Otse põhisisu juurde

Palju purjus austraallasi ja üks imelik loom

Austraallased tarbivad palju alkoholi. 
Eriti reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti. 
100 austraallast on võimelised õhtu jooksul nii palju õlut ja siidrit ära jooma, et 50liitrine prügikast on lõpuks ainult pudelikorke täis. 

Kui nad purju joovad, paluvad nad mul minu emakeeles imelikke väljendeid õpetada (paljud minu töökoha külastajad arvavad, et Eestis räägitakse saksa keelt). Siis tuleb klubi juhataja ja ütleb purjusolevale kliendile uhkelt, et Eestis räägitakse täitsa oma keelt ja see ei ole saksa keel. 

Väljendite õpetamise eest olen juba nii mõnedki dollarid jootraha teeninud. Üks Austraaliasse ümberasunud austerlane arvas, et hakkab iga ostetud joogiga mulle kaks dollarit jootraha jätma, et täita minu tulevaste reiside eelarve õnnemüntidega. Õnnemüntideks nimetas ta enda raha.
Vaatame, kaua ta jaksab, 10 dollarit õnnemüntides on juba igatahes käes.

Aga muidu veel purjus austraallastest: nad muutuvad väga emotsionaalseteks, lahketeks, tahavad kõiki kallistada ja suudelda, iga pudeliga muutuvad nad jutukamateks ja tahavad sind hea teeninduse eest suure märja (viimastel päevadel on Darwinis olnud õhuniiskus väga kõrge- 75-85%) kalliga tänada. 

Ja eile selgus üks tõsiasi: klubi ei teeninda aborigeene ja nad ei ole sinna teretulnud. Isegi korralikud ja viisakad inimesed. Pidin kaks aborigeenset inimest ära saatma. Väga piinlik oli, aga mis teha. 
3000 klubiliiget ei soovi pärismaalasi selles kohas näha. 

Kui ma 23 paiku bussi peale läksin, oli kõnniteel üks armas hall karumõmmikut ja kängurut meenutav pisike loom, keda ma muidugi ei saanud katsumata jätta. Ta muidugi ei tahtnud, et ma teda katsuksin ja läks minu eest puu otsa. Ma mõtlesin, et vaata, mis armas loom, et  ma pean teda ikka katsuda saama. Ronisin seeliku ja kingadega puu otsa, aga ta oli osavamam ja suutis minu eest lõpuks ikkagi päris kõrgele ronida (tegemist oli vist nabarlek´iga, aga ei pole kindel, äkki oli mõni opossumiline).

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust