Otse põhisisu juurde

Lühidalt riisist ja nuudlitest ja muust, mida suu kaudu manustada saab

Viie Tais veedetud nädala jooksul oleme tõsiselt puudust tundma hakanud koduse keedukartuli, heeringa ja kodujuustu järele.

Siinsed restoranid pakuvad kartulit vaid french fries vormis ja need korrad, kui seda proovinud oleme, pole just kuigi meeldivad olnud. Euroopa toite serveerivates Tai restoranides ei osata neid nii valmistada nagu harjunud oleme.
Küll saavad sellega päris hästi hakkama eurooplastele kuuluvad Tai restoranid. Euroopa toidud on aga umbes 3-4 korda kallimad kui kohalikud.


Riis ja nuudlid - sellega on kõht nüüdseks juba päris hästi kohanenud ja peab tunnistama, et taid oskavad nendest toiduainetest vägagi maitsvaid hõrgutisi välja võluda. Tellides Tai toitu, on kindla peale minek, kui otsustada Pad Thai kasuks. See Tai üks rahvusroogadest on valmistatud riisinuudlitest, munast ja kanalihast. Lisaks veel erinevad vürtsid ning maitseroheline ja tulemus viib keele alla. Tundub, et seda rooga oskab siin ka kolmeaastane laps valmistada nii, et puusse panna ei saa.


Mainida tasub ka erinevaid Tai suppe. Minule maitseb eriti Thai green curry. Selle supi põhikoostisosaks on kookospiim, lisaks Tai roheline karri, mis saadakse teatud sorti tšillipipra pulbrist. Samuti lisatakse supile kanaliha ning maitserohelist. Enamiku Tai suppide juurde serveeritakse keedetud riisi. Täidab hästi kõhtu ning maitse poolest on ka super. Eriti maitsvat green curryt sõime džunglimatkal Chiang Mais, kus maitseroheline korjati otse meie silme all džungliservas asuvast võserikust. See oli vist kohalik aiamaa.


Kõige ebameeldivam kogemus seoses toiduga on pärit meil ühest Chiang Mai India restoranist. Mina täpselt ei teagi enam, kuidas selle toidu nimi oli, igatahes sisaldas see kala. Lisaks sellele, et see oli hüpervürtsine, meid teenindanud hindust härrasmees haises tugevalt uriini järele. Kui me ka ühes teises India restoranis samuti ebameeldiva maitseelamuse osaliseks saime, siis otsustasime neid edaspidi vältida.


Hommikusöögiga on muidugi natuke teised lood. Kuna meil kummalgi pole siiamaani isu olnud hommikuks riisisuppi lürpida, siis oleme kas american või english breakfasti kasuks otsustanud rohkem kui tunnistada tahaks. Muud varianti siin väga ei pakuta. Puder on see, millest hommikuti unistan. Vaatame kuidas Austraalias on, siin olles igatahes on omletist ja praemunast küll juba siiber.

Võiks arvata, et riigis, kus kasvavad pea kõik maailma puuviljad, peaks ju ka värske mahl kättesaadav olema. Kahjuks on ka sellega ebameeldivad lood. Tellides mahla tuuakse reeglina 150 ml klaas mingi keemilise kokteiliga. Apelsinimahl näiteks maitseb nagu gaseerimata fanta. On küll mõned erandid ka olnud, aga mahla väga tellida ei tasu. Väga maitsavd on kõikvõimaliku shaked. Need on tehtud värsketest puuviljadest ja kui ettekandjale öelda, et sellesse liiga palju jääd ei pandaks, saab päris hea tulemuse.

Gaseeritud mineraalvett toodab Tais vist ainult üks ettevõte ja see on ülegaseeritud ning meenutab veidi Bonaquat.


Alkohoolsed joogid on siin võrreldes kõige muuga suhteliselt kallid. Poes maksab õlu umbes sama palju, kui Eestis ja restoranis küsitakse pudeli kesvamärjukese eest 90-120 bahti. Olen siin erinevaid õllemarke maitsnud ja lemmikuks on kujunenud Chang Beer, tõlkes elevandi õlu. Tegemist on küll suhteliselt kange kraamiga, nimelt 6,4 protsenti alkoholi, aga maitse on hea. Meenutab natuke meie Rocki. Kohalikest õllesortidest on veel saada Leo ja Singha margid, mis pole ka pahad. Chang on samas ka kõige soodsam. Välismaistest brändidest on suutnud end siinsele turule murda Heineken ja Carlsberg. Need on aga kohalikest markidest soolasema hinnaga.


Vein on Tais väga kallis. Euroopa ja Lõuna-Ameerika veinid maksavad 500-600 bahti (150-200 krooni) pudel. Kohalikku veini nägin ainult Koh Changil ning ka selle hind oli suhteliselt soolane. Ära sai proovitud ka kohalik tai viski, vähemalt nii nad seda 35 kraadist jooki siin nimetavad. Tegu on tegelikult rummiga ja cuba libret saab sellest teha küll.


Teenindus on üldiselt hea, arvestama peab aga sellega, et neil siin tundub aega rohkem olevat, kui eurooplastel ja kõik venib. Ka oleme vist ainult kahes restoranid saanud oma toidud kätte üheaegselt. Tundub, et kokk teeb ühe roa valmis ja alles siis alustab teisega.
Süües kohalikku toitu, kulub ühel õhtusöögil kahele 200-300 bahti ehk siis 70-100 krooni. Igati soodne igaljuhul.

Kommentaarid

  1. Täpsustaks seda green curry asja: Tegemist on kastme, mitte supiga ja seetõttu serveeritakse seda koos riisiga. Roheline karri ei ole tšillipipra pulber, vaid karri valmistamisel kasutatakse karripastat, mis reeglina uhmerdatakse kokku ise ja mis koosneb rohelisest tšillist (värskest kindlasti) ja hulgast ürtidest ja krevetipastast ja muust. Siin üks hea retsept: http://www.taste.com.au/recipes/19755/thai+green+curry+paste
    Karri sisse käib lisaks lihale reeglina ka Tai baklažaan ja seened.
    Kahjuks ei anna Eestis ise karripastat teha, kuna lihtsalt ei ole võimalik leida kusagilt värsket galangali ja kurkumijuurt, kaffir laimi lehti või krevetipastat. Tai rohelised tšillidki on küllaltki haruldased. Seega soovitan kindlasti kohalikust kaubandusest karripasta kaasa osta ;)

    VastaKustuta
  2. No, eks see ole täitsa maitse asi, kas sööd seda supi või kastmena. Mul on riisist vahepeal nii kopp olnud, et ma olen seda paljalt ka söönud. Muideks, Lõuna-Tai versioon sellest palast, massaman curry, on täitsa riisita söödav, sest sisaldab kartuleid ja kana ja kõike muud paremat. Seega oleks seda meelevaldne ka kastmeks nimetada.Kuigi oma loomult ta seda vist on küll!
    Hea meelega võtaks kohalikke vürtse kaasa, aga me ju ei lõpeta oma reisi siinkandis.Me liigume edasi ja kaugemale.Seega ehk järgmisel korral.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust