Otse põhisisu juurde

Darwini lugu, lugu Darwinist

Oleme nüüd paar päeva Darwinis elanud. Kliima polegi kõige hullem, kuigi paljud hirmutasid meid enne siia tulekut, et Darwinis on praegusel ajal väga paha. Seltskond on mõnus. Kliima määrab vähe. Kuumust on keskmiselt ikka üle 30 kraadi, niiskust õhus on rohkelt, aga üldiselt on ikka poolpilves ja päike ei paista otselagi pähe. Meile sobib.

Väljas pole väga jõudnud ringi käia ja seega ei saa ikka veel vastata Märdi küsimusele, kuidas ja kas üldse tähistatakse Darwinis Charles Darwini sünniaastapäeva. Lubame lähiajal siinse sotsiaalse eluga kurssi viia ja ehk isegi Darwini mõnedest üritustest osa võtta.


Linn tundub suure ja elavana võrreldes teiste nähtud alevikega. Lääne-Austraalias ringi sõites oli vahepeal 300 km raadiuse ulatuses kõige suuremaks asulaks tee äärde jääv roadhouse, kus auto sai kütust ja juht tasuta kohvi. See tasuta kohvi süsteem on austraallastel väga hea, sest vahemaad on pikad ja juhid kipuvad magama jääma. Aga "Free Coffee For Driver" silt meelitab juhte korraks aega maha võtma.
Ei tea, kas siinne maanteeamet toetab mingil määral kohvikute tasuta kohvi süsteemi? Andres igatahes kasutas seda tasuta kohvi võimalust päris tihti.
Minul pole probleemi, sest kohvi ma nagu nii ei joo.


Inimesed, kellega oleme reisi ajal suhelnud, küsivad peaaegu alati kahte asja: kas tülitsete palju ja kuidas rahadega lood on?


Nüüd oleme Andresega kaks kuud koguaeg ninapidi koos olnud. Nädal aega autos, nädal aega väikeses hostelitoas, mitu nädalat Tais, Malaisias. Koguaeg koos. Okei, wc-ja vannitoa toimetusi teeme ikka eraldi. Või vähemalt proovime eraldi teha. Vahepeal on olud nii kitsad olnud, et..

Aga muidu koguaeg koos. See ei ole lihtne. Mitte, et ma ei armastaks seda meest. Täiega armastan ja kuidas veel, aga vahepeal on igaühel meist oma aega vaja. Kõige hullem on vist see, et meil ei ole väga tülisid olnud. Mõned minu hommikused pahad tujud ja tema udu-olemised tekitavad mõnikord mõttetut nääklemist, aga ei midagi suuremat...


Darwinisse jõudmiseni. Selline autoga tuhandeid kilomeetreid sõitmine on vahva ja tore, aga pärast üheksat päeva olid kaelad kanged ja meie kehad-vaimud täielikult kurnatud. Tema võttis sihtkohta jõudmisel närvide lõõgastamiseks viskit ja mina võtsin natuke lahjemaid jooke.. Emotsioonid keesid üle, närvid andsid järele.
Karjusime teineteise peale, olime teineteise suhtes vaimselt-füüsiliselt vägivaldsed.

Ma otsustasin mõistust-südant värskendava jalutuskäigu teha. Pidasime ennast arukateks inimesteks, aga..

Ühtäkki avastasin ma ennast kell kolm öösel Darwini linna peal hulkumas silmad pisaraid täis, hinges kurjus ja pettumus ja noored aborigeeni kutid mul järel kõndimas. Ja ei sõbrannat, õde, ega ema minu kõrval.


Pärast veidi ohtlikku tänava-olukorda tuli mõistus koju ja hiilisin vaikselt korterisse.
Ema, kui sa vaid teaksid, kuidas ma janunesid su naiseliku nõuande järgi!
Aga pärast seda suurt tüli on asjad paremuse suunas läinud ja suur armastus on tagasi.


Rahast räägin järgmisel korral, sest Andres ja Raul meisterdavad liiga head õhtusööki ja ma ei tahaks sellest ilma jääda.

Uudisteks veel nii palju, et Andres kaalus ennast täna ühes kaubanduskeskuses ja ütles, et kaalub 6 kilo vähem, kui Eestist lahkudes.

Kommentaarid

  1. Tulge tagasi, te loomad. Ma võin teiega vabalt siin ka kakelda ja tülitseda, kaugelt on halb.

    VastaKustuta
  2. Hehe, eks me peame mujal maailmas ka teineteisega hakkama saada teiste abi, toetuse ja hooleta. Peab ju kuidagi tulevikus koos lapsi saama, maja ehitama ja aeda planeerima!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust