlemad kõigi oma jäsemetega Tais.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust