Ma olen tükk aega ennast kogunud. Mõelnud kummast enne kirjutada, kas kirjutada sellest, kuidas töötame (metoodikast) või kirjutada pigem inimestest, kellega koos töötan. Mõlemad on igatahes väga tähelepanuväärsed teemad. Katsun neid omavahel kombineerides mingisuguse ülevaate anda.
Tol pühapäeval, enne esimest tööpäeva magasin rahutut und. Mingi ärevus näris hinge, mitmed erinevad küsimused ja mõtted tiirlesid peas: kas saan hakkama, kas mulle meeldib see töö ja kui kaua suudan ma koristajatööd teha, kas ma olen sellega rahul ja kui kauaks suudab mulle selline töö väljakutset pakkuda. Jälle need samad pseudoprobleemid, mis Eestiski, töö on töö, eks?
Ärkasin öösel iga kahe tunni tagant ülesse, vaatasin närviliselt kella- et kas saab juba tööle minna?
Pärast lõputuna tundunud ööd lõpuks äratuskell ka tirises. Hüppasin äratuskella esimeste signaalide peale ülesse, tõmbasin öö jooksul räigelt higistanud kehale rätiku ümber ja jooksin duši alla. Duši all mõtlesin, et äkki nad saavad aru, et ma ei tea koristamisest midagi: mis lapp mille jaoks on, mis vahend mida maha võtab ja üldse- see peaks ju ka paras teadus olema. Miks ma küll ennast CV-s selliseks koristusprofessionaaliks valetasin, haamerdas mul peas.
Andres olles toona veel töötu ja prii kohustustest, tegi oma igavikupikkust töötuaega parajaks ja viis mind tööle.
Kaks tõmmut India kutti tervitasid mind selle kooli õuel, mida pidime Steve sõnul nädal aega küürima. Mõlemad India kutid olid minust mõned aastad nooremad, aga juba nii habetunud.
Tegin hiljem nalja India meeste vuntside teemal, veel hiljem sain aru, et see on Indias umbes sama püha nagu lehmgi. Kui ma poistega lähemalt tutvusin, selgus, et nad õpivad Austraalias Adelaides kokandust ja enne pühasid saadeti nad Darwinisse tööle, sest Darwinis olevat olnud suur töökätepuudusekriis. Neile maksti kinni lennupiletid, elamised, kõik transpordi- ja igapäevakulud. Peaasi, et nad Darwinisse kaheks kuuks tööle sõidaksid.
Need kaks hindut olid täiesti normaalsete vaadete ja arusaamistega inimesed, ainult veidike laisad ja aeglased.
Poisid kandsid aeg ajalt roosasid riideid ja kui ma ühel päeval üleni roosas tööle tulnud kuti üle vaikselt itsitasin, küsis kutt, miks läänemaailmas on roosa tüdrukute värv ja miks mehed seda ei kanna. See on ju nii kena! Ma ei osanud talle seda põhjendada. Lisasin vaid, et Eestis on lilla ka veidike "imelik" värv. Selle kandmisega on meie mehed üsna ettevaatlikud. Lisaks roosale meeldis sellele kutile ka valge pärliga kuldsõrmus - nimetissõrmes.
Teine kutt oli veidi mehelikum. Teme asukohta võis määrata spetsiifilise lõhna järgi.
Liigne initsiatiivikus on vahel väga kahjulik. Kui ma esimesel päeval tööle jõudsin pidime ühest vanist kõik koristusvahendid välja võtma. Ma siis mõtlesin, et olen ka asjalik ja tassin vahendid autost kooli.
Hindud aga nähes seda, kuidas ma asjadega ühest kohast teise tuiskan, otsustasid selle töö minu peale jätta ja tegid oma aega kooli kõrval seistes parajaks. See oli alles algus.
Alustasime õpetajatetoast. Õpetajatetuba oli selline omapärane, miskit väga teha ei olnud.
Eestis pole see mõeldavgi, et õpetajatetoa seinu ei kaunista konservatiivsed maalid kaunist Eestimaa loodusest, vaid hoopiski läbustavate õpetajate pildid, aga Austraalias, vähemalt selles koolis, oli see nii. Kõik õpetajate joomingud on kenasti jäädvustatud ja avalikuks tehtud, keegi midagi ei häbenenud, mis sest, et mõne pildi peal oli mõni nina ikka väga punane ja mõni dekoltee kiskus peo lõpuks ikka ülemäära paljastavaks. Ka õpetajad on inimesed, kellele meeldib pärast väsitavat koolipäeva üks või kaks või vahepeal ka kolm Bacardi koksi teha.
Mis me siis koristame siin, õpetajatetoas? Aknad ja rulood, lauad ja toolid. Millega? Sel hetkel sain selles firmas töötamise põhiteadmisi ja -oskuse, mida üritan ka edaspidi töösse rakendada, sest midagi uut sisse viia sissetöötanud süsteemidesse on väga raske.
Steve ütles lause, mis kahandas tema professionaalsuseastet minu silmis: kõike tehakse glass cleaneriga. Mitte ainult klaaspindasid, vaid ka väärispuidust mööblit, tolmunud toole, seinu ja riiuleid, põrandat, kraanikausse ja mida iganes tegema peab. Mis mõttes, aga see ei poleeri ju kallist väärispuidust mööblit, millega oli sisustatud kogu kool. Ammugi ei eemalda glass cleaner korrosiooni kraanikausist. Ma olin küll koristamises algaja, aga omasin selliseid baasteadmisi. Aga mis siis, ka pärast glass cleanerit asi läigib, oli põhjendus.
"Kui läigib, siis on puhas."
Tol pühapäeval, enne esimest tööpäeva magasin rahutut und. Mingi ärevus näris hinge, mitmed erinevad küsimused ja mõtted tiirlesid peas: kas saan hakkama, kas mulle meeldib see töö ja kui kaua suudan ma koristajatööd teha, kas ma olen sellega rahul ja kui kauaks suudab mulle selline töö väljakutset pakkuda. Jälle need samad pseudoprobleemid, mis Eestiski, töö on töö, eks?
Ärkasin öösel iga kahe tunni tagant ülesse, vaatasin närviliselt kella- et kas saab juba tööle minna?
Pärast lõputuna tundunud ööd lõpuks äratuskell ka tirises. Hüppasin äratuskella esimeste signaalide peale ülesse, tõmbasin öö jooksul räigelt higistanud kehale rätiku ümber ja jooksin duši alla. Duši all mõtlesin, et äkki nad saavad aru, et ma ei tea koristamisest midagi: mis lapp mille jaoks on, mis vahend mida maha võtab ja üldse- see peaks ju ka paras teadus olema. Miks ma küll ennast CV-s selliseks koristusprofessionaaliks valetasin, haamerdas mul peas.
Andres olles toona veel töötu ja prii kohustustest, tegi oma igavikupikkust töötuaega parajaks ja viis mind tööle.
Kaks tõmmut India kutti tervitasid mind selle kooli õuel, mida pidime Steve sõnul nädal aega küürima. Mõlemad India kutid olid minust mõned aastad nooremad, aga juba nii habetunud.
Tegin hiljem nalja India meeste vuntside teemal, veel hiljem sain aru, et see on Indias umbes sama püha nagu lehmgi. Kui ma poistega lähemalt tutvusin, selgus, et nad õpivad Austraalias Adelaides kokandust ja enne pühasid saadeti nad Darwinisse tööle, sest Darwinis olevat olnud suur töökätepuudusekriis. Neile maksti kinni lennupiletid, elamised, kõik transpordi- ja igapäevakulud. Peaasi, et nad Darwinisse kaheks kuuks tööle sõidaksid.
Need kaks hindut olid täiesti normaalsete vaadete ja arusaamistega inimesed, ainult veidike laisad ja aeglased.
Poisid kandsid aeg ajalt roosasid riideid ja kui ma ühel päeval üleni roosas tööle tulnud kuti üle vaikselt itsitasin, küsis kutt, miks läänemaailmas on roosa tüdrukute värv ja miks mehed seda ei kanna. See on ju nii kena! Ma ei osanud talle seda põhjendada. Lisasin vaid, et Eestis on lilla ka veidike "imelik" värv. Selle kandmisega on meie mehed üsna ettevaatlikud. Lisaks roosale meeldis sellele kutile ka valge pärliga kuldsõrmus - nimetissõrmes.
Teine kutt oli veidi mehelikum. Teme asukohta võis määrata spetsiifilise lõhna järgi.
Liigne initsiatiivikus on vahel väga kahjulik. Kui ma esimesel päeval tööle jõudsin pidime ühest vanist kõik koristusvahendid välja võtma. Ma siis mõtlesin, et olen ka asjalik ja tassin vahendid autost kooli.
Hindud aga nähes seda, kuidas ma asjadega ühest kohast teise tuiskan, otsustasid selle töö minu peale jätta ja tegid oma aega kooli kõrval seistes parajaks. See oli alles algus.
Alustasime õpetajatetoast. Õpetajatetuba oli selline omapärane, miskit väga teha ei olnud.
Eestis pole see mõeldavgi, et õpetajatetoa seinu ei kaunista konservatiivsed maalid kaunist Eestimaa loodusest, vaid hoopiski läbustavate õpetajate pildid, aga Austraalias, vähemalt selles koolis, oli see nii. Kõik õpetajate joomingud on kenasti jäädvustatud ja avalikuks tehtud, keegi midagi ei häbenenud, mis sest, et mõne pildi peal oli mõni nina ikka väga punane ja mõni dekoltee kiskus peo lõpuks ikka ülemäära paljastavaks. Ka õpetajad on inimesed, kellele meeldib pärast väsitavat koolipäeva üks või kaks või vahepeal ka kolm Bacardi koksi teha.
Mis me siis koristame siin, õpetajatetoas? Aknad ja rulood, lauad ja toolid. Millega? Sel hetkel sain selles firmas töötamise põhiteadmisi ja -oskuse, mida üritan ka edaspidi töösse rakendada, sest midagi uut sisse viia sissetöötanud süsteemidesse on väga raske.
Steve ütles lause, mis kahandas tema professionaalsuseastet minu silmis: kõike tehakse glass cleaneriga. Mitte ainult klaaspindasid, vaid ka väärispuidust mööblit, tolmunud toole, seinu ja riiuleid, põrandat, kraanikausse ja mida iganes tegema peab. Mis mõttes, aga see ei poleeri ju kallist väärispuidust mööblit, millega oli sisustatud kogu kool. Ammugi ei eemalda glass cleaner korrosiooni kraanikausist. Ma olin küll koristamises algaja, aga omasin selliseid baasteadmisi. Aga mis siis, ka pärast glass cleanerit asi läigib, oli põhjendus.
"Kui läigib, siis on puhas."
Kommentaarid
Postita kommentaar