Otse põhisisu juurde

Võimalus edasiliikumiseks: motoroller (naise nägemus)

Objektiivsuse mõttes kirjutan Tai liiklusest ja motorolleriga liiklemisest ka mina, nõrgema sugupoole esindaja. Muidu võiks eelmine kirjutis võrdõiguslikkuse põhimõtete eiramise tõttu paragrahvi alla sattuda. Mina, naine.

Ma olen korduvalt rääkinud, et kuigi muudes elulistes situatsioonides olen ma üsna hea mitme asja korraga tegija, siis liikluses olen ma krambis ja suudan korraga ainult ette tee peale vaadata ja gaasi vajutada. Mõnikord ka pidureid.
Kui ma näen aasal nunnusid lehmasid, mingit ägedat kohvikut tee ääres, huvitavalt riides olevat inimest, unustan ma selle ära, et olen osa liiklusest. Minu tähelepanu läheb üle sellele esemele. Seetõttu võib mootoriga sõiduk juhitavuse kaotada ning kalduda vastassuunavööndisse või kuristikku. Kui keegi õigel ajal mind korrale ei kutsu.

Teate, naised, kuidas mu õlad ja ülaselg valutas pärast seda, kui ma 20 km motorollerit juhtisin?
Ma tõmbasin oma õlad nii ülesse, blokeerides osaliselt oma pingega aju varustamist hapnikuga ja mees pidi ikka tükk aega õlgasid masseerima, et need jälle lõdveneksid. Vot selline pinge on mul, kui ma pean ainult otse vaatama. Aga ma pean ainult otse vaatama, sest vastasel juhul...Teate isegi.

Ja teine asi, mis mu tähelepanu röövib, on igasugused pilti peegeldavad esemed. Ma ei ole mingi edev tibi, aga kord poole tunni jooksul peab iga naine korra peeglisse vaatama. On´s seal ikka kõik korras? Rolleriga sõites on vaenlaseks number üks küljepeeglid. Sealt näeb enda peegeldust kõige paremini. Oi, oi, kui koledaks teeb mind see kiiver. Tukk on jälle krussis, juukseid peaks kammima jne. Vaatan küll peeglisse, aga teisi liiklejaid ma selles ei näe, ainult ennast. Pärast mõnda ohtlikku olukorda suutsin siiski teiste liiklejate nägemise ära õppida. Nüüd näen ennekõike teisi liiklejaid, siis ennast.

Miks ma kaagutan? Kui ma Andrese taga istun, siis tundub liiklus kuidagi hoopis lihtsam ja tema manöövrid liikluseeskirjade vastased ning ohtlikud.
Mõnikord ma saan tema peale pahaseks, kui suure jeepi ratas minu kintsust 10 cm kauguselt mööda vuhiseb või ta sõidab läbi suure löökaugu ning ma peaaegu kukun rollerilt maha.

Mis mõttega me kihutame? Ma tõepoolest ei näe midagi pildistada ega jäädvustada, kui me kõikidest ilusatest kohtadest mööda sõidame. Kuigi kiirus on maksimaalselt 50-60 km/tunnis. Ikkagi kihutame. Mulle tundub, et siin on see "meestevärk" mängus. Andres hakkab alati kiirendama, kui mõni kohalik temast kaks korda kiirema kiirusega mööda kihutab. Andres alati paneb gaasi.


Neid kahte vahejuhtumit kommenteeriksin nii, et tegijatel juhtub. Esimesel korral Andres seletas lihtsalt liiga palju ning see ajas mind tõepoolest segadusse: vaata vasakule ja vaata paremale, vaata küljepeeglitesse, näita suunatuld ja võta hoogu maha, vaata veel tee peale ja lase inimesed üle tee. Ma ei suuda kõike seda samal ajal nii kiiresti teha..Varahommikul veel.


Teine vahejuhtum, kui ma bambusesse oleksin pannud, oli aga põhjustatud sellest, et lenkstang on raske ja teda otse pöörata üsna keeruline. Tol teel olid rööpad ka. Ma siis mõtlesin, et sõidan natuke võssa ja siis sealt juba suudan otse pöörata. Aga noh, mehed naiste loogikast "sõidan natuke võssa ja siis pööran otse" aru ei saa. Kuigi ka sellel on oma point täitsa olemas. Ma tean, et nii mõnigi naine saaks minust aru. Ma vähemalt loodan.

Andres unustas mainida, et tegelikult motorolleritele valgusfoorid ei kehti. Alguses me passisime punase tule taga koos autodega, samal ajal kui teised motikad sõitsid meist mööda. Nüüd paneme ka meie punase tule alt läbi.
Kiiver on kasulik ja mitte aut, teed on kurvilised, mõnikord järsku lõppevad. Hea, kui vastu palmi sõites miskit su pead kaitseb.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust