Otse põhisisu juurde

1.osa sõprusest: kui palju on neid inimesi, kes sind toetavad?

Sõprus on minu jaoks omapärane inimeseloomale iseloomulik vastastikuse sümbioosi vorm. Minu jaoks on sõprusel üks väga oluline ja esmatähtis kriteerium- vastastikkus. Sõprussuhe peab olema vastastikune, vastasel juhul see ei toimi.

Hiljaaegu, kui juhtusin Google Talkis roheline olema, sattus minu käekäigu kohta küsimusi küsima üks minu vana tuttav, kes küsis, kuidas käsi käib ja kuidas suhtega rahul olen ja kas olen õnnelik ja kuna Eestisse tulen. Muuseas, väljendas minu tuttav läbi lillede pahameelt, et ma pole talle välismaalt kaarti saatnud, sõbrapäevaks ja sünnipäevaks sõnumeerinud ja üldse talle helistanud!

Hmm, selline kriitikatulv tõmbas mind kohe tagasi ning otsustasin, et edaspidi ma selle inimesega pikemalt ei suhtle. Miks ta niimoodi hädaldab, et tal pole sõpru ja keegi talle ei helista? Kas ta on ise kunagi kellelegi helistanud? Olulistel hetkedel meeles pidanud?

Sõprus pole ainult koos läbustamine-joomine, kord aastas kuskil järve ääres sünnipäevade tähistamine, stampsõnumi sünnipäevaks saatmine. Sõprus võtab aega, energiat, erinevaid ressursse, vahepeal kahandab sõprus sinu pangaarvet.

Aga vastastikune sõprus on toimiv. Kui sa annad, siis sa saad vastu: energiat, aega hea inimese kuulamiseks ja aega heale inimesele südamelt ära rääkimiseks, emotsioone, materiaalseid ja mittemateriaalseid kingitusi.

Osad inimesed jäävad sinuga lõpuni

Olen varemgi kuulnud oma tutvusringkonnas inimeste suust ütlusi, justkui neil pole sõpru ja justkui keegi ei helista kunagi neile ning ei pea neid meeles. Tihtipeale on inimesed sellepärast kurvad ja õnnetud.

Olen selle küsimuse enda jaoks ära lahendanud. Elus on üksikuid inimesi, kes jäävad elu lõpuni sinu elu määravateks inimesteks. Suurem osa inimestest on liikuvad inimesed. 

Sa liigud nendega küll samas jões, kuid nad liiguvad sinust kiiremini tänu mingitele vooludele, aeglasemini takistuste tõttu, paremates tingimustes (näiteks kiire kala seljas), kehvamates tingimustes. Mingi aeg on teie kiirused ja eesmärgid samad, kuid..see on mööduv.

Ja mis siis nii väga muretseda, kui ühel hetkel te olete küll selles samas jões, aga teineteisest nii kaugel, et teineteisega suhtlemiseks peaks häälepealad katki karjuma?
Igati ebamugav ju?

Neid liikuvaid inimesi on sinu elus aga suurem osa. Seega, nad lähevad varem või hiljem. Lahutab teid kooli lõpetamine, kodulinnast ära kolimine, abiellumine, laste saamine või midagi muud?

Kes sinu aega ei vaja, neile pole vaja seda pühendada

Mõnikord tahaks kedagi väga elu lõpuni hoida, aga sa tunned, kuidas see inimene libiseb käest. Siinkohal võib lihtsalt saatuslikuks saada sõprussuhte kriteeriumi olulise osa mitte täitmine. 
Huvi pole vastastikune. 
Inimesele ei lähe korda see, mida räägid ja mis sinuga toimub. Sellised sõprussuhteid ei tohiks kunstlikult üleval hoida regulaarse sõnumeerimise ja kokkusaamisega. Need peaks ära lõpetama. Samas surevad sellised sõprussuhted iseenesestki. Milleks kulutada energiat inimeste peale, kes sinu energiast ei hooli? 
 
Kui inimesel pole aega ja tahtmist, siis milleks raisata oma kirjade, kohtumiste ning sünnipäeva kutsetega kellegi väärtuslikku eluaega?
See on ikkagi tema väärtusliku elu väärtuslik ja loetud aeg. Ja ma arvan, et sõprussuhtes peab aja kinkimine vastastikune olema. Muidu see asi ei toimi.
 
Vahepeal olen tundnud ülimat piinlikkust. Umbes midagi sellist, mida võiks tunda inimene,kes läks presidendi vastuvõtule läbipaistvas ja etiketile mittevastavas kleidis ning kõik meediakanalid kirjutasid tema "ämbrist".
Olen tundud piinlikkust kokku saades möödunud eluetappide inimestega.

Saan kokku inimesega, kellega olen oma lühikese elu jooksul palju korda saatnud, aga kellega pole midagi rääkida ja kellega pole midagi ühist. 
Kuidas läheb?
Hästi.
Mis uut?
Ei midagi erilist. 
Sul äkki midagi uut?
Kuule, kah ei midagi. 

Milleks? 

Ma olen võib olla ülimalt nõudlik sõprade suhtes, aga ma leian, et tõelisi sõpru ei lahuta ei raske töö, suured kohustused, vahemaad, suur armastus, ajavahed ega ka erinevad elustiilid. Ja sellist piinlikku momenti, et midagi ühist või üldse rääkida pole, tõeliste sõprade vahel ei teki kunagi. 
Mingi imelik energia lihtsalt tõmbab teid teineteise poole. Te naudite teineteisega vestlemisi. See on vastastikune ja see peab olema vastastikune. Muidu see ei tööta. 


Kes on kes ja kui sügavalt ta sulle korda läheb?

Eemal olemine ja teises keskkonnas elamine, hakkama saamine, raskuste ületamine, teeb ka paljud sõprade-teemalised küsimärgid punktideks, komadeks. Mõni muutub pärast eemalolekut hüüumärgiga sõbraks! 
Kõik see selgub juba üsna lühikese aja jooksul. 
Tõelised sõbrad teavad, et su elu väljamaal pole mingi roosamanna. Teavad, mille pärast su pea praegu valutab ning sa tead, mis eluetapp neil seal kaugel külmal maal parasjagu käes on. See on vastastikune.

Kui Andres merelt tagasi oli, pani ta oma telefonile rohkelt krediiti, et oma 1-3 parima sõbraga tuleviku, oleviku ja mineviku teemadel teisest maailma otsast telefonivestlusi pidada. Ta ootas põnevusega seda hetke, kui Eestis hakkas sobiv kellaaeg, et helistada. Mitte, et ta minuga sellest kõigest rääkida ei saaks ja ei tahaks. Saab ja tahab, aga sõprus on midagi muud. 

Ta ei heiduta ennast kunagi sellest, et sõbrad peavad Austraaliasse helistamist kalliks ja pole meie äraoleku ajal seda kordagi teinud. Ta on aktiivsem pool ja on väga rõõmus, kui sõbrad leiavad aega temaga vestlemiseks. Raha rahaks. See, mida sa selle raha eest saad, on tuhat korda väärtuslikum. 

Kui ta oli selle positiivse laengu vestlustest sõpradega kätte saanud, küsis ta minu käest, kas ma ei tahagi kellegagi rääkida?
Ma vastasin, et nendega, kellega tahaks, nendega suhtlen ma regulaarselt. "Alles eile rääkisin!"

Selle loo moraal seisneb selles, et kui sa vahel tunned ennast üksikuna ja arvad, et sõbrad on su unustanud, oma eluga edasi läinud, helista neile! 
See töötab. Teinekord helistavad nemad sulle.

Kommentaarid

  1. Nii see on jah.
    Aga mida teha siis, kui ise enda meelest pingutad selle sõpruse nimel ka kaugel olles, aga teiselt poolt ei tule seda, mida ootad? Või siis samas mõndade inimestega ei suhtlegi väga regulaarselt, aga siis kui kokku saad, on ikka hea ja tunne selline, et polegi auku sisse tekkinud.
    Seda piinlikkusetunnet ma tean väga hästi. Kunagi on koos oldud ja tehtud ja räägitud, aga nüüd äkki ei ole enam seda ühisosa. On hoopis ebameeldivustunne ja tahaks ruttu ära minna, sest see ebamugavustunne lämmatab. Sõprus on üks imelik loom.

    VastaKustuta
  2. Ma tahtsingi oma teise osa sellel teemal kirjutada. Teine osa on veidike keerulisem ja võtab minult oluliselt rohkem mõtlemisaega. Seedin teemat mõnda aega :)

    Mina leian, et oma eluga tuleb edasi minna, olla suhete osas avatud ja leida uusi-huvitavaid inimesi, mitte takerduda kellegi otsa, kes sinu sõprusest huvitatud pole.
    Ma olen ka mõnedele kirjutanud, helistanud, aega leidnud, aga see pole osade tegelaste puhul vastastikune olnud. Ja muideks, need inimesed, kes on sõprussuhtes initsiatiivikamad, väsivad nagu nii ühel korral. Ja siis tullakse sind süüdistama, et sa pole helistanud enam?

    Sõprussuhete kohapealt olen siin saanud ühe huvitava kogemuse osaliseks, mis järjekordselt kinnitab seda, et kui oled ise inimeste suhtes hooliv, ei olda ka sinu suhtes ükskõiksed. Ja hoolivuse võib "välja teenida" peaaegu võõrastelt inimestelt teisest kultuurist ja rahvusest juba poole päevaga.
    Sellest juba järgmisel korral.

    VastaKustuta
  3. Lugesin seda üpriski vana teksti... tundus kuidagi värske ja aktuaalne.

    Olen ka vahemaade järgi palju sõprusest õppinud. Eriti seda, missugune suhe kestab, missugune mitte. Tihti tuleb ise olla aktiivne. Samas, on ka neid, kellega aastas võib-olla paar korda kirjutab, sõnumineerib, ja ikkagi on tunne, nagu oleks alles eile näinud. Ükskord oli ühe sõbrannaga kohvi ja koogi laua taga lobisedes suur avastus, kui selgus, et viimati saime kokku poolteist aastat tagasi.

    Ja siis on need, kes elavad samas linnas ja kellega saad linna peal kokku, räägid selle lühivestluse, mille sa üleval ilusasti kirja panid... ja kõnnid edasi sama tühja tundega, nagu enne teda. Mõnest inimesest on siiski kahju, kui nii läheb.

    Mul on saksas sõbranna, kellega helistame sünnipäevadel (mõlemal jaanuaris) juba 1997. aastast... Vahel kirjutame ka, aga helistame kindlasti. Aga tegelikult ma ei pea helistamist kõige tähtsamaks. Minu jaoks on igasugune suhtlus suhtlus - kirjutamine (ka paberil!), sõnumite saatmine jne. Isegi see, kui ma saan lugeda su mõtteid siin :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria