Otse põhisisu juurde

Kängurudele meeldib musitada




Kommentaarid

  1. Oi kui vahvad:)
    Kas Vabariigi aastapäeva ka tähistasite?

    VastaKustuta
  2. üliarmsad, lihtsalt üliarmsad... vaatan siin teie pilte ja ei saa enam silmi nendelt kahejalgsetelt (või on nad ametlikult neljajalgsed, hmm?). huvitav, et nad on üpriski Muhu omade moodi ;)

    VastaKustuta
  3. Suurejooneliselt küll ei tähistanud. Pidasime EV, vanakest, meeles küll ja tõstsime tema terviseks lahjad klaasid.

    Kängurud olid tõesti megavahvad ja nii sõbralikud. Kui vahepeal võivad nad üsna ohtlikud olla, siis need konkreetsed olid väga sõbralikud, uudishimulikud ning neile meeldis mu nägu lakkuda. Kängurudel on nii mõnus pehme keel :) Ma igatahes sain mitu musi kängurult. Ja see pisike, see esimene, see võttis mul käest kinni. Ohh. Ma tegelikult satun igasugustest loomadest päris kiiresti vaimustusse. Teine elukas, kes mulle sügavat muljet avaldas oli minikiskja Quoll.

    Ma korraks jäin mõtlema, et missugused need Muhu omad on, aga siis tuli meelde, et sealses karmis kliimas on mõned säärased olendid kohastunud ja elavad täitsa täisväärtuslikku elu?

    VastaKustuta
  4. Kui veel mõtlema kipud, siis siin näeb neid pildis ka: http://www.jaanalind.ee/kanguru-tv/ Eks nad ikka üsna sarnased, Muhus ehk tiba väiksemad ja pelglikumad.

    PS! Ma satun isegi pildi järgi vaimustusse nendest Austraalia loomadest... Linnud on ka ilusad!

    VastaKustuta
  5. Eestlased on ikka..leidlikud!On kakkude ja metssigade TV ja ma ei olnud siiamaani känguru otse-eetrist veel midagi kuulnud. Aga on reality-showde ajastu ja ka känksid ei taha tasuta kuulsusest ilma jääda :)

    Käthe, sa oled ise üks vaimustav olend, sinust võib ka väga kergelt vaimustusse sattuda. Pead ikka oma hanged ja lumelabidad ja suusad sinnapaika jätma ja kuni veel liigesed terved, laia maailma ära tulema.
    Kodus jõuab veel olla küll ja küll. Ma vähemalt lohutan ennast nii. Ja oma meest ka vahel, kui tal koduigatsus tuleb.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr