Otse põhisisu juurde

Darwini lugu, lugu Darwinist

Oleme nüüd paar päeva Darwinis elanud. Kliima polegi kõige hullem, kuigi paljud hirmutasid meid enne siia tulekut, et Darwinis on praegusel ajal väga paha. Seltskond on mõnus. Kliima määrab vähe. Kuumust on keskmiselt ikka üle 30 kraadi, niiskust õhus on rohkelt, aga üldiselt on ikka poolpilves ja päike ei paista otselagi pähe. Meile sobib.

Väljas pole väga jõudnud ringi käia ja seega ei saa ikka veel vastata Märdi küsimusele, kuidas ja kas üldse tähistatakse Darwinis Charles Darwini sünniaastapäeva. Lubame lähiajal siinse sotsiaalse eluga kurssi viia ja ehk isegi Darwini mõnedest üritustest osa võtta.


Linn tundub suure ja elavana võrreldes teiste nähtud alevikega. Lääne-Austraalias ringi sõites oli vahepeal 300 km raadiuse ulatuses kõige suuremaks asulaks tee äärde jääv roadhouse, kus auto sai kütust ja juht tasuta kohvi. See tasuta kohvi süsteem on austraallastel väga hea, sest vahemaad on pikad ja juhid kipuvad magama jääma. Aga "Free Coffee For Driver" silt meelitab juhte korraks aega maha võtma.
Ei tea, kas siinne maanteeamet toetab mingil määral kohvikute tasuta kohvi süsteemi? Andres igatahes kasutas seda tasuta kohvi võimalust päris tihti.
Minul pole probleemi, sest kohvi ma nagu nii ei joo.


Inimesed, kellega oleme reisi ajal suhelnud, küsivad peaaegu alati kahte asja: kas tülitsete palju ja kuidas rahadega lood on?


Nüüd oleme Andresega kaks kuud koguaeg ninapidi koos olnud. Nädal aega autos, nädal aega väikeses hostelitoas, mitu nädalat Tais, Malaisias. Koguaeg koos. Okei, wc-ja vannitoa toimetusi teeme ikka eraldi. Või vähemalt proovime eraldi teha. Vahepeal on olud nii kitsad olnud, et..

Aga muidu koguaeg koos. See ei ole lihtne. Mitte, et ma ei armastaks seda meest. Täiega armastan ja kuidas veel, aga vahepeal on igaühel meist oma aega vaja. Kõige hullem on vist see, et meil ei ole väga tülisid olnud. Mõned minu hommikused pahad tujud ja tema udu-olemised tekitavad mõnikord mõttetut nääklemist, aga ei midagi suuremat...


Darwinisse jõudmiseni. Selline autoga tuhandeid kilomeetreid sõitmine on vahva ja tore, aga pärast üheksat päeva olid kaelad kanged ja meie kehad-vaimud täielikult kurnatud. Tema võttis sihtkohta jõudmisel närvide lõõgastamiseks viskit ja mina võtsin natuke lahjemaid jooke.. Emotsioonid keesid üle, närvid andsid järele.
Karjusime teineteise peale, olime teineteise suhtes vaimselt-füüsiliselt vägivaldsed.

Ma otsustasin mõistust-südant värskendava jalutuskäigu teha. Pidasime ennast arukateks inimesteks, aga..

Ühtäkki avastasin ma ennast kell kolm öösel Darwini linna peal hulkumas silmad pisaraid täis, hinges kurjus ja pettumus ja noored aborigeeni kutid mul järel kõndimas. Ja ei sõbrannat, õde, ega ema minu kõrval.


Pärast veidi ohtlikku tänava-olukorda tuli mõistus koju ja hiilisin vaikselt korterisse.
Ema, kui sa vaid teaksid, kuidas ma janunesid su naiseliku nõuande järgi!
Aga pärast seda suurt tüli on asjad paremuse suunas läinud ja suur armastus on tagasi.


Rahast räägin järgmisel korral, sest Andres ja Raul meisterdavad liiga head õhtusööki ja ma ei tahaks sellest ilma jääda.

Uudisteks veel nii palju, et Andres kaalus ennast täna ühes kaubanduskeskuses ja ütles, et kaalub 6 kilo vähem, kui Eestist lahkudes.

Kommentaarid

  1. Tulge tagasi, te loomad. Ma võin teiega vabalt siin ka kakelda ja tülitseda, kaugelt on halb.

    VastaKustuta
  2. Hehe, eks me peame mujal maailmas ka teineteisega hakkama saada teiste abi, toetuse ja hooleta. Peab ju kuidagi tulevikus koos lapsi saama, maja ehitama ja aeda planeerima!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...