Tööintervjuu Woolworthsi alkoholipoe assistendi kohale

Tol päeval, kui mul Woolworthsi alkoholipoe assistendi koha intervjuu oli, läks kõik teistmoodi, kui tavaliselt. Olin eelneval ööl halvasti ja vähe maganud ning tuju polnud ka kindlasti maksimumi peal. Otsustasin, et sel päeval keskendun ainult tööintervjuule. Mõtlen läbi, mida ja kuidas ma endast räägin, mis töökogemusi mainin ja mida rääkimata jätan.

Sel päeval ei läinud ma oma koristajatööle. Sellepärast, et logistiliselt ning ajaliselt poleks olnud võimalik tööintervjuud ja tööd linna teises otsas kuidagi klapitada.
Seega. Ainult tööintervjuu.

Hakkasin tööintervjuule minema mõned tunnid varem. Võtsin arvesse need asjaolud, et ma ei tunne linna hästi, ei tea, mis on õige bussiliin selle kandi jaoks, ei tea, kus täpselt asub Hibiscuse keskus, kus mul see intervjuu aset leidis.

Väljas oli sel päeval midagi +40 kraadi kanti. Päris kuum oli. Bussi sisenedes tundsin, kuidas mu ninasõõrmed keelduvad bussis olevat hapnikku sisse hingamast. Seal oli räige pahmott- buss lõhnas higi ja kuse järele. Bussisõit polnud õnneks pikk. Hakkasin oma peatuses maha minema, kui ühtäkki kleepusid minu jalanõud bussi põranda külge ja ainuke viis, kuidas neid sealt ära sai, oli kõvasti jõuga tõmmata.

Mida kuradit see nüüd tähendab?

Tõmbasin oma plätud bussi põranda küljest lahti, aga pärast bussi põranda külge liimumist terveks nad ei jäänud.
Olin bussipeatuses ja (jala)nõutu. Õnneks mõned sajad meetrid eemal asus suur kaubanduskeskus.

Kuna kuum päike oli asfaldi tunduvalt kuumemaks kütnud, kui õhu, vee ja muud elemendid, siis paljajalu 300 m lähima kaubanduskeskuseni kõndimine osutus parajaks väljakutseks. Alguses proovisin selle vahemaa läbi joosta, siis sain aru, et tiheda liiklusega kohas pole võimalik joosta. Otsisin varje, kus teekate ei olnud nii meeletult kuum. Varje ei olnud eriti kuskil. Siis ma lihtsalt kõndisin ja oigasin, sest tulikuum asfalt suutis mu jalatallad ära kõrvetada.

Ühel hetkel ma siiski jõudsin kaubanduskeskusesse, jalad kuuma asfaldiga koos, ja ostsin endale esimesed ettejuhtuvad jalanõud.

Õnneks olin aega varunud. Sellest kaubanduskeskusest pidin jalutama veel mõne(d) kilomeetri(d), et jõuda Hibiscuse keskuseni.
Jalutasin ja jalutasin ja jalutasin, higistasin, jõin vett, higistasin selle kohe välja, jõin uuesti vett. Nii ma kolm liitrit välja higistasingi.
Jõudes kohale, olin ma tõeline sookoll. Jalad veel õrnalt kuuma asfaldiga koos, üleni higine ja mitte kõige värskema väljanägemisega.

Kohapeal selgus, et tegemist on grupiintervjuuga, millest peale minu võtab osa veel umbes 20 Austraalia naist.

Ja kuidas ma eristusin sellest massist? Mina, Andrese vanas t-särgis, liibukates ja maailma kõige odavamates plätudes, käes erkkollane märkmepaber soovitaja kontaktandmetega ning nemad, kostüümides, kõrgetes kontsakingades ja oma mapid käes, kus kõik ülikoolide diplomid ning ametlikud soovituskirjad tuhendest asutusest.
Eee, ei tea, kas ma ikka peaks sinna minema?

Istusin natuke, pidasin endaga dialoogi ning otsustasin, et mis ma ikka lähen sellele intervjuule. Naerdakse ainult välja. Ma ei saanud aru, kuidas need inimesed on suutnud sellise kuumaga kostüümides ja ülikondades kohale tulla?

Esmamulje, mis saadakse sinu väljanägemisest, on kahtlemata oluline, aga et niimoodi pingutada selle nimel.
Pealegi, ei tee lõpuks ükski poeassistent oma tööd mingis Versace kostüümis.

Ma ei oleks suutnud neile konkurentsi pakkuda ka siis, kui ma oma reisikoti kõige vingema riideeseme selga pannud oleksin.

Otsustasin, et hiilin enne intervjuu algust tagaukse kaudu välja.

Mõeldud-tehtud.