Lugu ühest heast inimesest

Lee, see naine, kellega koos töötan ja kes igal hommikul mind oma auto peale võtab...Ta on väga optimistlik.
Ta on hea inimene. Silmadest on näha. Ta käed on tunduvalt vanemad, kui tema bioloogilise vanuse järgi peaksid need olema.

Muideks, käed on reetlikud. Kui inimene võib isegi noor ja värske välja näha, siis käed näitavad inimesi tegelikku vanust.

Lee on nii umbes 45aastane naine, kes on oma eluga natuke pahuksisse läinud. 16aastaselt põgenes mõrvaliku ema eest, kes arvas, et Lee oleks võinud siia ilma üldse sündimata jääda. Ise k#ppisid ju Lee isaga kaitsevahenditeta, palun vabandust väljendi eest. Kui sa nii väga lapsi ei soovi, siis saab ju sellest hoiduda? Miks sündinud last sellepärast vihata?

Ei möödunud palju aega, kui Lee sattus raskesse liiklusõnnetusse (mootorrattaga), mis andis talle terveks eluks invaliidsuse.

Valed valikud, koolide pooleli jätmised, noorest peast tehtud rumalused. Ja siin ta ongi: 45aastane, kolme lapse ema, kaks korda lahutatud, üleni armine. Vanemal pojal on ema trikitamistest  mälestused veel liiga eredalt meelest, sestap ka poja ja ema vahelised keerulised suhted.

Lee seljal ja kõhul on kaks tätoveeringut, justkui igaveseks tema kehasse sisse raiutud meenutama nooruspõlve, mässumeelsust, olukorraga leppimatust. Ja kõike seda koledust, mis elus läbi elatud.

5 aastat narkomaaniat on Leel ka selja taga. Narkomaaniat ja pummeldamist, pummeldamist ja narkomaaniat.

Seda aega meenutab ta kui põrgut. Räägib, et kogu tema ilmalik vara ja teenitud raha läks tol ajal uimastite peale. Millegi muu peale ta tol hetkel ei mõelnud.

Narkots ja vägivald, vägivald ja narkots. Mida rohkem narkotsi ja alkoholi, seda rohkem vägivalda. Mees peksis Leed. Tõestuseks näitab ta mulle oma kodukaklustest armilisi käsi ja jalgu. Ma andsin talle vastu ka muidugi, jutustab ta mulle avameelselt autoroolis, peites samal ajal oma märgi silmi helepruunide päikeseprillide taha. Aga looduslikult on kord mees juba naisest tugevam. Loogish.

Praeguse eluga on Lee rahul. Aasta aega narko võõrutusravi aitas ta normaalsesse ellu rehabiliteerida ja nüüd on juba mitu aastat, kui ta pole tilkagi joonud, midagi endale sisse süstinud, midagi nuusutanud. Koristajatöö kõrvalt jääb tal piisavalt palju vaba aega, et veeta see oma 12aastase tütrega. Meeleheitlikult üritab Lee oma karmavõlga vähendada ja kaotatud aega tagasi teha.

See-eest suitsetab Lee praegu nagu korsten. Ta on ahelsuitsetaja.

Kuigi ta mõistab ja teadvustab, et materiaalsed vahendid ei kompenseeri lastele ealeski olemata jäänud lapsepõlve, vanemalikku-emalikku hoolitsust, unistab ta ikkagi koguda piisavalt raha, et soetada oma kolmele lapsele Darwinis maja.
Ja siis rahulikult ära surra.
Oma eluplaanides Lee enam ühtegi meest ei näe.
Lee ütleb, et tema elu on elatud.