Otse põhisisu juurde

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma...

Meie varasemates postitustes on juttu olnud minu uuest töökohast pärlilaeval ning see on palju küsimusi tekitanud, seega otsustasin mõne sõnaga sellest tööst lähemalt rääkida.

Päris nii nagu Karl Madise "Pärlipüüdja" laulus mu töö muidugi välja ei näe. Õigemini pärlipüüdmisega ei ole see kuidagi seotud. Selles protsessis on küll võimalik osaleda, aga hooaeg on juulis ja augustis ning selle ajani ma siia vist tööle jääda ei plaani.

Meie töökoht asub Põhja-Kimberleys, umbes 600 lennukilomeetrit Darwinist, täiesti asustamata maal. See maa kuulub aborigeenidele ja pärlifirma rendib nende käest maad, õigemini küll vett, merelahtesid ja rannikuala, kus pärlid kasvavad. Kuna vee temperatuur on wet seasoni ajal konstantselt 30-31 kraadi, võite isegi ette kujutada, milline soodne elukeskkond see kõikvõimalikele molluskitele, parasiitidele, bakteritele ja vetikatele on. Minu tööülesandeks praegusel hooajal on pärlikarpide puhastamine.

Pärlikarbid kasvavad restides, mis ripuvad poiliini küljes umbes 2 meetri sügavusel. Kõik karbid tuleb ära puhastada kord 2 nädala jooksul. Selleks kasutame me paate, mille ühes pardas asuvad vintsid ning keset alust asetseb puhastusmasin.

Paadi meeskond koosneb kolmest inimesest: üks meeskonnaliige tõmbab resti merest välja ja asetab selle masinasse. Kaks meest puhastavad karbid nendest parasiitidest, mida masin eemaldada ei suutnud ning lasevad resti merre tagasi.
Meie farmis tegutseb umbes 10-12 paadi meeskonda.

Töö ise ei ole sugugi kerge, sest oled hommikust õhtuni märg ja pidevalt puutud kokku kõikvõimalike erinevat liiki floora-faunaga. Näiteks oma esimesel tööpäeval ei kandnud ma randmekaitseid, sest ei olnud veel veendunud nende vajalikkuses. Kui olin esimesed pärlirestid veest välja tõmmanud, sain tuttavaks fireweediga. See on selline vetikas, mis on kõrvenägesest umbes 10 korda tugevama kõrvetamisvõimega. Mu käed olid hetkega ville täis ja need jäid sinna viieks päevaks. Kui käte peal olevatest villidest lahti sain, tekkisid uued jalgadele, siis varvastele ja nii edasi.

Vanemad kolleegid muidugi väitsid, et nahk harjub selle kõigega ja siis pole enam nii hull. Esimene nädal igatahes oli. Hiljem läks tõepoolest lihtsamaks, sest oskasin juba erinevate ohtude eest hoiduda.

Neljast uuest mehest, kes minuga samal nädalal laevale tulid, lahkusid kaks pärast esimest nädalat. Tervis ja närvid ei pidanud vastu.
Hoolimata sellest, et tegemist raske füüsilise, märja ja haisva tööga, naudin ma seda. Ümberringi on imeilus loodus, riffhaid, kes meil juba nagu koduloomade eest on ja keda me lõuna ajal söödame, ja sinine meri.
Olen mõelnud, et paljud inimesed oleksid nõus selle eest maksma, et mõned päevad sellistes kaunites kohtades veeta.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust