Otse põhisisu juurde

"Tiigri kuningriik"

Selle nädala jooksul, kui me oleme Tais olnud, pole me veel pea ühtegi korda turistilõksu langenud. Eilseni.
Eile sattusime aga tõelisesse turistilõksu, kust ei saanudki hästi välja rabeleda. Sellest häbiväärsest juhtumist peab kirjutama, et teised inimesed teaksid sellise koha olemasolust.

Kui me Chiang Maist džunglisse sõitsime, märkasin tee ääres suurt silti "Tiger Kingdom". Veel Venemaa reisist kibestumine hinges, et ühtegi Amuuri tiigrit Venemaal ei kohanud, ütlesin Andresele, et lähme nüüd siis vähemalt Tais tiigreid vaatama. Bengali tiigreid.

Mõeldud-tehtud. Pärast džunglimatka rentisime motorolleri, sest tiigri riik pidi asuma 10 km linnast väljas. Leidsime oma hotellist tiigri asutust tutvustava voldiku, milles kirjutati sellest, kuidas vaeseid orb-tiigreid üles kasvatatakse ja seal hoitakse ja üldse, kui vahva ja hea asutus see on. Ja mõnikord lastakse inimestel väikeste tiigritega mängida, sest nad on väga mänguhimulised. Kahju, et sellele voldikule polnud lisatud kirja: lollid turistid, te olete teretulnud. See on midagi teile.

Võtsime tiigri riigi külastuseks terve päeva. Sõitsime esialgu rolleriga umbes 30 km sellest mööda ja ikka ei leidnud tiigri-parki üles. Kui olime sõitnud liiga kaugele pöördusime tagasi Chiang Mai linna poole. Samal ajal otsides oma uudishimuliku hingega "Tiger Kingdom" silti.
Esimesel korral ei leinud me tiigreid. Kõik oleksid õnnelikud olnud, kui me poleks võtnud ette katset number kaks. Eestlane on ikka jonnakas. Mis sest, et meil olid tagumikud motorolleri sõidust valusad ja katmata kehaosad olid liiga palju päikest saanud. Kui midagi on juba ette võetud, siis peab ikka lõpule viima. Alla ei anna.

Sõitsime hotelli ja küsisime üle tiigrite täpse asukoha: Mae Rim. Selge. Sel korral püüame selle leida.
Milleks me siis selle motorolleri rentisime?

Lõpuks jõudsime kohale, ise ka ei uskunud oma õnne. Nii palju autosid ja rollereid, tundus väga populaarne koht olevat. Parkisime oma sõiduriista ära ja läksime pileti ostu kohta. Nii kui me uksest sisse astusime, kargasid meie juurde väga hästi inglise keelt rääkivad Tai tüdrukud, kes küsisid: kas soovite näha äsjasündinud, väikesi, keskmisi või suuri tiigreid? Kas tahate fotograafi ka? Kas paneme fotod teile plaadile?

Eee, miks me peame üldse nii valima? Mis mõttes on väikese tiigri musitamine ja kaisutamine 300 krooni 10 minutit?
Mis mõttes saab 100 krooni eest suure tiigri peal lösutada? Kus perses me nüüd oleme, mõtlesin mina. Meil oli mõlemal hämming..
Enne kui me suutsime ümber mõelda ja hoonest välja astuda, määrati meile juba mingi järjekorra number, anti tšekk kätte ja saadeti seda teise kohta maksma. "Oodake seal, me ütleme, kui teie kord tuleb."
Andres ütles juba eesruumis oodates, et hea meelega ei toetaks selliseid ettevõtmisi. Mul oli häbi, et langesin sellise koha lõksu.

Koht oli turistidest pungil. Tiigritel oli väga raske tööpäev. Kõige suurem tung oli suurte ja vastsündinute juurde. Igaüks püüdis tiigriga võimalikult loodusliku ja ehtsa pildi teha. Minu meelest polnud see võimalik. Tiigrid elutsesid mitme kaupa väikestes puurides, kus olid erinevad fotografeerimise aksessuaarid. Puur ise oli ümbritsetud elektriaiaga. Tiigrite puurides käisid pidevalt erinevad rühmad- 2, 3, 10 inimesega. Kõik nad silitasid tiigreid, poputasid, ninnu-nännutasid, lösutasid maailma kaunima looma peal...

Et kui tiigritel turistidest kopp oli, ei saanud nad kuskile põgeneda- ai, ai, kiisu, kiisu, las mamma teeb sinu peal pilti, niimoodi ronisid paksud ja peenikesed tiigrite peale, arvatavasti kujutades ette, et nad on džungli- Jane´d.

Meie "võtsime" suure tiigri 15minutiks. Läksime tema juurde ja ma ei osanud midagi teha. Me tahtsime kohe minema minna. Elektrikepiga valvur palus mul tiigri kõrvale visata. Ma ütlesin ära.

Ma tegin tiigrile pai, aga ta oli minu pai suhtes äärmiselt ükskõikne. Tema karvad olid siledaks paitatud. Ta vaatas mulle sügavalt otsa ja pööras uhkelt pea teisele poole. Tiiger vaatas teisele poole puuri, kus olid teised tiigrid. Nägin tema silmades igatsust. Võib olla tundsin ennast tiigrina korraks. Ja siis tundsin seda..

Urr- urr, mjääääu, mjääääu. Tiiger tegi tagakiusatava kassi häält ( sellist, kui teda sabast kistakse). Tiiger möirgas.
Kepiga valvur kutsus tiigrit korrale "teda õrnalt kepiga nahutades" ja pööras tiigri pea meie poole. Tehke pilti, käskis valvur.

Kõike seda jälgides tulid pisarad silmad.. ja me ei suutnud enam seal olla. Võtsime oma asjad ja läksime ära.
Ma ei suutnud oma pisaratevoogu teiste külastajate ees tagasi hoida.

"Tiigri vangla" oli kohutav.






































































Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust