Otse põhisisu juurde

Pealiskaudselt Austraalia põliselanikest - aborigeenidest




 

Australia (2008)




Armas aborigeenipoiss Nullah ja tema vanaisa filmist Austraalia.








Ühel päeval laenutasime kõrvalasuvast videolaenutusest Austraalia päritolu 2009.aasta filmi "Samson ja Delilah" (filmikirjeldus), mida näidati ka PÖFFil. Kuna päevad olid tööd ja õhtud tegemisi täis õnnestus meil alles eile see film ära vaadata.

Miks see film huvi pakkus?
Olin internetist leidnud selle teose kohta palju positiivseid arvustusi ning kuna kogu tegevus toimub ühes aborigeenide kommuunis, arvasin, et see võib aidata mul lahti mõtestada aborigeenide loomuse iseärasusi-omapärasusi.

Praeguseni olen aborigeene näinud Woolworthsi ees asotsiaalses vormis karjumas, röökimas ja omavahel nääklemas. Öösiti, kui aken lahti jääb, kuuldub meie tuppa tänavalt nende veidi loomalikku kiljumist.
Vahepeal olen mõelnud, et äkki kedagi neist tapetakse? Peaks appi ruttama? Keset ööd tänavale aborigeene lahutama minna pole vist kõige targem mõte.

Mõnel korral olen näinud, kuidas teismelised šokolaadinäod jooksevad kambaga poodi, kakuvad mõne lahja alkoholi paki lahti, tõmbavad 0,33-se kiirelt sisse ja jooksevad välja. Selle peale kehitab poe turvamees ja teenindajaskond vaid õlgu.. 

Inglise õnneotsija ja meremees William Dampier kirjeldas 17.sajandil aborigeene kui maailma kõige armetumaid inimesi. Sellest ajast peale muutus trendiks paigutada aborigeene inimkonna madalamale redelipulgale.

Inglise meresõitja James Cook kirjutas aga aborigeenide kohta positiivselt: nad võivad tunduda maailma kõige viletsamate inimestena, kuid reaalsuses on nad tunduvalt õnnelikumad, kui meie, eurooplased. Nad ei näi ühelgi asjal väärtust, mille me neile anname. Nad ei väärtusta ka neid asju, mis neil on ja mille eest saaksime neile erinevaid asju pakkuda.

Kuhu nad tegelikult kuuluvad?

Olgem ausad, valged on aborigeenidele palju piinu valmistanud: aborigeenide massimõrvad, orjastamised, sõtta kahurilihaks saatmised, alkoholikultuuri sisseviimised ja sisseharjutamised (esimestel aastatel, kui valged saabusid, oli vahetusrahaks rumm), aborigeenide oma maa-aladelt välja tõrjumised ja oma maal rentniku staatusesse asetamised, laste äravõtmised vanematelt jne. 

Kas film aitas aborigeenidest paremini aru saama hakata?

Vaevalt küll. Nii depressiivset filmi annab ikka otsida: noor kutt nuusutab päev läbi bensiini ja liimi. Tüdrukut, kes talle meeldib, "lööb külge" sõna otseses mõttes ehk viskab tüdrukut kividega, et tähelepanu püüda.

Noormees käitub üsna agressiivselt ja kaootiliselt, võib heast peast oma vennale kaikaga pähe virutada või niisama majas laamendada. Miks? Miks? Miks?

Jääb tunne nagu oleks tal kogu maailmas täiesti suva ja ta lihtsalt veedab oma eluaaega: ühe päeva veedab peategelane kividega puud visates, teise päeva sõidab kellegi ratastooliga mööda asulat ringi, kolmandal päeval istub silla all teki sees..ja tal on ümbruskonnast üsna suva.

Poisi armastatud aborigeenitüdruk pekstakse läbi kodukommuuni liikmete poolt, siis vägistavad teda valged rullnokad ja lõpuks, kui ta kõikidest piinadest bensiini nuusutamise abil pääseda tahab, jääb ta auto alla.

Neile, kellele meeldivad masendavad filmid: 


Kommentaarid

  1. Pöffil nähtud ja tegemist selle aasta parima filmielamusega - eriti filmi esimene pool.

    VastaKustuta
  2. Mulle ka meeldis see film tegelikult- hea vaheldus mõttetutele Hollywoodikatele ja mõistusevabadele komöödiatele.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...