Otse põhisisu juurde

Tööintervjuu Woolworthsi alkoholipoe assistendi kohale

Tol päeval, kui mul Woolworthsi alkoholipoe assistendi koha intervjuu oli, läks kõik teistmoodi, kui tavaliselt. Olin eelneval ööl halvasti ja vähe maganud ning tuju polnud ka kindlasti maksimumi peal. Otsustasin, et sel päeval keskendun ainult tööintervjuule. Mõtlen läbi, mida ja kuidas ma endast räägin, mis töökogemusi mainin ja mida rääkimata jätan.
Sel päeval ei läinud ma oma koristajatööle. Sellepärast, et logistiliselt ning ajaliselt poleks olnud võimalik tööintervjuud ja tööd linna teises otsas kuidagi klapitada.
Seega. Ainult tööintervjuu.

Hakkasin tööintervjuule minema mõned tunnid varem. Võtsin arvesse need asjaolud, et ma ei tunne linna hästi, ei tea, mis on õige bussiliin selle kandi jaoks, ei tea, kus täpselt asub Hibiscuse keskus, kus mul see intervjuu aset leidis.

Väljas oli sel päeval midagi +40 kraadi kanti. Päris kuum oli. Bussi sisenedes tundsin, kuidas mu ninasõõrmed keelduvad bussis olevat hapnikku sisse hingamast. Seal oli räige pahmott- buss lõhnas higi ja kuse järele. Bussisõit polnud õnneks pikk. Hakkasin oma peatuses maha minema, kui ühtäkki kleepusid minu jalanõud bussi põranda külge ja ainuke viis, kuidas neid sealt ära sai, oli kõvasti jõuga tõmmata.

Mida kuradit see nüüd tähendab?

Tõmbasin oma plätud bussi põranda küljest lahti, aga pärast bussi põranda külge liimumist terveks nad ei jäänud.
Olin bussipeatuses ja (jala)nõutu. Õnneks mõned sajad meetrid eemal asus suur kaubanduskeskus.

Kuna kuum päike oli asfaldi tunduvalt kuumemaks kütnud, kui õhu, vee ja muud elemendid, siis paljajalu 300 m lähima kaubanduskeskuseni kõndimine osutus parajaks väljakutseks. Alguses proovisin selle vahemaa läbi joosta, siis sain aru, et tiheda liiklusega kohas pole võimalik joosta. Otsisin varje, kus teekate ei olnud nii meeletult kuum. Varje ei olnud eriti kuskil. Siis ma lihtsalt kõndisin ja oigasin, sest tulikuum asfalt suutis mu jalatallad ära kõrvetada.

Ühel hetkel ma siiski jõudsin kaubanduskeskusesse, jalad kuuma asfaldiga koos, ja ostsin endale esimesed ettejuhtuvad jalanõud.

Õnneks olin aega varunud. Sellest kaubanduskeskusest pidin jalutama veel mõne(d) kilomeetri(d), et jõuda Hibiscuse keskuseni.
Jalutasin ja jalutasin ja jalutasin, higistasin, jõin vett, higistasin selle kohe välja, jõin uuesti vett. Nii ma kolm liitrit välja higistasingi.
Jõudes kohale, olin ma tõeline sookoll. Jalad veel õrnalt kuuma asfaldiga koos, üleni higine ja mitte kõige värskema väljanägemisega.

Kohapeal selgus, et tegemist on grupiintervjuuga, millest peale minu võtab osa veel umbes 20 Austraalia naist.

Ja kuidas ma eristusin sellest massist? Mina, Andrese vanas t-särgis, liibukates ja maailma kõige odavamates plätudes, käes erkkollane märkmepaber soovitaja kontaktandmetega ning nemad, kostüümides, kõrgetes kontsakingades ja oma mapid käes, kus kõik ülikoolide diplomid ning ametlikud soovituskirjad tuhendest asutusest.
Eee, ei tea, kas ma ikka peaks sinna minema?

Istusin natuke, pidasin endaga dialoogi ning otsustasin, et mis ma ikka lähen sellele intervjuule. Naerdakse ainult välja. Ma ei saanud aru, kuidas need inimesed on suutnud sellise kuumaga kostüümides ja ülikondades kohale tulla?
Esmamulje, mis saadakse sinu väljanägemisest, on kahtlemata oluline, aga et niimoodi pingutada selle nimel.
Pealegi, ei tee lõpuks ükski poeassistent oma tööd mingis Versace kostüümis.

Ma ei oleks suutnud neile konkurentsi pakkuda ka siis, kui ma oma reisikoti kõige vingema riideeseme selga pannud oleksin.

Otsustasin, et hiilin enne intervjuu algust tagaukse kaudu välja.
Mõeldud-tehtud.

Kommentaarid

  1. Vikid, kärkunni on mõistlik müüa eestimaa palavuses itss

    VastaKustuta
  2. Pardon, ei saa hästi kommentaarist aru.
    Proua või Preili või Härra anonüümne, selgitage palun!

    VastaKustuta
  3. Kärkunn = kärakas
    Aga mõte on ikka ähmane, IMHO.

    Väga elavad kirjeldused, aitäh elamuse eest.
    Ise püüan vahelduva eduga oma eelmise sajandi 70ndatel kirjutatud päevikut sisestada, ehk pakub huvi - http://vettmerre.blogspot.com/

    VastaKustuta
  4. kellel kuidas ,sul sulavad plätud ja mõnel külmuvad olematud ninakarvad :D

    VastaKustuta
  5. See on väga levinud, et anonüümsete inimeste anonüümsete kommentaaride mõte jääbki lõpuni lahti mõistetamata.
    Olen oma elu jooksul kohanud ka asjalikke anonüümseid, aga väga vähe!

    Jaanuar, lisaks sellele, et üritad jagu saada sellest veest, mis merre juba ära voolanud, päevikut sisestadas, proovid ka päevakajaliste teemadega tegeleda?

    Kätlyn, kui sa just mingit isiksuse lõhestumise haigust ei põe, siis ei tohiks oma olematute ninakarvade pärast väga palju põdeda. Eriti veel enne tööintervjuud või muud olulist kokkusaamist. Ja lisaks ninakarvadele võivad veel nii mõnedki muud olulised elemendid ära külmuda!Kui ainult ninakarvad, mida tegelikult üldse olemaski pole, siis on ju veel hästi.

    VastaKustuta
  6. Viki, ma pidasin silmas seda, et külma ilmaga juuakse alkoholi rohkem. Eestlane joob 12 liitrit ja austraallane 10 liitrit puhast piiritust aastas. 12 liitrit piiritust aastas = 5 pudelit viina KUUS.
    Arusaamatu - külm ajab jooma, kuum ajab ka jooma. Või on eestist saabunud sepad ajanud numbri lakke?
    Äkki sepad seletavad miks see kuum jooma ajab?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust