Otse põhisisu juurde

Sebung kutung?

Ding dong king kong hong kong rong kong mong song penang menang gidong sisong minong rong rong rong gibong dedong vivong tupong!

Tegemist ei ole mingi uue arusaamatu värsistiiliga väljamõeldud keeles. Need on minu viimased emotsioonid Malaisiast.
Nad kasutavad ladina tähestikku ja olen Malaisias viibimise ajal märganud sellist seaduspära, et malaidele meeldib väga -ng sõna lõppu lisada. Ma ei tea,kas need sõnad päriselt ka midagi tähendavad. Aga siin kõneldav keel on tai keelest oluliselt lihtsam: auto on oto, bus on bas, takso on teksi jne.
Tegemist on ju siiski endise Briti kolooniaga ja keeles on palju laensõnu.

Lisaks sellele oleme täheldanud seda, et malaidel on mingi pikkuse-kõrguse kompleks. Nende pealinnas asub maailma üks kõrgematest lipumastidest, üks maailma kõrgematest teletornidest ja muidugi ei saa mainimata jätta Petronase tornid, mis on siiani maailma kõrgemad kaksiktornid. Ahjaa, sild, mida mööda Penangi sõitsime, oli üks Aasia pikimatest sildadest (13,5 km).

Pealegi Kuala Lumpuris on nii palju kõrghooneid, et linna peal ringi jalutades ja ringi vaadates, jääb kael ülesse vahtimisest valusaks.

Mis mulje KL üldiselt jättis? Linn on võrreldes Bangkokiga väga roheline, tänavad ja teed on oluliselt paremas seisukorras, linn on oma olemuselt-välimuselt väga modernne ja kõrgustesse pürgiv, prügikastid on iga nurga peal, mis Bangkokis on tõeline haruldus. Imelik on aga see, et malaid prügikaste nii vähe kasutavad ja palju prügi vedeleb tänaval. Bangkok üldpildis oli ikkagi oluliselt puhtam.
KL-is on ühistransport muidugi vingem ja selle süsteem on oluliselt paremini arenenud kui põhjanaabritel.

Aga millest sellised ummikud ja miks jalakäijate valgusfoorid ei tööta?
Kuigi KL ei ole mitme miljoni linn, on linnas hullupöörased ja ennenägematud ummikud. Pealegi nägime me ainult ühte jalakäijate valgusfoori, mis oli töökorras.

KL võiks saada linnade edetabelis 10-st 6 punkti.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust