Kuigi mujal maailmas teatakse, et Austraalia sümbolloomadeks on armsad ja pehmed emu ja känguru, siis tegelikult võiks tänapäeval selleks olla juba üks teine loom- vastik ja kärnane aaga ehk Cane toad ehk Bufo Marinus (Giant toad, Marine toad, Cane toad inglise keeles ja saksa keeles Riesenkröte, Aga, Aga-Kröte).
Ma ei tea, kui paljud on midagi kuulnud aagast ehk merikärnkonnast?
(Tema leviala kaardil)
Ma ka enne Austraaliasse tulekut ei olnud temaga lähemalt kokku puutunud. Teadsin, et selline loom maailmas olemas on, muud midagi.
Huvi tema järele tärkas pärast isiklikku kokkupuudet kuskil Põhjaterritooriumi ja Lääne-Austraalia vahelisel piirialal.
Tegin parasjagu avatud köögis süüa, kui betoonpõrandale hüppas üks suur ja rasvane kärnkonn. Kuna olin eelnevalt näinud tanklates ja muudes avalikes kohtades tagaotsitava aaga reklaamplakatit, suutsin teda tuvastada.
Brr, ta nägi tõeliselt jäle välja. Ja kui palju ta sõi?
Vahepeal ma mõtlesin, et valguse peale tulnud putukad saavad köögis otsa ja ta hüppab ka meie õhtusöögi kallale. Kuigi ma üldiselt konnasid, ämblikke jms loomasid ei karda, siis ühes köögis aagaga oli küll ebameeldiv olla. Võib olla tegi ebameeldivaks teadmine, et tal on eriti mürgised näärmed, mis tapavad krokodille, koeri ja inimesi. Mina praadisin kartuleid ja lõikusin salatit, samal ajal kui Andres üritas mingi toikaga aaga eemale lükata. See muidugi ei õnnestunud, sest pärast igat eemale peletamist, tuli ta meie juurde tagasi.
Mulle ei ole kunagi eksperimendid loodusega meeltmööda olnud: ei jõgede teisele poole suunamised, järvede kuivatamised, liikide kasvatamised sellistest tingimustes, kus nad tegelikult kasvama ja elama ei peaks.
Merikärnkonnaga on tegelikult sama lugu, austraallased arvasid, et aagast saaks hea suhkruroo kahjurite hävitaja.
1935.aasta juunis oli Austraaliasse toodud 101 aagat, vahepeal suutsid konnad paljuneda ja augustiks oli loodusesse välja lastud juba 3000 isendit.
Praegu peaks neid Austraalia looduses olema sajad miljonid (väidetavalt pole Lääne-Austraalia alad veel nendest nakatunud, kuigi tegelikult arvatakse, et mõned konnad on juba ka sinna reisinud).
Aaga aga leidis, et tal on siin, Austraalias, muudki süüa ja otsustas oma toiduratsiooni muuta, mõjutades oma söömisharjumustega aborigeenseid konnasid, närilisi ja kogu toiduahelat tervikult.
Aaga ja tema mürgised näärmed on tekitanud Austraalias loodusliku katastroofi lähedase olukorra- kõik, kes teda süüa üritavad, surevad maha. Ja tema ise saab peaaegu kõiki süüa.
Novot, nüüd käib selle konna ümber kohutav nõiajaht. Konn lihtsalt on nii kohastunud siinses looduses. Mõned teadlased on väitnud seda, et konn on teinud läbi tohutu arengu ja suudab ööpäevas ületada tunduvalt rohkem kilomeetreid, kui tema eelkäijad, esimesed Austraaliasse saabujad.
Lisaks sellele meeldib merikärnkonnale hüpata võõrastesse autodesse, kottidesse, telkidesse ja sellisel viisil edasi reisida. No tõeline backpacker ikka, tahab ka Austraaliale tiiru peale teha!
Aaga vastu võitlemise meetodid on veel välja töötamata, kuid arvatakse, et teda aitavad mandrilt välja süüa Iridomyrmex purpureus ehk lihasööjad sipelgad.
Praegu tehakse merikärnkonna korjamise ja tapmise aktsioone. Eelmise aasta 29.märtsil viidi läbi konnade hävitamise üritus (Toad Day Out).
Inimesed püüdsid merikärnkonnasid kinni ja viisid nad kohalikkesse kogumispunktidesse, kus spetsialistid suretasid konnasid humaansete meetoditega.
Ma ei teadnud, mida Austraalia ajakirjandus täpsemalt humaansete meetodite all mõtles, aga juurdluse käigus selgus, et selleks on surm gaasikotis või külmutamine elusast peast. Tõepoolest, üsna inimlik!
Need hävitamismeetodid olid kooskõlastatud The Royal Society for the Prevention of Cruelty to Animals ametkonnaga, kes võitleb loomade vägivaldse kohtlemisega. Enne surma konnad muidugi kaaluti ja mõõdeti, et kõige vingema konna püüdjat premeerida.
Aagade teemal on Austraalias tehtud mitmeid uuringuid, üks nendest näitas, et Austraalias oleku ajal on konnade jalad pikenenud ja see võimaldab läbida neil öö jooksul vihmasel perioodil kuni 1,8 km.
Muidu on see kenake pärit Lõuna-ja Kesk-Ameerikast. Tema mürk mõjub närvisüsteemile ja südamele, kui oled sellega kokku saanud võib sind peagi tabada tugev süljeeritus, oksendamine, südame rütmihäired, vererõhu kõrgenemine, perioodiline paralüüs ja ka surm- südame seiskumise tõttu.
Mõned Lõuna-Ameerika hõimud kasutavad aaga mürki oma nooleotste tegemisel. Jaapanis kasutatakse konna mürki võitlemaks juuste väljalangemisega, Hiina meditsiinis aga opereeritavate inimeste südame rütmi aeglustamiseks. Aaga mürk on keeruline keemiline kokteil, mis koosneb 14 erinevast keemilisest ühendist.
Aaga nahavahetuse protsess on ka märkimist väärt: ta ronib selleks ajaks kuskile varjulisse kohta peitu, keskendub.
Pärast tugevat ja aktiivset keskendumist nahk tema seljal mõraneb, ta koorib selle maha ja sööb ära.
Selline loom siis.
Iu. Väga rõvedad olevused. Üldiselt ma suhtun ka igast loomadesse väga sõbralikult, aga see, kuidas see tüüp seal teie juures köögis passis, tekitas küll vastikusejudinad.
VastaKustutaGaasi ma konnade puhul küll ebahumaanseks ei pea. Kiire ja valutu surm. Elavast peast külmutamine on juba pisut julmem. Samas, meil on praegu väljas -25 kraadi külma, kui nad meie kliimas elaks, siis ootaks neid sama saatus.
Muideks, aagad on nii vinged sellid, et nad suudavad ka parasvöötmes edukalt paljuneda ja levida. Keegi teadlane rääkis, et isegi Venemaa kliima sobib talle. Tundub, et nad ei ole väga pirtsakas keskkonna osas. Põhja-Soome oleks talle vist juba suuremaks väljakutseks.
VastaKustutaTegelikult mul ei ole ka erinevate elusliikide vastu midagi, aga ta oli lihtsalt nii ülbe ja nii suur, et ma ei suutnud temaga koos süüa. :D