Otse põhisisu juurde

Leidub ikka kujusid!

Erinevate asjaolude kokkulangemiste ja põhjuste pärast olen nüüdseks elanud mõned päevad hostelis, kus ma olen kohanud oma Austraalias olemise kõige tähelepanuväärsemaid persoone. Need persoonid pole tibide, machode prototüübid. Need persoonid võiksid olla vabalt kellegi raamatu peategelased.

No näiteks?
Esimeses toas oli minu toakaaslaseks 80aastane Barbara, kes rändas mööda Austraaliat nagu seda teevad tuhanded välismaa backpackerid.
Teised hosteli elanikud kutsusid Barbarat hellitavalt "grandmotheriks". 

Barbaraga oli juhtunud üks kahetsusväärne lugu, mis sundis teda mõneks ajaks hostelisse paikseks jääma. Ühel õhtul tuli ta ühelt pubirallilt tagasi, õlut tarbinuna, komistas ja kukkus endal parema käe katki. Nüüd ei saa Barbara ringi hääletada (uskumatu, et keegi 80aastane võiks Austraalias ringi hääletada), aga toas ta vaatamata katkisele käele ka ei suutnud püsida.

Kui kõik magama läksid, sättis Barbara ennast oma reisikoti parimatesse riietesse ning läks linna peale- elu sisse ahmima. Ta oli üsna särav kuju, eristus kõikidest sealviibivatest inimestest oma elutahte ja eluhuvi poolest. 

Aga kuidas ta norskas? Eriti osavalt norskas Barbara pärast õlut.
Tundub, et kõrge vanus on mõjutanud ka Barbara magamiskombeid. Ta ärkas kell 4 hommikul ülesse, pani oma kauboisaapad ja -kaabu selga ning läks linna peale.
Mida tegema? Ei tea, igatahes paari tunni pärast tuli ta tagasi ja kui teised inimesed ärkasid, magas ta õndsat und. 
Teine oluline moment, mis Barbarat iseloomustab, on see, et ta kandis väga seksikaid pitsilisi stringe. Ja hoidis oma padja kõrval erinevate lillede õisi.
Ja üldse, keskealised mehed käisid tal päris tihti ukse taga.
Vot, selline vanaema siis!

Teine näide värvikast persoonist pärineb minu teisest hostelitoa kogemusest.
Filmis "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy" oli üks depressiivne-melanhoolne robot Marvin. Ma arvasin, et selliseid inimesi pole päriselus olemas!

Igatahes, see Korea tüdruk, kes on siin linnas juba 15 päeva elanud ning pole suutnud tööd leida, on nagu see Marvin. Samas oli Marvin isegi positiivsem, kui Korea tüdruk Chloe.

Chloe nõuded töö suhtes pole kõrged, võib vabalt töötada köögis nõudepesijana, on varem osalenud Bundabergis tsukiinide korjamises, elanud neli kuud Melbournes töö ja tegevuseta.
On 28aastane ja on Austraalias juba teist aastat. Ta on väga armas ja tore, aga saamatuse võrdkuju.

Ta ohkab iga asja peale sügavalt "Ohhhhhh.." ja teeb seda tihemini, kui mina õhku sisse hingan. Iga asi paneb teda ohkama: ilm, see, et tööd ei ole, see, et inglise keelt ei oska, see, et meest pole, see, et sõpru ei ole.
Chloe põhitegevuseks on ohkamine.
Ja siis ta räägib mulle õhtul, kuidas ta vaatas täna peeglisse ja nägi, kuidas üks uus korts lisandus tema igivanale näole.
Kuidas peaks ta nüüd endale poiss-sõbra saama?

Tema kõrval olen mina tõepoolest positiivse mõtlemise kuninganna.
Ta on 15 päeva Darwinis tuba üürinud ja pole tööd saanud. Kui ma küsisin, kuhu ta on proovinud, siis tal pole väga midagi öelda olnud. See tähendab, et ta pole kuskile proovinud. Ning kujutate ette...polegi tööd saanud?

Siis ma võtsin kõik oma allikad kasutusse ja hakkasin talle ette vuristama, kuhu ja mis töö tegijat otsitakse. Tundub, et üks osa minu positiivsest mõtlemisest kandus talle üle. Ta sättis ennast umbes tund aega peegli ees ja läks CV-sid välja printima ning laiali viima.

Selle sama päeva õhtul ja järgmisel päevalgi sai ta ühte Itaalia restorani nõusid pesema. Nõudepesemine oli Chloe jaoks liiga raske, pani biitsepsi valutama. Ülejärgmisel päeval sai Chloe hotellis housekeeperi koha. Ta oli õnnelik. 

 

...ja mina olin üllatunud, et temasugused alati õnnetud olevad inimesed suudavad vahel ka siiralt õnnelikud olla.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust