Otse põhisisu juurde

Neljapäev tüngapäevaks!

Neljapäeval, kui me Pattayast lahkusime ja Koh Changi poole teele asusime, saime rahaliselt mitmeid kordi tünga.

Kõik algas sellest, et võtsime Pattayas kastitakso, mille juht lubas viia meid Koh Changi mineva minibussi peale. Hinnas leppisime kokku ja selleks jäi 150 bahti, mille sees olevat olnud isegi minibussi pilet ja praamipilet. Nii saime temast aru.

Pärast 10minutilist sõitu peatas taksojuht mingil tänavanurgal, kus üks mees luges raha, teine helistas kellelegi pidevalt, üks minibuss seisis väljumisaegadega sel õuel ka ja kaks koera, üks kutsikas ja üks tõenäoliselt selle kutsika ema, magasid laua all. Taksojuht võttis meilt 150 bahti ja sõitis minema. Oot, oot, aga meie bussipiletid ja praamipiletid? See oli esimeseks korraks, kui me tol päeval tünga saime.

Üritasime umbkeelsete kohalikega juttu ajada, aga nad mõistsid ainult numbrite keelt. Andres muideks ütleski kuldlause, et kuigi kohalikud ei oska inglise keelt, siis numbreid oskavad nad väga hästi inglise keeles öelda, eriti just neid suuremaid. Saime aru, et sinna linna (Trat), mille lähedusest läheb praam Koh Changile, maksab bussipilet per person 200 bahti. Käisime siis 400 bahti välja, olles ise ikka veel tehinguga rahul. See minibuss pidavat sõitma kiiremini ja peatusteta. Regulaarliin tegevat palju peatusi ja maksab 120 bahti. Lükkasime oma suured ja rasked kotid minibussi pagassi, lootusega, et võtame need alles Tratis välja.

Tšillisime umbes pool tundi tänavanurgas niisama. Ma tapsin mõned kutsika puugid. Siis buss äkki väljus. Bussisõit oli hullumeelne, bussijuht rikkus kõiki võimalikke reegleid ja kihutas kiirusega 130-140 km/tunnis. Oo, äge, vähemalt saame kiiresti kohale, lohutasime me teineteist, kui bussijuht asulas punase tule alt läbi sõitis.


Pärast kahte tundi hullumeelset sõitu tegi meie minibuss peatuse Chanthaburis. Sealt oli Trati veel oma 80 km. Alguses arvasime, et seal lähevad sinna linna sõitnud reisijad maha, aga üllatuseks pidime ka meie väljuma. Oot- oot, mis nüüd? Me ei ole veel Tratis ju? Hullult kihutanud bussijuht surus mulle pihku kollase paberilipaka, mille ühel poolel olid mingid numbrid ja teisel poolel.. üllatus-üllatus, taikeelne kiri. Meie bussijuht vahetas paar sõna teise bussi juhiga (või mänedžeriga) ja näitas näpuga meie poole. Ütles meile, et bus to Trat, näidates käega teisele bussile. Küsisime veel, et kas peame pileti ostma, mille peale meie bussi juht ütles, et no, no.
Seda võiks nimetada meie päeva teiseks tüngaks.

Küsisime uue bussi juhilt, et kaua läheb. Meile vastati, et kakskümmend minutit. Me otsustasime turult läbi käia- Andres ostis endale grillkana ja ma võtsin oma lemmikud puuviljad- pomelo ja arbuusi. Närisime need ära ja otsustasime päikese eest bussi varju minna. Olime seal paar minutit olnud, kui ühtäkki tuli üks paks mees ligi ja hakkas pileti raha küsima. To trat- 70 bahti per person. 140 baht, ütles ta meile.
See oli selle päeva järgmine tüng.

Oot,oot, mis asja, me juba ostsime pileti Trati. Andres üritas siiski diplomaatiliselt asju ajada, selgitada, et olime pileti ostnud, seda juba Pattayast. Kuid mida sa ajad umbkeelsetega asju diplomaatiliselt?
Andres ikka üritas ilusti meestele selgeks teha ja südametunnistusele rõhuda, et nii teha pole ilus ja nii edasi.

Pärast seda, kui ta oli mõned korrad neile selgitada üritanud, astusin mina mängu. Õigemini minu emotsioonid.
Ma tõstsin häält ja üritasin neile samu asju (mida Andreski proovis) öelda. Aga nad oskasid inglise keeles ainult numbritest aru saada. Bussijuht ja selle sabarakud vaatasid poolvihaselt meile otsa ja seletasid midagi omas keeles. Kõik vaatasid mind sellise näoga: mida see naine üldse seletab.

Mina ütlesin Andresele, et mina selle paksule enam midagi ei maksa. Alguses Andres ei tahtnud bussi pealt maha minna. Me olime mingis väikeses linnakeses, kus keegi ei räägi inglise keelt ega tea, kuna järgmine buss ja kas üldse täna buss Trati poole sõidab.


Fakk juu, ma ei maksa sellele paksule enam midagi, karjusin mina. Äkki poole tunni pärast on jälle mingi peatus ja me ei saagi sellesse Trati kunagi?
Onkel sai aru, et me pole kerged pähklid. Andres kõhkles veel. Ma tulin bussist välja ja selle juht sai aru, et meilt ta raha ei saa, läks pagassi poole ja hakkas mu kotti välja tõstma. Mu emotsioonid keesid üle ja ma tõmbasin oma koti tema käest ära. Kuradi ahv. Valevorstid sellised. Aga nad ei saa ju midagi eestikeelsest sõimust aru.

Andres küsis minu käest, et kuhu ma oma arust lähen? Me ei tea seda linna.
Mul on savi, otsime tavalise bussi, hääletame või kõnnime jala sinna Trati, sellele paksule ei maksa me enam midagi, selliselt lahkusime me ekspressbussi juurest ja hakkasime umbkeelseid kohalikke küsitlema, kus suunas võiks bussijaam asuda.

Õnneks keegi selle linna turult teadis kedagi, kes teadis omakorda veel kedagi, kes teadis ühte inimest, kes teadis viite ingliskeelset sõna.
Nii me bussijaama ülesse leidsimegi ja ostsime uue pileti. Ikka sellesse samasse linna. Trati.

See päev lõppes sellega, et unustasime veel ka oma kallid (kokku läks nende peale umbes 70 krooni) väävli järele haisvad puuviljad viimasesse bussi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust