Otse põhisisu juurde

Ford Falcon Futura, 4.0 ridamootor, 96. aasta väljalase

Mitmed kogenud rändurid, keda oma reisil kohanud oleme, on soovitanud endale Austraalias auto osta. Vastasel juhul sa lihtsalt ei näe mitte midagi.

Pärast 4 päeva autoomanikuna Austraalias võin seda kinnitada.
Paljud ilusad ja huvitavad kohad jäävad lihtsalt busside ja rongide marsruutidest kõrvale.

Tegin muidugi enne auto ostmist ka veidi eeltööd, et mis masinat üldse osta tasub ja mille jupid
on kättesaadavamad. Selgus, et Austraalias on kaks põhilist automarki: Ford ja Holden, Holdenid on muuseas meie Opelitega väga sarnased. Kuna autoaiad küsivad vahendustasu ning backpackerite autod on väsinud, tundus kõige mõistlikuma auto otsimise kohana kohalik ajaleht. Austraalias ei ole auto24 samal tasemel mis meil. Kahjuks.

Esimesed kümme kõnet läksid tühja, aga siis näkkas. Ford Falcon Futura, 4.0 ridamootor, 96. aasta väljalase, 1300 dollarit (pisut alla 13 000 krooni). Kauba peale veel kaks tagavararatast ja paar lõdvikut. Igaks juhuks, pikk tee ju ikkagi ees.

Esimesel päeval, kui masina kätte sain, hakkasin vigu avastama. Spidomeeter jukerdab, kojamehed ei tööta, konditsioneer puhub ainult sooja õhku. Läksin müüja juurde tagasi ja kurtsin kõik mured ära. Pole probleemi, oli vastus, teeme kõik korda, meil on siin lammutus ja jupid kõik olemas. Remontima pidin muidugi ise, aga masin sai tõesti korda.

Konditsioneeri täitmine läks maksma 150 dollarit, aga see investeering oli kindlasti seda väärt. Sõites poolkõrbest läbi, kus temperatuurid tõusevad 50 kraadini, saab igaüks aru, et see oli hädavajalik.

Nüüdseks oleme selle maanteelaevaga läbinud 700 kilomeetrit ja ees ootab veel 3500. Keskmiseks kütusekuluks saja kilomeetri kohta tuli 8,3. See oli meile üllatus, sest olime arvestanud kümnega.


Ahjaa, see Ford on meile hetkel ka koduks. Esimene öö oli päris OK. Eks vaatame, mis edasi saab.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...