Leidub ikka kujusid!

Erinevate asjaolude kokkulangemiste ja põhjuste pärast olen nüüdseks elanud mõned päevad hostelis, kus ma olen kohanud oma Austraalias olemise kõige tähelepanuväärsemaid persoone. Need persoonid pole tibide, machode prototüübid. Need persoonid võiksid olla vabalt kellegi raamatu peategelased.

No näiteks?
Esimeses toas oli minu toakaaslaseks 80aastane Barbara, kes rändas mööda Austraaliat nagu seda teevad tuhanded välismaa backpackerid.
Teised hosteli elanikud kutsusid Barbarat hellitavalt "grandmotheriks". 

Barbaraga oli juhtunud üks kahetsusväärne lugu, mis sundis teda mõneks ajaks hostelisse paikseks jääma. Ühel õhtul tuli ta ühelt pubirallilt tagasi, õlut tarbinuna, komistas ja kukkus endal parema käe katki. Nüüd ei saa Barbara ringi hääletada (uskumatu, et keegi 80aastane võiks Austraalias ringi hääletada), aga toas ta vaatamata katkisele käele ka ei suutnud püsida.

Kui kõik magama läksid, sättis Barbara ennast oma reisikoti parimatesse riietesse ning läks linna peale- elu sisse ahmima. Ta oli üsna särav kuju, eristus kõikidest sealviibivatest inimestest oma elutahte ja eluhuvi poolest. 

Aga kuidas ta norskas? Eriti osavalt norskas Barbara pärast õlut.
Tundub, et kõrge vanus on mõjutanud ka Barbara magamiskombeid. Ta ärkas kell 4 hommikul ülesse, pani oma kauboisaapad ja -kaabu selga ning läks linna peale.
Mida tegema? Ei tea, igatahes paari tunni pärast tuli ta tagasi ja kui teised inimesed ärkasid, magas ta õndsat und. 

Teine oluline moment, mis Barbarat iseloomustab, on see, et ta kandis väga seksikaid pitsilisi stringe. Ja hoidis oma padja kõrval erinevate lillede õisi.
Ja üldse, keskealised mehed käisid tal päris tihti ukse taga.
Vot, selline vanaema siis!

Teine näide värvikast persoonist pärineb minu teisest hostelitoa kogemusest.
Filmis "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy" oli üks depressiivne-melanhoolne robot Marvin. Ma arvasin, et selliseid inimesi pole päriselus olemas!

Igatahes, see Korea tüdruk, kes on siin linnas juba 15 päeva elanud ning pole suutnud tööd leida, on nagu see Marvin. Samas oli Marvin isegi positiivsem, kui Korea tüdruk Chloe.

Chloe nõuded töö suhtes pole kõrged, võib vabalt töötada köögis nõudepesijana, on varem osalenud Bundabergis tsukiinide korjamises, elanud neli kuud Melbournes töö ja tegevuseta.
On 28aastane ja on Austraalias juba teist aastat. Ta on väga armas ja tore, aga saamatuse võrdkuju.

Ta ohkab iga asja peale sügavalt "Ohhhhhh.." ja teeb seda tihemini, kui mina õhku sisse hingan. Iga asi paneb teda ohkama: ilm, see, et tööd ei ole, see, et inglise keelt ei oska, see, et meest pole, see, et sõpru ei ole.
Chloe põhitegevuseks on ohkamine.
Ja siis ta räägib mulle õhtul, kuidas ta vaatas täna peeglisse ja nägi, kuidas üks uus korts lisandus tema igivanale näole.
Kuidas peaks ta nüüd endale poiss-sõbra saama?

Tema kõrval olen mina tõepoolest positiivse mõtlemise kuninganna.
Ta on 15 päeva Darwinis tuba üürinud ja pole tööd saanud. Kui ma küsisin, kuhu ta on proovinud, siis tal pole väga midagi öelda olnud. See tähendab, et ta pole kuskile proovinud. Ning kujutate ette...polegi tööd saanud?

Siis ma võtsin kõik oma allikad kasutusse ja hakkasin talle ette vuristama, kuhu ja mis töö tegijat otsitakse. Tundub, et üks osa minu positiivsest mõtlemisest kandus talle üle. Ta sättis ennast umbes tund aega peegli ees ja läks CV-sid välja printima ning laiali viima.

Selle sama päeva õhtul ja järgmisel päevalgi sai ta ühte Itaalia restorani nõusid pesema. Nõudepesemine oli Chloe jaoks liiga raske, pani biitsepsi valutama. Ülejärgmisel päeval sai Chloe hotellis housekeeperi koha. Ta oli õnnelik. 

 

...ja mina olin üllatunud, et temasugused alati õnnetud olevad inimesed suudavad vahel ka siiralt õnnelikud olla.