Otse põhisisu juurde

Perth-Darwini autoreisi tehnilisemast poolest


Täna on esmaspäev, 28.detsember.

Ma ei tea, kuidas ülejäänud Austraalias, aga Austraalia Põhjaterritooriumil peetakse ikka veel jõule.

Siin on ka täna riigipüha.
Kui riigipüha satub olema nädalavahetusel lisandub pühadeks tööpäevadest vabu päevi.

Lugesin Mihkel Raua, aborigeenide lühiajaloo, Discovery Channeli Austraalia raamatu läbi. Hakkasin juba Paapua Uus-Guinea kohta artikleid lugema.
Kuulan Tõnist. Hmm.. imelik on teda niimoodi kuulata pärast Raua raamatut.

Aga kirjutamine on tegelikult vähemalt sama mõnus kui lugemine ja kuulamine. Üldse, meeleelundid aitavad meil toredaid asju korda saata!

Täna siis meie autoreisist Perthist Darwinisse. Juhuks, kui keegi peaks midagi säärast kunagi tegema.

Kõigepealt, kui soovid autoga läbida 6000 km, peab sul kindlasti kaasas olema vähemalt kaks varukummi. Kui need on kasutusse võetud, tuleb otsida esimene rehviparanduskoda ja katki läinud kummid korda teha.
Ma veel ütlesin Andresele, et mis sa nüüd jamad, meil ei lähe enam rehve katki, et mis me siin tunde töökojas raiskame!
Mehel oli õigus. Juba järgmisel päeval läks meil varuratast vaja. Hea, et tal  tehnika nii käpas on!

Meil läks kumme ikka vingelt. Eriti meeldis kummidele katki minna asfalteerimata kruusateede peale. Loogiline: kuumus +40, treppis teed teravate väikeste kividega, suured vahemaad. Kahe kummi lappimine (ühel tegelikult oli ainult ventiil katki) läks Tom Price´s maksma 70 dollarit.

Teine asi, mida on äärmiselt vajalik autos omada, on vähemalt 15 liitrit vett. Kõige mõistlikumaks osutus osta 15liitrine kanister joogivett Woolworthsist (8 dollarit). Sellisel reisil olles vajavad rohkelt vett nii inimesed kui ka auto- et ennetada mõlema ülekuumenemist. Edaspidi enam veele kulutusi ei teinud, täitsime oma nõud karavanparkide joogivee kraanidest.

Kirjutasime Perthis olles 9 plaati, sest autos olev CD-mängija on töökorras ja vahepeal tahtsime lisaks teineteisele ka kedagi kolmandat kuulda. Raadiot kuuleb Austraalias ainult suurtes linnades ja nende ümbruses. Seega neile pole mõtet loota.
Et siis üheksa plaati 6000 km peale?
Viimastel reisipäevadel sõitsime pühalikus vaikuses, sest kõik plaatide laulud olid pähe kulunud ja iga laulu taaskuulmine põhjustas allergilisi reaktsioone, väikesi närvivapustusi. Lemmikutest lauludest said vihatud laulud. Ei tea, kuna suudame neid plaate normaalselt, mitte tõmmeldes taas kuulata?

Paaril korral magasime suvalistes kohtades tee ääres, aga enamik ajast viibisime rahvusparkide aladel ning kuna seal on kämpimine vaid kindlates kohtades lubatud ja ülejäänud kohtades keelatud, pidime pea iga päev muruplatsi eest keskmiselt 25-30 dollarit välja käima. Ainuüksi kämpimise peale kulus korralik summa (2100 krooni). Samas said selle eest ennast puhtaks pesta, akusid laadida, köögis süüa teha ja inimese kombel tualetis käia. Vahepeal magasime tee ääres ja kui järgmisel päeval ennast kuskil asulas puhtaks pesta tahtsime, läks meil see umbes 10 dollarit maksma.

Reisi jooksul sõitsime ka pimedas. Kokku vist ligi 300-400 km. Esiteks ei olnud selles kandis vähemalt 500 km raadiuses midagi vaadata ja eriti kuskil peatuda. Hakkas hämarduma. Tahtsime kella 23-ks asula lähedusse puhkekohta jõuda, et enne järgmisi matkasid mõned tunnid magada. Otsustasime, et sõidame ära.
Kui väljas läks pimedaks muutus teeäär sigivaks-sagivaks-säutsuvaks kohaks. Nägime vombatit, kängurusid, erinevat liiki öökulle, muid linde, hiiri ja teisi närilisi. Õnneks kõik olendid said aru, et kokkupuude metallist elukaga kiirusel 90 km tunnis oleks neile fataalsete tagajärgedega. Mõned olendid julgesid oma käpa siiski asfaldi äärele panna, kuid kohe said aru..et pole mõtet. Selle reisi jooksul kokkupõrkeid elusloodusega ei esinenud. Siiski soovitatakse pimedas mitte sõita. Keegi peab tee ääres vedelevatele surnud kängurudele siiski ju otsa sõitma..

Jõudes Broomist välja, Derbys hoiatati meid läheneva tsükloni eest. Kui enne plaanisime Kimberleysse sõita, siis Derbys tõdesime, et pole mõtet sinnakanti seiklema minna, sest kõikvõimalikud riiklikud institutsioonid hoiatasid läheneva maru eest. Selleks puhuks olid isegi teed suletud. Mõtlesime, et mis nad ajavad, käisime ja vaatasime üle. Teed oli tõepoolest suletud. Ja sellise elukaga, mis sest, et neljaliitrise ridamootoriga, pole asfalteerimata üleujutatud teele asja.

Paljudesse ilusatesse kohtadesse saamiseks tuleb ikkagi four-wheel drive´i omada. Selles veendusime ka, kuigi nii mõnigi kord suutis ka meie vanake läbimatuid teid võtta. Aga riskida ei tasu, eriti veel vana autoga.
Kui jääd kuskile poole tee peale kinni, edasi on 130 km ja tagasi umbes 270 km, mis siis teed? Hakkad aga 130 km suunas astuma. Hea, kui üks auto päeva jooksul sinust mööda sõidab. Ja hea, kui vett on piisavalt.
Vastasel juhul..

Kui vahepeal polnud asustust pea 500 km raadiuses ei mingit, siis bensiini ja kohvi pakkuvad roadhous´id olid ikka olemas. Mis sest, et vahepeal maksime sellises kohas bensiiniliitri eest 1,66 dollarit (Perthis ja suuremates linnades 1,20-1,29), sest muud valikut väga polnud. Auto tahab ka süüa. Kokku läks autosöögi peale umbes 8500 krooni. Planeerisime alguses bensiini peale vähem, aga kuna kilometraaž ületas plaanitavat 2000 km võrra, läks ka kütuse peale rohkem kui arvasime.

Muideks, kui sõita mööda Great Northern Highway´d või Brand, North Coastal Highwayd, siis kõik põhilisemad vaatamisväärsused ja ilusad kohad jäävad teest 200-300 km kõrvale. Edasi-tagasi teeb üks selline ots 400-600 km.
Üksildast, mööda kaunist Austraalia maastikku kaugustesse looklevat teed näeb aga sellise reisi jooksul piisavalt palju. Vaheldust kõigele sellele saab, kui pöörata paremale või vasakule..ja siis mõned sajad kilomeetrid ringi vaadata.

Üheski söögikohas me kordagi ei söönud, isegi ei joonud. Kui kohvik pakkus autojuhile tasuta kohvi, siis põikasime sealt läbi. Muidu restoranidesse asja polnud. Kõik oma energiavarud saime Woolworthsist ostetud toitudest. See kett on võrreldes teiste toidupoodidega võrdlemisi soodne. Ühel korral pidime ühest väikesest külapoest juustu, leiba ja vett ostma. Selle peale kulus umbes sama palju, kui Woolworthsis ühe korraliku toidukorvi peale.
Meie toiduratsioon oli üsna vaene ja koosnes põhiliselt: kartul, riis või makaronid, mõnikord harva üksik sale lihatükk, tomat-kurk, juust, tuunikala konservid, konservoad, mango-õunamahl, vesi, sepik, apelsinid, jogurt, kiivid. Toidu peale kulus 9 päevaga umbes sama palju nagu ööbimise peale, ehk ~ 2000 krooni.

Enne, kui olime läänekalda metropolist Perthist lahkunud, otsisime ülesse suurlinna läheduses asuva Ikea. Ikeast saime umbes 70 dollariga tekid, padjad, wok-panni, taldrikud, tassid, kahvlid-noad-lusikad. Ühest lähedalasuvast poest saime 50 dollariga praktilise gaasipliidi, gaasipliidi balloonid (16 tk), suure toidukasti, taskulambi, tööriistakomplekti.
Kõiki eespool loetletud vahendeid läks reisil vaja.
Puudust tundsime ehk ainult sääsevõrgust, mida oleks saanud installeerida lahtiste auto akende ette.

Lisaks kõikidele materiaalsetele vahenditele läks reisil vaja ka vaimseid "vahendeid". Ehk rohkelt närvi ja kannatust, kannatust ja närvi. Kui te olete päevast päeva kahekesi väikeses metallkastis või isegi imekaunis looduses, suures telgis või kitsas magamiskotis, tuleb ekstreemaalsetes tingimustes teineteisega hakkama saada ja lisaks lihtsalt hakkama saamisele veel ka asja nautida. See on aga igati suur väljakutse, mis pole nõrkadele. Sest just selliste reiside ajal selguvad teie suhte kitsaskohad, millest peab lihtsalt vägisi üle olema.
See on tõenäoliselt selle autoreisi kõige olulisem aspekt. Kui palju, kui kaua ja kui tihedalt suudame me teineteisega olla ja kas selles stressiolukorras suudame me teineteist ka armastada?

Suudame.

Kaardil olev kilometraaž ei ole päris täpne. Sellele tuleb lisada umbes veel 1000 km, mida me erinevates rahvusparkides tiirutades tegime. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust