Otse põhisisu juurde

Üks neljandik on 25%

Algamas on uus päev ja meil on ees uued avastused. Meie avastused pole võrreldavad keskaja avastajate avastustega ja selle tähtsusega kogu ülejäänud maailmale. Mingit moodi tähendust kannavad need avastused ikka.

Võtsime eile autos klaasikese (õigemini oleks plastmasstopsikese) punast pakiveini, mis oli oluliselt soojem, kui toatemperatuuri kraadide juures ja naersime, et kui Aasias saime endale 300 krooni eest lubada täiesti luksusliku hotellitoa hommikusöögiga ja internetiga, siis Austraalias on nii, et saame sama raha eest piiratud ruutmeetritega muruplatsi, kuhu peale ööseks auto parkida. Selline hinnavahe. Miks küll?

Eile ööbisime Austraalia läänepoolseimas linnas Denhamis. 28 km kaugusel sellest linnas asub selline koht nagu Monkey Mia, mis on muidugi kõige turistikam koht üldse Lääne-Austraalias ja kus hommikuti kella 8-12 vahel toidetakse looduslikke delfiine. Delfiinid ei ütle ette, mis kellaajaks nad sööma tulevad, aga mingi bioloogiline kell on neil ikka, sest nad tulevad Monkey Miasse alates kella 8-st. Nägime ka delfiine. Neil on juba selline heatahtlik nägu peas, mitte nagu hail. Seda viimast pole me veel isiklikult kohanud, aga kuulnud oleme temast palju.

Tänase öö veetsime nagu eelmise ja üle-eelmisegi autos. Auto parkisime Coral Bay karavanparki, mis omakorda asub Ningaloo mererahvuspargis. See pidi olema Lääne-Austraalia sukeldujate ja snorkeldajate paradiis. Suur ja pikk riff läheb mõnekümne meetri kauguselt kaldast. Eile käisime snorgledamas ka ja nägime mingit raid, kes ujus üsna madalal. Hea, et talle peale ei astunud.
Ujusime kaugemale ja sügavamale, aga võttis kuidagi kõhedaks. Kuigi teadsin, et selles kohas, kus ujusime, haisid ei tohiks olla (kaitsevõrk on ees!), siis ikka..vahepeal oli selline imelik tunne, kui keegi suurem sinu läheduses ujus. Täna proovime veelkord seda siinset mereelu uurida.

Kuna oleme viimaste päevade jooksul külastanud päris paljusid rahvusparke, otsustasime, et teeme endale rahvusparkide holiday passi. Iga sisenemine rahvusparki maksab 10 dollarit, aga 40 dollariga saab holiday passi, millega saab limiteerimata arvu rahvusparke külastada. Pass kehtib neli nädalat.


Lisaks sellele ostsime veel kärbsevõrgud. Nüüd käime kärbsevõrgud peas. Ja saame kauneid kohti nautida!

Praegu on 1100 km Perthist sõidetud. Üks neljandik on läbi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust