Otse põhisisu juurde

Mis vahe on kurameerival kurel ja armunud Viktorial?


Arvuti oli kuskilt endale suguhaiguse saanud ja suuremate kahjude ennetamiseks tegelesin pool tänast hommikut viiruse kõrvaldamisega arvuti intiimsetest piirkondadest.
Sattusin lihtsalt Windows Task Manageri protsesse üle kaema ja rahumeelselt muude vajalike programmide hulgas jooksis ka üks troojake, keda kohe muidugi märgati. Võttis teine liiga palju ressursse võrreldes teiste programmidega.
Foorumitest lugesin, et see viirus (ei mäleta täpselt enam kahjuri nime) levib USB-aukude, mälupulkade ja muude arvuti külge pandavate jubinate kaudu. Ja kui ta on juba kord arvutisse pääsenud, hakkab ta meeletu kiirusega erinevatesse kaustadesse paljunema.
Arvutil on kokku kolm auku, eks ta nendest ühe kaudu oma haiguse saigi.


Nii palju siis juhuslikust armastusest.

Kui me autoga mööda Austraalia teid kihutasime, oleks Andres peaaegu ühele armunud kurele otsa sõitnud. Ta oli selline halli värvi- täpselt nagu vihmase ilma Austraalia ja kui ma poleks teda märganud ja ümbruskonnast eristanud, oleksime tõenäoliselt sellest lollikesest üle pannud.
Andres jäi viimasel hetkel pidama, sest ma hõikasin, et kurg on tee peal. Jäime napilt enne tema keha seisma.
Kurg kummardus, nagu oleks peatamise eest tänanud, kohendas oma stressist turri läinud sulgi ja jooksis emasele (loomariigis on üldiselt ikka nii, et isased jooksevad emastel) järgi. Tema emane oli juba teisel pool asfaltteed.
Me tulime autost välja ja jäime nende kurameerimismängu pealt vaatama.

Väliste tunnuste põhjal tundus, et mõlemad on sillas teineteise eksistentsist. Õnnelik ellujääja oli edevam ja kirevam, teine kurg oli veidi häbelik, alalhoidlikum, " sa meeldid mulle küll, aga et päris kohe kätte ka ei anna" tüüpi.
Emane põgenes ülemeeliku isase eest, isane sai emase põgenemisest motivatsiooni juurde ja hüppas tähelepanu püüdmiseks ning mulje avaldamiseks veelgi kõrgemale, tegi veelgi kõvemat häält, iga lükke tagant kohedas ta oma sulgi. Isane püüdis ikka ilgelt uhke ja kõva mees välja näha, aga seda oli kaugele näha, et selles maailmas oli tal ainult üks nõrkus: tema emane. Nii nad seal kurameerisidki ning nende organismides möllasid erinevad keemilised ühendid, mis tekitasid lõpuks selle "õnnetunde".

Nüüd, mõned päevad hiljem, tundsin enda organismis mingit kõditavat tunnet. Kõdi on varvastest peanupuni, öösel ja päeval, istudes ja kõndides, raamatut lugedes, kirjutades, unistades, süüa tehes.
Pärast mõnda aega selle tunde tundmist märkasin seaduspärasust, et "see tunne" läheb tugevamaks, kui minu läheduses on Andres.

Kuna oleme viimastel kuudel koguaeg ninapidi koos olnud, siis ei ole ammu igatsust tundnud.
Nüüd, kui kehas on "kõdi", on temata isegi kümme minutit raske olla. Tahaks muudkui koguaeg voodis lebada, ta silmadesse vaadata ja kallistada-suudelda ja rääkida-rääkida-rääkida.
Täitsa imelik on see loodus. Ma arvan, et ma olen praegu nagu see hajameelne, "minu maailmas oled ainult sina", armunud kurg.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust