Otse põhisisu juurde

Võimalus edasiliikumiseks: motoroller (naise nägemus)

Objektiivsuse mõttes kirjutan Tai liiklusest ja motorolleriga liiklemisest ka mina, nõrgema sugupoole esindaja. Muidu võiks eelmine kirjutis võrdõiguslikkuse põhimõtete eiramise tõttu paragrahvi alla sattuda. Mina, naine.

Ma olen korduvalt rääkinud, et kuigi muudes elulistes situatsioonides olen ma üsna hea mitme asja korraga tegija, siis liikluses olen ma krambis ja suudan korraga ainult ette tee peale vaadata ja gaasi vajutada. Mõnikord ka pidureid.
Kui ma näen aasal nunnusid lehmasid, mingit ägedat kohvikut tee ääres, huvitavalt riides olevat inimest, unustan ma selle ära, et olen osa liiklusest. Minu tähelepanu läheb üle sellele esemele. Seetõttu võib mootoriga sõiduk juhitavuse kaotada ning kalduda vastassuunavööndisse või kuristikku. Kui keegi õigel ajal mind korrale ei kutsu.

Teate, naised, kuidas mu õlad ja ülaselg valutas pärast seda, kui ma 20 km motorollerit juhtisin?
Ma tõmbasin oma õlad nii ülesse, blokeerides osaliselt oma pingega aju varustamist hapnikuga ja mees pidi ikka tükk aega õlgasid masseerima, et need jälle lõdveneksid. Vot selline pinge on mul, kui ma pean ainult otse vaatama. Aga ma pean ainult otse vaatama, sest vastasel juhul...Teate isegi.

Ja teine asi, mis mu tähelepanu röövib, on igasugused pilti peegeldavad esemed. Ma ei ole mingi edev tibi, aga kord poole tunni jooksul peab iga naine korra peeglisse vaatama. On´s seal ikka kõik korras? Rolleriga sõites on vaenlaseks number üks küljepeeglid. Sealt näeb enda peegeldust kõige paremini. Oi, oi, kui koledaks teeb mind see kiiver. Tukk on jälle krussis, juukseid peaks kammima jne. Vaatan küll peeglisse, aga teisi liiklejaid ma selles ei näe, ainult ennast. Pärast mõnda ohtlikku olukorda suutsin siiski teiste liiklejate nägemise ära õppida. Nüüd näen ennekõike teisi liiklejaid, siis ennast.

Miks ma kaagutan? Kui ma Andrese taga istun, siis tundub liiklus kuidagi hoopis lihtsam ja tema manöövrid liikluseeskirjade vastased ning ohtlikud.
Mõnikord ma saan tema peale pahaseks, kui suure jeepi ratas minu kintsust 10 cm kauguselt mööda vuhiseb või ta sõidab läbi suure löökaugu ning ma peaaegu kukun rollerilt maha.

Mis mõttega me kihutame? Ma tõepoolest ei näe midagi pildistada ega jäädvustada, kui me kõikidest ilusatest kohtadest mööda sõidame. Kuigi kiirus on maksimaalselt 50-60 km/tunnis. Ikkagi kihutame. Mulle tundub, et siin on see "meestevärk" mängus. Andres hakkab alati kiirendama, kui mõni kohalik temast kaks korda kiirema kiirusega mööda kihutab. Andres alati paneb gaasi.


Neid kahte vahejuhtumit kommenteeriksin nii, et tegijatel juhtub. Esimesel korral Andres seletas lihtsalt liiga palju ning see ajas mind tõepoolest segadusse: vaata vasakule ja vaata paremale, vaata küljepeeglitesse, näita suunatuld ja võta hoogu maha, vaata veel tee peale ja lase inimesed üle tee. Ma ei suuda kõike seda samal ajal nii kiiresti teha..Varahommikul veel.


Teine vahejuhtum, kui ma bambusesse oleksin pannud, oli aga põhjustatud sellest, et lenkstang on raske ja teda otse pöörata üsna keeruline. Tol teel olid rööpad ka. Ma siis mõtlesin, et sõidan natuke võssa ja siis sealt juba suudan otse pöörata. Aga noh, mehed naiste loogikast "sõidan natuke võssa ja siis pööran otse" aru ei saa. Kuigi ka sellel on oma point täitsa olemas. Ma tean, et nii mõnigi naine saaks minust aru. Ma vähemalt loodan.

Andres unustas mainida, et tegelikult motorolleritele valgusfoorid ei kehti. Alguses me passisime punase tule taga koos autodega, samal ajal kui teised motikad sõitsid meist mööda. Nüüd paneme ka meie punase tule alt läbi.
Kiiver on kasulik ja mitte aut, teed on kurvilised, mõnikord järsku lõppevad. Hea, kui vastu palmi sõites miskit su pead kaitseb.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...