Otse põhisisu juurde

Ka mehed käivad ilusalongides

"Sulle õlu, mulle pediküür!" kaupleb naine oma mehelt välja. "Nagu nii viimane päev Tais ja mis me nende paatidega ikka Malaisias peale hakkame," põhjendab ta. Tundub, et tehing on igati õiglane, sest mees on kohe nõus. Talle õlu, naisele pediküür. Koos suundutakse linna peale otsingutele.

Me jalutame mööda baaridest, kuhu kaunid Tai baaridaamid, ladyboyd, prostituudid ja muud seltskonnatüdrukud meid sisse meelitada tahavad. Vilkuvad tuled, palmid, igasugused inimesed, poeletid ja agentuurid, mehed oma naistega ja armukesed oma meestega, tümps ja klassikaline muusika käsikäes. Tõeline kompott. Üritame pinnal püsida ja jõuda oma eesmärgini. Mulle pediküür, talle õlu.
Mina otsin salongi, tema lähimat poodi. Lõpuks leiab igaüks oma.
Tema läheb poodi õlut tooma. Mina saan pediküüri.

Istun mugavalt tooli ja sulen silmad. Üks salongitöötajatest koputab õlale ja ulatab mulle miniatuurse tassi, kus on sees kuum heleroheline vedelik.
Samal ajal teine naine askeldab mu jalgade kallal. Joon kummalise maitsega teed ja mõtlen, et see ei saa tavaline tee olla. Maitseb täitsa nagu 10%-line kärakas. Käraka-tee joodud, üritan uuesti silmad sulgeda. Kõrvalt toolist hakkab kostuma itaaliakeelset plära, mis segab uinumist.
Tämbri järgi saab aru, et see plära tuleb mehe suust. Kuskilt salongi teisest otsast tuleb itaaliakeelsele plärale vastuplära.

Ma ei tea, kuidas mulle see märkamatuks jäi, aga minu kõrval lesis üks mees, kes lasi endale pediküüri teha. Hiljem ka maniküüri. Nooremapoolne itaallane. Tal oli veel sõber kaasas, kes samuti lasi oma küünekesi lihvida ja läbipaistva lakiga värvida. Neil oli kaasas ka kaks prostituuti, kellest üks ka tegi kõiki neid protseduure ja teine prostituut vaatas teiste tegemisi kurvalt pealt.

Üks itaallane ühel pool ja teine teisel pool, hakkasid arutlema. Mõlemad vaatasid minu sõrmust ja rääkisid midagi oma spageti keeles.
Vahepeal teatas prostituut äärmiselt halvas inglise keeles ja üle terve salongi (see kellele tehti pediküüri), et kolm tundi on täis ja et kutt peab juurde maksma, muidu sedasamust ei saa. Itaallane hakkas veel üle terve ruumi tunde lugema ja ütles, et aga need boonused: õhtusöök ja jalutuskäik ja joogid!Et oleme tasa. Lõpuks tuligi välja, et kell 22.00 sai kolm tundi täis. Kutt maksis juurde, muidu poleks pärast pediküüri ja maniküüri sedasamust saanud.

Salongis tehakse ka erinevaid massaaže. Pool tundi 140 bahti, tund aega 250 bahti. Salongi tagumisest osast kostub meeshääl. Seekord üks vene mees üritab teenindajatele selgeks teha, et tal pole sularaha massaaži eest maksmiseks. Palub luba, et minna ATMi juurde ja sularaha välja võtta. Mees jookseb eufoorias lähima ATMini, toob salongi vingelt pappi, viskab 500 bahti administaatorile ja veel sama palju massöörile. Ja siis 100 bahti salongi uksehoidjale. "Homme näeme," hõikab venelane naljakas inglise keeles. Kõik teenindajad teevad tema ees kniksu ja tänavad naerusuil.

Kell on saanud pool 23 õhtul ja üks ameeriklane jookseb salongi. Küsib viisakalt, et ega veel kinni ei panda? Loomulikult ei panda.
Klient on Tais tõeline kuningas. Ameeriklane on meessoost, räägib teenindajatele oma vahvast perest, kellega ta koos puhkusel on ja kelle ta just magama pani. Ise mõtles aga enne unnesuikumist jalamassaaži nautida. Ja pediküüri ka võib olla!

Järgmisena astub ilusalongi üks Rootsi mees. Palub pediküüri teha.

Kas tõesti ainult minu mees eelistab pediküürile õlut?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...