Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas vanust tiksub juurde

Kui kogu meie Tais oleku jooksul on sadanud umbes 0 päeva, siis 17.novembril, sel päeval kui ma sain veerandsajandi vanuseks, sadas Koh Samuil vihma. Meil olid selleks päevaks omad saarel ringi sõitmise plaanid tehtud, mida me tegelikult ei suutnudki ellu viia.

Iga kord, kui ilm läks enamvähem ilusaks ja isegi päike piilus pilvede tagant välja proovisime me motorolleriga sõitma minna. Kõik katsed lõppesid sellega, et kui me olime 5 minutit sõitnud, hakkas jälle paduvihma sadama ja me pidime suvalises kohvikus varjualust otsima. Vihm oli nii kangekaelne, et ei lasknud meil isegi poolt tunnikest rannas jalutada. Tuli ja tuli ning tegi meie riided märjaks. Jooksime läbimärjalt tuppa, võtsime riided ära, kuivatasime juuksed ja kehad ning hüppasime valge linaga kaetud teki alla. Sooja.

Arvasime, et vihm võib olla põhjustatud minu halvast karmast. Tegelikult algas minu sünnipäeval Tai viiepäevane halva ilma tsükkel. Seega on põhjust arvata ja loota, et ilm pole minu karmaga kuidagi seotud. Ma olin lõpuks päris rõõmus, et ka ilm suutis päeva eriliseks teha. Mulle aeg ajalt meeldivad vihmased päevad, kui saad kodus rahulikult soojas olla (eriti veel kellegi kalli inimese kaisus).

Tais ei saa soojapuuduse üle siiski kurta ka vihmase ilma ajal. Termomeeter näitab ka vihmasel päeval ligi 30 kraadi. Lihtsalt niiske on. Ma arvan, et eestlased saavad väga hästi aru, mida tähendab, et õues on niiske.

Õnneks pidasime pidu kahel päeval ja 16.novembril, kui esimest päeva veini jõime, küünlaid põletasime ja torti sõime, oli ilm soe ja kena. Isegi sääsed ei purenud mind, kui me hotelli basseini ääres istusime.

Kuna reisiprogramm on olnud tihe ja väsitav, siis oli väike puhkus ja kahepäevane tegevusetus Koh Samuil hea koht aja mahavõtmiseks: saime magada peaaegu luksuslikus hotellis (võrreldes eelmistega tundus see luksuslikuna, kuigi seal olid vaid elementaarsed tingimused, mis on ka kõikide teie kodudes olemas. Euroopas tõenäoliselt see majutuskoht endale hotelli nime ei saaks), rääkida teineteisega natuke pikemalt-laiemalt asjadest, inimestest, riikidest jms veiniklaasi taga (vein on siin suhteliselt kallis) ja skaipida lähedaste inimestega, keda pole ammu kuulnud ning enda lähedal tundnud (hotellis oli olemas WIFI, mis on siin suur haruldus, kasutasime seda lisaväärtust täiega ära).

Sünnipäeva kordaminekut toetasid:tort ja selle peal ilutsenud rannakarp (ning selles olnud kingitus), küünlad, roosid, eksootilised puuviljad, õhtusöök väga heade kalaroogadega, inimesed siit ja sealt! Eriti siit. See mees, kes suudab kõike.

PS!Pean vabandama (et valmistasin pettumuse) kõikide nende es-em-essi saatjate ees, kes arvasid, et istun oma sünnipäeval rannas palmi all ja võtan päikest.

Kommentaarid

  1. Sa muidugi võid arvata, mida ma nüüd küsida tahaks... Arvad ära?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust