Meie varasemates postitustes on juttu olnud minu uuest töökohast pärlilaeval ning see on palju küsimusi tekitanud, seega otsustasin mõne sõnaga sellest tööst lähemalt rääkida.
Päris nii nagu Karl Madise "Pärlipüüdja" laulus mu töö muidugi välja ei näe. Õigemini pärlipüüdmisega ei ole see kuidagi seotud. Selles protsessis on küll võimalik osaleda, aga hooaeg on juulis ja augustis ning selle ajani ma siia vist tööle jääda ei plaani.
Meie töökoht asub Põhja-Kimberleys, umbes 600 lennukilomeetrit Darwinist, täiesti asustamata maal. See maa kuulub aborigeenidele ja pärlifirma rendib nende käest maad, õigemini küll vett, merelahtesid ja rannikuala, kus pärlid kasvavad. Kuna vee temperatuur on wet seasoni ajal konstantselt 30-31 kraadi, võite isegi ette kujutada, milline soodne elukeskkond see kõikvõimalikele molluskitele, parasiitidele, bakteritele ja vetikatele on. Minu tööülesandeks praegusel hooajal on pärlikarpide puhastamine.
Pärlikarbid kasvavad restides, mis ripuvad poiliini küljes umbes 2 meetri sügavusel. Kõik karbid tuleb ära puhastada kord 2 nädala jooksul. Selleks kasutame me paate, mille ühes pardas asuvad vintsid ning keset alust asetseb puhastusmasin.
Paadi meeskond koosneb kolmest inimesest: üks meeskonnaliige tõmbab resti merest välja ja asetab selle masinasse. Kaks meest puhastavad karbid nendest parasiitidest, mida masin eemaldada ei suutnud ning lasevad resti merre tagasi.
Meie farmis tegutseb umbes 10-12 paadi meeskonda.
Töö ise ei ole sugugi kerge, sest oled hommikust õhtuni märg ja pidevalt puutud kokku kõikvõimalike erinevat liiki floora-faunaga. Näiteks oma esimesel tööpäeval ei kandnud ma randmekaitseid, sest ei olnud veel veendunud nende vajalikkuses. Kui olin esimesed pärlirestid veest välja tõmmanud, sain tuttavaks fireweediga. See on selline vetikas, mis on kõrvenägesest umbes 10 korda tugevama kõrvetamisvõimega. Mu käed olid hetkega ville täis ja need jäid sinna viieks päevaks. Kui käte peal olevatest villidest lahti sain, tekkisid uued jalgadele, siis varvastele ja nii edasi.
Vanemad kolleegid muidugi väitsid, et nahk harjub selle kõigega ja siis pole enam nii hull. Esimene nädal igatahes oli. Hiljem läks tõepoolest lihtsamaks, sest oskasin juba erinevate ohtude eest hoiduda.
Neljast uuest mehest, kes minuga samal nädalal laevale tulid, lahkusid kaks pärast esimest nädalat. Tervis ja närvid ei pidanud vastu.
Hoolimata sellest, et tegemist raske füüsilise, märja ja haisva tööga, naudin ma seda. Ümberringi on imeilus loodus, riffhaid, kes meil juba nagu koduloomade eest on ja keda me lõuna ajal söödame, ja sinine meri.
Olen mõelnud, et paljud inimesed oleksid nõus selle eest maksma, et mõned päevad sellistes kaunites kohtades veeta.
Päris nii nagu Karl Madise "Pärlipüüdja" laulus mu töö muidugi välja ei näe. Õigemini pärlipüüdmisega ei ole see kuidagi seotud. Selles protsessis on küll võimalik osaleda, aga hooaeg on juulis ja augustis ning selle ajani ma siia vist tööle jääda ei plaani.
Meie töökoht asub Põhja-Kimberleys, umbes 600 lennukilomeetrit Darwinist, täiesti asustamata maal. See maa kuulub aborigeenidele ja pärlifirma rendib nende käest maad, õigemini küll vett, merelahtesid ja rannikuala, kus pärlid kasvavad. Kuna vee temperatuur on wet seasoni ajal konstantselt 30-31 kraadi, võite isegi ette kujutada, milline soodne elukeskkond see kõikvõimalikele molluskitele, parasiitidele, bakteritele ja vetikatele on. Minu tööülesandeks praegusel hooajal on pärlikarpide puhastamine.
Pärlikarbid kasvavad restides, mis ripuvad poiliini küljes umbes 2 meetri sügavusel. Kõik karbid tuleb ära puhastada kord 2 nädala jooksul. Selleks kasutame me paate, mille ühes pardas asuvad vintsid ning keset alust asetseb puhastusmasin.
Paadi meeskond koosneb kolmest inimesest: üks meeskonnaliige tõmbab resti merest välja ja asetab selle masinasse. Kaks meest puhastavad karbid nendest parasiitidest, mida masin eemaldada ei suutnud ning lasevad resti merre tagasi.
Meie farmis tegutseb umbes 10-12 paadi meeskonda.
Töö ise ei ole sugugi kerge, sest oled hommikust õhtuni märg ja pidevalt puutud kokku kõikvõimalike erinevat liiki floora-faunaga. Näiteks oma esimesel tööpäeval ei kandnud ma randmekaitseid, sest ei olnud veel veendunud nende vajalikkuses. Kui olin esimesed pärlirestid veest välja tõmmanud, sain tuttavaks fireweediga. See on selline vetikas, mis on kõrvenägesest umbes 10 korda tugevama kõrvetamisvõimega. Mu käed olid hetkega ville täis ja need jäid sinna viieks päevaks. Kui käte peal olevatest villidest lahti sain, tekkisid uued jalgadele, siis varvastele ja nii edasi.
Vanemad kolleegid muidugi väitsid, et nahk harjub selle kõigega ja siis pole enam nii hull. Esimene nädal igatahes oli. Hiljem läks tõepoolest lihtsamaks, sest oskasin juba erinevate ohtude eest hoiduda.
Neljast uuest mehest, kes minuga samal nädalal laevale tulid, lahkusid kaks pärast esimest nädalat. Tervis ja närvid ei pidanud vastu.
Hoolimata sellest, et tegemist raske füüsilise, märja ja haisva tööga, naudin ma seda. Ümberringi on imeilus loodus, riffhaid, kes meil juba nagu koduloomade eest on ja keda me lõuna ajal söödame, ja sinine meri.
Olen mõelnud, et paljud inimesed oleksid nõus selle eest maksma, et mõned päevad sellistes kaunites kohtades veeta.
Kommentaarid
Postita kommentaar