Otse põhisisu juurde

Eestlastest ja Eestist

Väikesest riigist, sellisest nagu Eesti, äraminemine ja teistesse maailma osadesse reisimine ei tähenda sugugi seda, et mujal maailmas kaasmaalastega kokku ei puutu. Eestlased on igas sadamas, igas lennujaamas, igas farmis. Või kui neid seal parasjagu pole, on keegi ikka midagi eestlastest kuulnud: neid on siin nähtud, keegi tunneb mõnda eestlast jne. Meie rahvuseesindajad on maailma peal päris palju laiali.

Iial ei tea, kus eesti keelt kuulda võid.

Kuala Lumpuri bussijaamast lennujaama sõites valisime juhuslikult kümnest AirAsia transfer bussist just sellise, kus oli üks eestlane. Istusime bussi tagumisse osasse ja hakkasime omavahel rääkima, kui ühtäkki üks mees meie kõrval: "Issand, kas te räägite eesti keelt? Ma pole nii ammu eesti keelt rääkinud." Itimehest Aleksander oli just mitme nädalaselt Filipiini reisilt tulnud ja oli teel Tallinnasse. Londoni kaudu.

Tais Phuketis on olemas täitsa üks väike eestlaste kogukond. Kogukond koosneb eestlastest, kes on Eestist Taisse ümber asunud. Need inimesed erinevad aga tavalistest turist-eestlastest selle poolest, et nad teavad, kus nurga peal saab 40 bahtiga süüa, mis on Tai tegelikud avastamata ja külastamisväärsed kohad, kuidas saab rolleriga ohutult ja kiiresti teiste liiklejate vahel manööverdada, mis kooli või lasteaeda on lapsed kõige mõistlikum panna.

Eesti e-riigi kontseptsioon võimaldab päris paljudel Tais olles siiski kodumaa heaks töötada. Phuketi-eestlastega kohtudes saime teada, et elades mere läheduses palmi all aastaringse päikesega maal eestlane siiski tegevuseta ei suuda püsida ning eestlased leiavad Phuketis rakendust üsna erinevates sfäärides.

Laupäeval Lääne-Austraalia aukonsuli pool korraldatud jõulupeol kohtusime selliste eestlastega, kes on 60 aastat tagasi Austraaliasse ümber asunud ja nendega, kes olid saabunud Austraaliasse, nagu meiegi, alles mõned päevad tagasi. Kokku oli jõulupeol ligi 70 inimest, kes on kuidagi pidi Eestiga seotud (kindlasti polnud need kõik eestlased, kes praegi Lääne-Austraalias resideeruvad).

Kui me sajusel oktoobripäeval Eestist lahkusime, jalad märjad ja hinges ärevus eesootava reisi ees, panid Kadri ja Märt meid ära saates pikale teekonnale kaasa vastvalminud "Minu Eesti" raamatu, erkkollane vahtraleht selle vahel. Et me oma kodumaad ei unustaks ja võõraks ei jääks.
Mõtlesin alguses, et mida ikka üks ameeriklane Eesti ja eestlaste kohta öelda oskab, kuigi teadsin ajakirjanduse instituudi tsükliõppest, et Justin on avara silmaringiga ja väga võimekas inimene.

Nüüd, kui raamat läbi loetud ja mitmed korrad parimaid kohad üle loetud, võib julgelt öelda, et ikka päris palju oskab öelda. Nii koomiline, melodramaatiline, hallikas-punakas romantiline, heas mõttes segane, emotsionaalne ja kirglik. Eks see elu Eestis ongi selline.
Raamat oli nii kaasahaarav, et ma lugesin sellest pool läbi juba Berliini lennujaamas. Vahepeal tuli isegi igatsus kõige "selle" järele.
Mõtlesime Tais, et annetame "Minu Eesti" mõne baari või hotelli raamaturiiulile või teistele reisil olevatele eestlastele, kuna iga gramm on arvel, aga siis mõtlesime ümber, sest kingitud asju ei kingita edasi. Vähemalt Eestis on nii kombeks.

Hea kingitus. Aitäh Kadrile & Märdile.

Kommentaarid

  1. Hispaanias elab alaliselt praegu 1451 registreeritud eestlast. Triinu, meist üks aasta noorem instituudi kaaslane, käis saatkonna jõulupeol, kus olid kohal eesti naised oma hispaanlastest meestega (eesti meestel on marbellas teised huvid :D) See, et meid on igalpool, on ammu raamatutestki selge, aga see, et meid igale poole nii palju jätkub, on huvitav.
    Mis puutub kingitustesse, siis minul on siin kaasas Lagle kingitud reisipäevik, mille vahele oli ta poetanud pildi meist kolmest sinu sünnipäeval. Selle olid sina talle Austraaliasse kaasa pannud, tema nüüd mulle Hispaaniasse ja nüüd kui uuesti kokku saame, siis tuleb see edasi anda sellele, kes järgmisena kuhugi elama liigub. Pildi tagumine külg peab pidevalt täiendust saama!
    Pai teile mõlemale sinna päikese alla!

    VastaKustuta
  2. väga armas postitus. Pole veel Minu Eestit lugenud. aga kuulnud olen sellest palju. Tuli ka koduigatsus peale. <3

    VastaKustuta
  3. Huvitav huvitav, ma vist olin tõesti talle selle pildi kaasa pakkinud, aga kas ma sinna ka kirjutasin midagi..ei mäleta!Fotopaberi peale on äärmiselt halb kirjutada.Aga ju kirjutasin.
    Küsimus kerkib ülesse siinkohal pigem, kes meist Eestis on ja kes teisi ära saadab. Kõik on koguaeg lennus!Tulge Austraaliasse, teeme ühe naiselikuma tripi ka!!

    Jah, Helin, "Minu Eesti" on üks vaimukas teos.
    Kõik, kes on väljaspool Eestit igatsevad selle järele ja kõik kes seal sees on, igatsevad avastamata paikade järele.

    VastaKustuta
  4. Oi, ma alles nüüd lugesin seda postitust siin. Loodan, et koduigatsust ei tekitanud teile selle raamatuga. Ah natuke võib olla ka. Tegelikult on nii, et terve elu jõuad siin Eestis olla ja jõule kodus tähistada, vahel võib seigelda ka. Enne kui elu liiga tõsiseks läheb.
    Aga tead jah, meil on nüüd see aeg käes, kus lund veel eriti ei ole, külm on parasjagu (väga palju alla nulli siiski veel mitte), päevavalgust (sellist poolvalget), on hommikul 10st (vist? 9st igatahes veel polnud) neljani pärastlõunal...otseselt päikest pole näinud nädalaid, jõuluni on ka veel aega ja lõppeks on see üks piinav söömine, söögid on küll head ja tore on perega koos olla, aga kehal väga tervislik küll ei ole olla.
    Päikest oleks küll vaja, kehalist aktiivsust, kergeid toite, vedelaid jooke...sõpru, missiooni tuleb siiski hoida, et ära ei tüütaks lust ja lillepidu.
    Eks tuleb solaariumisse minna ja lugeda Minu Eesti läbi, et meenutada kui tore siin ikka kõik on, minna Aurasse ujuma ja pärast raamatukogu säravuude kohvikusse Gaudeamus, sööma üht tõhusat-tervislikku suppi.
    Teile kallid ja põnevaid seiklusi - et ikka oleks, mida lastelastele rääkida!

    VastaKustuta
  5. Et midagi oleks lastelastele rääkida- see on vist põhiline argument, miks kõiki hullusi, seiklusi ja muid tegevusi ette võetakse. Enne peab lapsed valmis meisterdama ja need korrapäraselt ülesse kasvatama, et tuleks ka lapselapsi..ja siis kui sa veel seniilne pole ja telekommunikatsioon ja muud tehnoloogiad sind lastelastele asendanud pole, saad oma igavanu jutukesi rääkida. A noh, paljud nendest enam meeles on?

    VastaKustuta
  6. Muide, seal Tai Phuketis kohtutud Tarmo on minu klassivend ;) Vaatasin, et FB olete sõbrad ja viisin pildi kokku :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust