Otse põhisisu juurde

Helesinine maailm

Ma lendan. Ma lendan. Ma päriselt lendan! Ma lendan mägede, orgude, nõlvade, metsade, aasade, liivaväljade, kivirahnude kohal. Liigutan kiirelt oma käsi ja jalgu ja nii lihtne see ongi- ma lendan. Ma lendan kiiresti ja enda all näen imelist maailma sellisena, nagu pole seda iialgi varem näinud. Helesinisena!

Näen mõned meetrid endast eemal lendamas teist inimest. Vastassoolist. Ta viipab käega ühe tihniku suunas, raputan eituse märgiks peaga. Näitan talle teist suunda. Ta lendab minu poole. Me võtame käest kinni ja lendame koos kivirahnude juurde, vaatleme sealseid krabisid ja elukaid, kes on peamiseks toiduks siinse maailma elukatele. Vahepeal seisame veest välja ulatuvate kivirahnude peale ja kergitame oma maske, kuna vesi on hakanud tasapisi kõrva juurest sisse voolama. Ja lendame jälle.

Elusad ja surnud korallid, väikesed ja suured kalad, pikad ja lühikesed vetikad, elusolendid, kes meenutavad juurikaid ja meduusid, kes meenutavad koralle, kollased ja neoonrohelised kalad, vähid ja krabilised. Nende vahele on ära eksinud mõned pudelid, klaasikillud ja metalljupid. Selle kõige vahele oleme ära eksinud meie kaks.

Mulle meeldib uurida madalikul toimuvat ja vaadelda väikeste kalade argielu, talle meeldivad suured sügavused ja suurte kalade jälgimine. Vahepeal saame kokku ja lendleme koos- nagu kaks kilpkonna. Ma arvan, et kalad peavad meid ohututeks. Nad lasevad meid endale päris lähedale.

Sügavamal eemal kaldast põrkan kokku väikese kollakas-valge- triibulise kalaga kokku. Ta ujub mulle otsa, tunnen teda korraks oma kaela juures ja läinud ta oligi.


Mööda põhja veereb boss-kala. Ma ei tea, mis on selle pool sinise, pool valge kala päris nimi, aga sügavikus käitub ta täpselt nagu kohalik boss. Ujub ühe korralli juurest teiseni, nokitseb ühte ja teist, tuleb väiksemate kalade juurde, tõukab neid oma imeliku ninaga stiilis "maksa võlg ära" ja ujub edasi, järgmiseni.
Jälgin teda oma 10-15 minutit ja ujun talle järgi. Boss-kala liigub aeglaselt, sööb palju ja vahepeal laseb oma saba väiksematel kaladel nokitseda. Tõenäoliselt käib mõnes kehahoolduses. Boss-kala ei karda mind.

Oo, siin tundub olevat kohalik söökla. Erinevad kalaliigid on kogunenud ühe koralli juurde ja nokivad seda iga külje pealt. Kaks sinist kala on omavahel tülis. Nad peaaegu kaklevad. Jätan kalad sööma ja liuglen edasi.

Pikad makaronide taolised elusolendid, mille juures kalad ennast vahepeal sügamas käivad, imelikud violetsed elusolendid, mis veevoolus erinevas suunas lehvivad, hirmuäratavad ogalised merisiilikud, merivorstid- tegelikult ei tea ma nende elusolendite tegelikku teaduslikku nime, aga nad on põhjas nagu vorstid ja ei liiguta ennast üldse, seene- ja lillekujulised korallid, maskeerunud kalad ja muud elusolendid. See maailm on nii rikkalik, et mõnest tunnist siin ei piisa.

Lendlen kalda poole ja kavatsen väikeste kivide alust maailma uurida. Tõstan ühe keskmise kivi ülesse, ise seda tundmatagi, sest isegi suured kivid on siin maailmas väga kerged, mille alt liivasse põgenevad nii mõnedki elusolendid. Lained loksutavad mind ja ma hoian paigal püsimiseks teisest kivist kinni. Minu tegevust on märganud mõned väikesed kalad. Mustad kalad püsivad esialgu naaberkivi juures peidus, üks liivavärvi kala on aga ahne ja tuleb minu lähedale kohe, kui näeb, et ma tõstan kivisid ülesse- tuhnib kivialuses liivas, ampsab kedagi ja ootab minu kõrval järgmise kivi ülesse tõstmist. Ma olen võitnud musta kala usalduse ja see ujub aeglaselt kivi vahelt oma peidupaigast välja. Must ja liivavärvi kalad ootavad, et ma kordaksin oma tegevust. Tõstan nende heaks paar kivi, jätan oma uute sõpradega hüvasti ja ujun kalda poole.

Oleme Tais nüüd juba 4 korda snorgeldamas käinud ja kuna kavatseme seda tegevust ka mujal maailmas jätkata, siis otsustasime teha väikese investeeringu ja osta endale maskid, mis loodetavasti peaksid ka meie pungil seljakottidesse siiski kuidagi ära mahtuma.


Esimest korda käisime Tais snorgeldamas Koh Changil, võtsime kohalikust turismifirmast päevase snorgeldamistripi, mis maksis näkku 500 bahti. Selle sees oli nii snorgeldamisvarustus (lestade eest pidi küll 100 bahti juurde maksma), 4 väikesaare läheduses (iga saare läheduses) 45 minutit snorgeldamist, kaks korda söömist, tee, kohv ja vesi piiramatus koguses, transport hotellist sadamasse ja sadamast hotelli.


Oleme juba 4 päeva Koh Phanganil olnud ja kohalikke snorgeldamisvõimalusi uurinud. Siin on igasugused sellised snorgeldamistuurid vähemalt poole võrra kallimad kui Koh Changil ja kuna paljude koralliriffideni pääseb ka kaldast (ei pea ilmtingimata paadist minema), siis ostsime 300 bahti eest endale maskid ja läksime omapead riffe uurima. Kõige paremad snorgeldamiskohad on Koh Phangani saare põhja osas.
Elame ühes rannaonnikeses Laem Sonil (mis asub saare loode osas), isegi siin on palju vaatamisväärset. Mõnikümmend meetrit edasi meie rannaonnist asub üks väike koralliriff, mida me oleme kahel korral uurimas käinud.

Nüüd käisime Koh Phanganiga ühenduses oleva saare Koh Ma peal (saared on omavahel liivatammiga ühenduses) snorgeldamas ja sealsed korallid asuvad juba täitsa kalda juures ja selleks ei pea eraldi paati rentima. Kohalik teadja ütles, et Koh Ma juures käiakse koguni ka kõrvalasuvast Koh Samui saarelt snorgeldamas. Aga kõik see tekitab sõltuvust- sügavamale, kaugemale, kauemaks, rohkemaks!
Koh Phangani parimad kohad snorgeldamiseks on: Koh Ma, Haad Chao Phao, Haad Salad, Haad Yao, Haad Khom.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust