Otse põhisisu juurde

Lugu ühest heast inimesest

Lee, see naine, kellega koos töötan ja kes igal hommikul mind oma auto peale võtab...Ta on väga optimistlik.
Ta on hea inimene. Silmadest on näha. Ta käed on tunduvalt vanemad, kui tema bioloogilise vanuse järgi peaksid need olema.

Muideks, käed on reetlikud. Kui inimene võib isegi noor ja värske välja näha, siis käed näitavad inimesi tegelikku vanust.

Lee on nii umbes 45aastane naine, kes on oma eluga natuke pahuksisse läinud. 16aastaselt põgenes mõrvaliku ema eest, kes arvas, et Lee oleks võinud siia ilma üldse sündimata jääda. Ise k#ppisid ju Lee isaga kaitsevahenditeta, palun vabandust väljendi eest. Kui sa nii väga lapsi ei soovi, siis saab ju sellest hoiduda? Miks sündinud last sellepärast vihata?

Ei möödunud palju aega, kui Lee sattus raskesse liiklusõnnetusse (mootorrattaga), mis andis talle terveks eluks invaliidsuse.

Valed valikud, koolide pooleli jätmised, noorest peast tehtud rumalused. Ja siin ta ongi: 45aastane, kolme lapse ema, kaks korda lahutatud, üleni armine. Vanemal pojal on ema trikitamistest  mälestused veel liiga eredalt meelest, sestap ka poja ja ema vahelised keerulised suhted.
Lee seljal ja kõhul on kaks tätoveeringut, justkui igaveseks tema kehasse sisse raiutud meenutama nooruspõlve, mässumeelsust, olukorraga leppimatust. Ja kõike seda koledust, mis elus läbi elatud.

5 aastat narkomaaniat on Leel ka selja taga. Narkomaaniat ja pummeldamist, pummeldamist ja narkomaaniat.
Seda aega meenutab ta kui põrgut. Räägib, et kogu tema ilmalik vara ja teenitud raha läks tol ajal uimastite peale. Millegi muu peale ta tol hetkel ei mõelnud.

Narkots ja vägivald, vägivald ja narkots. Mida rohkem narkotsi ja alkoholi, seda rohkem vägivalda. Mees peksis Leed. Tõestuseks näitab ta mulle oma kodukaklustest armilisi käsi ja jalgu. Ma andsin talle vastu ka muidugi, jutustab ta mulle avameelselt autoroolis, peites samal ajal oma märgi silmi helepruunide päikeseprillide taha. Aga looduslikult on kord mees juba naisest tugevam. Loogish.

Praeguse eluga on Lee rahul. Aasta aega narko võõrutusravi aitas ta normaalsesse ellu rehabiliteerida ja nüüd on juba mitu aastat, kui ta pole tilkagi joonud, midagi endale sisse süstinud, midagi nuusutanud. Koristajatöö kõrvalt jääb tal piisavalt palju vaba aega, et veeta see oma 12aastase tütrega. Meeleheitlikult üritab Lee oma karmavõlga vähendada ja kaotatud aega tagasi teha.

See-eest suitsetab Lee praegu nagu korsten. Ta on ahelsuitsetaja.

Kuigi ta mõistab ja teadvustab, et materiaalsed vahendid ei kompenseeri lastele ealeski olemata jäänud lapsepõlve, vanemalikku-emalikku hoolitsust, unistab ta ikkagi koguda piisavalt raha, et soetada oma kolmele lapsele Darwinis maja.
Ja siis rahulikult ära surra.
Oma eluplaanides Lee enam ühtegi meest ei näe.
Lee ütleb, et tema elu on elatud. 

Kommentaarid

  1. kui saad, tee tema kätest üks pilt... see võib ka väga kõnekas olla. aga hästi kirjutatud kurb lugu oli see.

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldib vahepeal kurbadest asjadest, oludest, inimestest kirjutada, aga see ei tähenda kindlasti veel seda, et mul on maniakaal-depressiivne hoog peal. Elu peab tasakaalus olema, ka emotsionaalselt, eks?

    Pilti kavatsen temast teha küll. Ja kui õnnestub, siis ka kätest :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust