Otse põhisisu juurde

Pealiskaudselt Austraalia põliselanikest - aborigeenidest




 

Australia (2008)




Armas aborigeenipoiss Nullah ja tema vanaisa filmist Austraalia.








Ühel päeval laenutasime kõrvalasuvast videolaenutusest Austraalia päritolu 2009.aasta filmi "Samson ja Delilah" (filmikirjeldus), mida näidati ka PÖFFil. Kuna päevad olid tööd ja õhtud tegemisi täis õnnestus meil alles eile see film ära vaadata.

Miks see film huvi pakkus?
Olin internetist leidnud selle teose kohta palju positiivseid arvustusi ning kuna kogu tegevus toimub ühes aborigeenide kommuunis, arvasin, et see võib aidata mul lahti mõtestada aborigeenide loomuse iseärasusi-omapärasusi.

Praeguseni olen aborigeene näinud Woolworthsi ees asotsiaalses vormis karjumas, röökimas ja omavahel nääklemas. Öösiti, kui aken lahti jääb, kuuldub meie tuppa tänavalt nende veidi loomalikku kiljumist.
Vahepeal olen mõelnud, et äkki kedagi neist tapetakse? Peaks appi ruttama? Keset ööd tänavale aborigeene lahutama minna pole vist kõige targem mõte.

Mõnel korral olen näinud, kuidas teismelised šokolaadinäod jooksevad kambaga poodi, kakuvad mõne lahja alkoholi paki lahti, tõmbavad 0,33-se kiirelt sisse ja jooksevad välja. Selle peale kehitab poe turvamees ja teenindajaskond vaid õlgu.. 

Inglise õnneotsija ja meremees William Dampier kirjeldas 17.sajandil aborigeene kui maailma kõige armetumaid inimesi. Sellest ajast peale muutus trendiks paigutada aborigeene inimkonna madalamale redelipulgale.

Inglise meresõitja James Cook kirjutas aga aborigeenide kohta positiivselt: nad võivad tunduda maailma kõige viletsamate inimestena, kuid reaalsuses on nad tunduvalt õnnelikumad, kui meie, eurooplased. Nad ei näi ühelgi asjal väärtust, mille me neile anname. Nad ei väärtusta ka neid asju, mis neil on ja mille eest saaksime neile erinevaid asju pakkuda.

Kuhu nad tegelikult kuuluvad?

Olgem ausad, valged on aborigeenidele palju piinu valmistanud: aborigeenide massimõrvad, orjastamised, sõtta kahurilihaks saatmised, alkoholikultuuri sisseviimised ja sisseharjutamised (esimestel aastatel, kui valged saabusid, oli vahetusrahaks rumm), aborigeenide oma maa-aladelt välja tõrjumised ja oma maal rentniku staatusesse asetamised, laste äravõtmised vanematelt jne. 

Kas film aitas aborigeenidest paremini aru saama hakata?

Vaevalt küll. Nii depressiivset filmi annab ikka otsida: noor kutt nuusutab päev läbi bensiini ja liimi. Tüdrukut, kes talle meeldib, "lööb külge" sõna otseses mõttes ehk viskab tüdrukut kividega, et tähelepanu püüda.

Noormees käitub üsna agressiivselt ja kaootiliselt, võib heast peast oma vennale kaikaga pähe virutada või niisama majas laamendada. Miks? Miks? Miks?

Jääb tunne nagu oleks tal kogu maailmas täiesti suva ja ta lihtsalt veedab oma eluaaega: ühe päeva veedab peategelane kividega puud visates, teise päeva sõidab kellegi ratastooliga mööda asulat ringi, kolmandal päeval istub silla all teki sees..ja tal on ümbruskonnast üsna suva.

Poisi armastatud aborigeenitüdruk pekstakse läbi kodukommuuni liikmete poolt, siis vägistavad teda valged rullnokad ja lõpuks, kui ta kõikidest piinadest bensiini nuusutamise abil pääseda tahab, jääb ta auto alla.

Neile, kellele meeldivad masendavad filmid: 


Kommentaarid

  1. Pöffil nähtud ja tegemist selle aasta parima filmielamusega - eriti filmi esimene pool.

    VastaKustuta
  2. Mulle ka meeldis see film tegelikult- hea vaheldus mõttetutele Hollywoodikatele ja mõistusevabadele komöödiatele.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust