Otse põhisisu juurde

Ford Falcon Futura, 4.0 ridamootor, 96. aasta väljalase

Mitmed kogenud rändurid, keda oma reisil kohanud oleme, on soovitanud endale Austraalias auto osta. Vastasel juhul sa lihtsalt ei näe mitte midagi.

Pärast 4 päeva autoomanikuna Austraalias võin seda kinnitada.
Paljud ilusad ja huvitavad kohad jäävad lihtsalt busside ja rongide marsruutidest kõrvale.

Tegin muidugi enne auto ostmist ka veidi eeltööd, et mis masinat üldse osta tasub ja mille jupid
on kättesaadavamad. Selgus, et Austraalias on kaks põhilist automarki: Ford ja Holden, Holdenid on muuseas meie Opelitega väga sarnased. Kuna autoaiad küsivad vahendustasu ning backpackerite autod on väsinud, tundus kõige mõistlikuma auto otsimise kohana kohalik ajaleht. Austraalias ei ole auto24 samal tasemel mis meil. Kahjuks.

Esimesed kümme kõnet läksid tühja, aga siis näkkas. Ford Falcon Futura, 4.0 ridamootor, 96. aasta väljalase, 1300 dollarit (pisut alla 13 000 krooni). Kauba peale veel kaks tagavararatast ja paar lõdvikut. Igaks juhuks, pikk tee ju ikkagi ees.

Esimesel päeval, kui masina kätte sain, hakkasin vigu avastama. Spidomeeter jukerdab, kojamehed ei tööta, konditsioneer puhub ainult sooja õhku. Läksin müüja juurde tagasi ja kurtsin kõik mured ära. Pole probleemi, oli vastus, teeme kõik korda, meil on siin lammutus ja jupid kõik olemas. Remontima pidin muidugi ise, aga masin sai tõesti korda.

Konditsioneeri täitmine läks maksma 150 dollarit, aga see investeering oli kindlasti seda väärt. Sõites poolkõrbest läbi, kus temperatuurid tõusevad 50 kraadini, saab igaüks aru, et see oli hädavajalik.

Nüüdseks oleme selle maanteelaevaga läbinud 700 kilomeetrit ja ees ootab veel 3500. Keskmiseks kütusekuluks saja kilomeetri kohta tuli 8,3. See oli meile üllatus, sest olime arvestanud kümnega.


Ahjaa, see Ford on meile hetkel ka koduks. Esimene öö oli päris OK. Eks vaatame, mis edasi saab.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust