Otse põhisisu juurde

Prussakate paraad

Ohjah. Ohkan sügavalt ja ei oska midagi öelda.

Me alustasime täna hommikul Darwinis asuvate Domino'se pitsaketi majade koristamisega.
Austraalias oleku ajal pole ma veel loomaaias käinud ja kui ausalt öelda pole ma sellist loomade paraadi ka kuskil mujal maailmas näinud, nagu seda täna hommikul Palmerstoni linnaosa Domino'ses.

Igas suuruses, värvuses, pikkuses ja mõõtudes prussakad vurasid rahumeelselt tainast sõtkuvate, tomatit hakkivate ja hakkliha praadivate pitsameeste ja -naiste ümbruses. Tõelise sümbioosi näide- inimene ja prussakas käsikäes ühel areaalil.
Sellest suurest populatsioonist oli mõni kindlasti suitsidaalne prussakas, kes hüppas elu lõpetuseks toiduanumasse. Või näiteks täitsa kogemata, minnes koju, komistas ja kukkus?

Lisaks prussakatele ning nende laiale variatsioonile oli Domino'ses märgata ka teisi eluslooduse esindajaid, keda mina, üsna nõrk ja saamatu entomoloog, üldse tuvastada ei suutnudki. 

Domino's on sellele saamatule firmale aga üsna parajaks väljakutseks. Kujutad ju isegi ette, milline võiks välja näha ühe korraliku rasvase pitsa tegemise koht?
Põrandal on aastate paksune rasvakiht, rasvased ja tomatised on kõik seinad, laed, aknad, toolid. Toolid jah! Proovid tooli peale istuda, aga libised maha, sest nii rasvane on.

Ja ühe sellise 70ruutmeetrise rasvase maja kevadkoristuse tegemiseks on täpselt kolm tundi aega: kahel hindu mehel ja minul.
Ja Stevel ka, aga tema ei loe. Ta on meist kõigist kõige hädisem.

Ma sain tema peale täna väga pahaseks ja ütlesin selle ka välja, sest elementaarsete vahenditeta ja ainult klaasipuhastusvahendiga pole võimalik kolme tunniga imesid teha.
Akna pesemise "lapid" ehk tema vanade pükste sääred ja poolikud särgid olid tal pesemata jäetud ning jätsid aknaklaasidele enneolematult koledad triibud.
Palusin tal olukorda lahendada ja ütlesin, et ma ei saa niimoodi aknaid puhtaks. Ta käis kümme minutit ära ja tõi mulle kaks värsket ajalehte. Lahenduseks.

Väga hea, et tõi. Aknaid pesin ajalehe kaante ja uudistelehtedega, kasutamisest säästsin ja panin kõrvale lehe vahel ilmuva töökuulutuste lehe. Sealt ma endale järgmise töö leiangi.

Ja hindudel edeneb Stevega koostöö väga hästi, sest nad saavad koristamisest ja selle kvaliteedist ühtemoodi aru.

Poisid tegid täna letitagust: üks ajas mopiga rasva laiali ning teine poleeris masinaga "pestud" põrandat järgi. Pärast seda oli põrand ikka nagu liuväli. Isegi kuivalt.

Mina tegin letiesist: aknad, lauad, lett, toolid jne.
Mulle tundub, et statsionaarset koristajat seal pole, sest laudade all olid Marsi paberid aastast 2008.

Tõstsin need muidugi prügikasti, kuigi meie suurpuhastuse alla ei käinud sellised ülesanded. Lisaks oli põrand konisid, jäätisepulkasid jms täis.
Muideks, nendesse šokolaadipaberitesse olid nii mõnedki prussakad sisse kolinud ja võib olla lõhkusin ma tänase tegevusega kellegi pereidülli.
Ei tea.

Aga see tüüp, kellega mul on vastastikune toimiv antipaatia, üllatas mind taas.
Oujee, ta küsis minu käest täna, mis tähtkujust ma olen. Nagu see parandaks meie suhteid? Mõlemad oleme Skorpionid. Mis siis?

Ega ta mind sellega ei üllatunud. Ma küsisin poiste käest, et kas nad seda letiesist põrandat ei kavatsegi teha mopi ja poleerimismasinaga?
Antipaatia tüüp muidugi küsis minu käest: Is any floor there?

Eee..
Ei tea jah, leti ees on auk, mis viib teisele poole maakera.
Ehk kuskile Eesti lähedusse?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...