Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas vanust tiksub juurde

Kui kogu meie Tais oleku jooksul on sadanud umbes 0 päeva, siis 17.novembril, sel päeval kui ma sain veerandsajandi vanuseks, sadas Koh Samuil vihma. Meil olid selleks päevaks omad saarel ringi sõitmise plaanid tehtud, mida me tegelikult ei suutnudki ellu viia.

Iga kord, kui ilm läks enamvähem ilusaks ja isegi päike piilus pilvede tagant välja proovisime me motorolleriga sõitma minna. Kõik katsed lõppesid sellega, et kui me olime 5 minutit sõitnud, hakkas jälle paduvihma sadama ja me pidime suvalises kohvikus varjualust otsima. Vihm oli nii kangekaelne, et ei lasknud meil isegi poolt tunnikest rannas jalutada. Tuli ja tuli ning tegi meie riided märjaks. Jooksime läbimärjalt tuppa, võtsime riided ära, kuivatasime juuksed ja kehad ning hüppasime valge linaga kaetud teki alla. Sooja.

Arvasime, et vihm võib olla põhjustatud minu halvast karmast. Tegelikult algas minu sünnipäeval Tai viiepäevane halva ilma tsükkel. Seega on põhjust arvata ja loota, et ilm pole minu karmaga kuidagi seotud. Ma olin lõpuks päris rõõmus, et ka ilm suutis päeva eriliseks teha. Mulle aeg ajalt meeldivad vihmased päevad, kui saad kodus rahulikult soojas olla (eriti veel kellegi kalli inimese kaisus).

Tais ei saa soojapuuduse üle siiski kurta ka vihmase ilma ajal. Termomeeter näitab ka vihmasel päeval ligi 30 kraadi. Lihtsalt niiske on. Ma arvan, et eestlased saavad väga hästi aru, mida tähendab, et õues on niiske.

Õnneks pidasime pidu kahel päeval ja 16.novembril, kui esimest päeva veini jõime, küünlaid põletasime ja torti sõime, oli ilm soe ja kena. Isegi sääsed ei purenud mind, kui me hotelli basseini ääres istusime.

Kuna reisiprogramm on olnud tihe ja väsitav, siis oli väike puhkus ja kahepäevane tegevusetus Koh Samuil hea koht aja mahavõtmiseks: saime magada peaaegu luksuslikus hotellis (võrreldes eelmistega tundus see luksuslikuna, kuigi seal olid vaid elementaarsed tingimused, mis on ka kõikide teie kodudes olemas. Euroopas tõenäoliselt see majutuskoht endale hotelli nime ei saaks), rääkida teineteisega natuke pikemalt-laiemalt asjadest, inimestest, riikidest jms veiniklaasi taga (vein on siin suhteliselt kallis) ja skaipida lähedaste inimestega, keda pole ammu kuulnud ning enda lähedal tundnud (hotellis oli olemas WIFI, mis on siin suur haruldus, kasutasime seda lisaväärtust täiega ära).

Sünnipäeva kordaminekut toetasid:tort ja selle peal ilutsenud rannakarp (ning selles olnud kingitus), küünlad, roosid, eksootilised puuviljad, õhtusöök väga heade kalaroogadega, inimesed siit ja sealt! Eriti siit. See mees, kes suudab kõike.

PS!Pean vabandama (et valmistasin pettumuse) kõikide nende es-em-essi saatjate ees, kes arvasid, et istun oma sünnipäeval rannas palmi all ja võtan päikest.

Kommentaarid

  1. Sa muidugi võid arvata, mida ma nüüd küsida tahaks... Arvad ära?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...