Otse põhisisu juurde

Esimesed Austraalia hetked

Muru sentimeetri täpsusega niidetud, teed millimeetri täpsusega projekteeritud, läikivad ja hästi lõhnavad lennujaama WC-d, kuhu võiks elamagi jääda, taksojuhid, kes annavad sulle raha tagasi, sest sa oled neile liiga palju raha andnud, palmid detsimeetri täpsusega pügatud, ideaalse välimuse ja kehaehitusega pangatöötajad, kes kiidavad su keeleoskust, täiuslik linna planeering- kõrged hooned kõrgete hoonete kvartalis, vanemad hooned vanemate hoonete kvartalis ja elamud elamute rajoonis, jõgi jõesängis ja päike taevas.

Kõik oleks just kui omal kohal.

Sellisena näib Austraalia esmapilgul pärast kurnavat lendu. Kui silmad pole veel külma vett saanud ja oled poolunes-poolärkvel.
Külm dušš ootab Austraaliasse reisijat esimese poeskäigu, baari külastuse või hotelli broneerimise ajal. Sellel pikemalt ei peatu, sest kõikidel tuleb see ise läbi elada.

Oleme oma reisi jätkanud järgmisel mandril ja plaanide kohaselt peatume siin 5-6 kuud. Aga iial ei tea!

Kuala Lumpuris hullemaks läinud nõgestõbi on järgi andmas. Vahepeal läks asi väga hulluks. Kublad hakkasid juba näkku trügima ja öösel polnud und, sest ma pidin ennast kratsima nagu kirpudega koer.

Ei tea, kas asi oli selles, et Aasias ostetud Claratyne oli võlts ja sellepärast ei mõjunud (Aasias pidi palju võltsravimeid olema. Mingi mitteametliku statistika kohaselt pidi Tais koguni 50% võltsravimeid olema), oli asi nendes puuviljades (mida ma viimastel päevadel enam ühtegi ei tarbinud) või organism lihtsalt läks kuumuses ning niiskuses sassi ja talle pidi restardi tegema.
Nüüd Austraalias, ma saan juua õunamahla, süüa apelsini ja närida nende kahe vahepeale mõned kiivid. Ning kuplasid ei tule juurde.

Esimene hostel, kuhu Perthis läksime (Britannia oli nimi vist) kohtles mind allergia pärast eriti "vingelt". Olime just jõudnud lennujaamast linna ja otsisime ööbimiskohta. Valisime Austraalia Lonely Planeti poolt soovitatud Britannia. Mul olid paremal käel mõned punased kublad (teised kublad olid seljal ja kintsul ning neid polnud näha) ja administraator nähes neid küsis meie käest, et aga kus te magasite eelmisel ööl? Et äkki peaks mind karantiini panema? (Äkki magasime silla all ja igasuguste haigustega putukad on mind läbi purenud?)

"Meil on siin sellised reeglid.." hakkas administraator juba rääkima. Õnneks jõudsime vahele öelda, et see on allergia. Muidu istuksin praegu nagu pidalitõbine kuskil karantiinis (kui oht kogu Austraalia ühiskonnale). Ütlesime, et tulime just lennuki pealt maha ja need pole hammustused, see on allergia. Teine administraator lisas kahtlustavalt, et tema pole küll kunagi puuviljade vastu allergiat kellelgi näinud. Ma igatahes avardasin sellega teise administraatori silmaringi.
Andres küsis pärast, et ega see ei solvanud mind.
Pärast esimest ööd otsustasime hostelit sõbralikuma hosteli vastu vahetada.

Registreerisime ennast Perthi raamatukogu ajutisteks lugejateks: saab huvitavaid asju lugeda ja tund aega tasuta internetis olla. Raamaturiiulite vahel tuhnides leidsin ka mõned eestikeelsed raamatud. Ühest hindu poest leidsime aga Austraalia sprottide kõrval ka Riia sprotid. Eesti omad pole siiani jõudnud. Muideks, siinkandis on olemas selliseid farme, kus pole kunagi ühtegi eestlast käinud. Uskumatu.

Hostelis elamine meenutab keskkooli aega, kus sai ninapidi kolmekesi või neljakesi ühes väikeses internaadi ruumis elatud. Hostel The Old Swan Barracks on muidu väga puhas ja suhteliselt soodne (me saime double+ hommikusöök 59 dollariga, muidu 79), kuid paljud asjad on karmilt reglementeeritud ja paika pandud, igal pool hoiatavad sildid, trahvid, keelud ja käsud.

Mõneti on see arusaadav, sest suurem osa siinsetest asukatest on just keskkooli lõpetanud, varajastes kahekümnendates, pole kodunt kunagi nii kaua ja nii kaugel eemal olnud. Neid peab kasvatama?
Meile on see lähenemine natuke vastukarva.

Ja need sildid, mida oleme teiste tubade ustel näinud: homme koristatakse see tuba põhjalikult. Palun panna kõik asjad kappi, vastasel juhul visatakse teie asjad minema. Või: teie toa eest on makstud homseni. Palun otsekohe juurde maksta, vastasel juhul ei garanteerita teile kohta. Palun kasutada lina ja padjapüüre, vastasel juhul saate trahvi või võtme deposiiti ei tagastata. Kui teie toast leitakse alkoholi, visatakse teid hostelist välja ja see otsus ei kuulu vaidlustamisele.

Sellised lood siinpool sood.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust