Paspaley pärlifirma kasutab pärlite tootmiseks kahte erinevat meetodit: looduslikku ja kunstlikku.
Looduslike pärlite saamiseks töötavad 3-4 kuul aastast pärlisukeldujad. Nende ülesandeks on korjata merepõhjast, umbes 10-20 meetri sügavuselt, looduslikke noori pärlikarpe.
Need karbid transporditakse hiljem pärlifarmidesse ja kasvatatkse suureks. Looduslike pärlikarpide eelis on nende vastupidavus ja nendest tulevad ilusamad pärlid, mis on ka väärtuslikumad.
Pärlisukeldujad töötavad peamiselt 80 miili rannal, mis asub Lääne-Austraalias Broomei ning Port Hedlandi vahelisel alal. See töö on üpriski ohtlik ja peaaegu igal aastal satub mõni sukelduja hai rünnaku ohvriks. Teine meetod on kunstlik pärlikarpide paljundamine. Selleks on loodud spetsiaalne inkubaator ja seal paljundatakse pärlikarpe kunstlikult. Need pärlikarbid suudavad oma 10-12 aastase eluea jooksul toota 3-4 pärlit.
Karbil kulub ühe pärli valmimiseks 2-3 aastat. Noored karbid elavad spetsiaalsetes restides, mis on kinnitatud rannikulähedases meres asuvatele poiliinidele. Pärlikarpide restid nii öelda ripuvad nööri otsas umbes 2 meetri sügavusel. Lääne-Austraalia põhjaranniku lahtedes on veetemperatuur 28-33 kraadi ja sellises soojas supis elab erakordselt palju planktonit ja hõljumit, millest pärlikarbid toituvad. Samas on soe vesi ka väga soodsaks elukeskkonnaks erinevatele parasiitidele. Seepärast on vajalik karpe puhastada iga 14 päeva järel.
Tundub lühike aeg, aga selle 2 nädalaga suudab uskumatult suur hulk erinevaid eluvorme karpide ning restide küljes arenema hakata. Igal aastal juunist augustini on harvesti aeg. Sellel ajal korjatakse valminud pärlid ning asendatakse uute pärlihakatistega. Seda tööd teevad firmas eranditult jaapanlased,sest nendel on kõige paremad meetodid ning perekondade siseselt edasi antud kogemus. Pärlite eemaldamine karpidest toimub spetsiaalsetel laevadel, kuhu on rajatud laborid. Igal tehnikul on oma kindlad pärlikarpide liinid, mille eest nad vastutavad.
Selleks, et pärl karbist kätte saada karpi vigastamata, on vaja karp ettevaatlikult avada ja spetsiaalsete, kirurgitööriistu meenutavate instrumentidega, pärl oma pesast välja libistada. Kui karp on piisavalt noor, et veel pärle toota, asendatakse pärl väikese pärlikarbi tükikesega. Karp tunneb, et temas on võõrkeha ning hakkab selle ümber kaitsekihti ehitama. Nii tekkivad pärlid ka looduslikult.
Siis on selleks võõrkehaks tavaliselt pärlikarbi huulte küljest karbi sisse sattunud tükike liivatera või korallitükk. Pärl võib saavutada kuni 3sentimeetrise läbimõõdu ja omada kõikvõimalikke erinevaid kujusid ning värve. Enamik pärle on siiski klassikaliselt valged.
Paspaley firma peakontoris asub pärl, mida nimetatakse Paspaley pärliks ja mille kohta Nick Paspaley (firma rajaja) on öelnud, et sellist teist inimkond tõenäoliselt enam kunagi ei näe. See on 2,5 cm läbimõõduga, pool pärli on valge ning pool roosa ning selle kuju on ideaalselt ümmargune. Kui teemanti või rubiini lihvitakse, et talle perfektne kuju ja läige anda, siis pärlitega seda teha ei saa. Pärl on ja jääb täpselt selliseks nagu ta merest leitakse.
Kommentaarid
Postita kommentaar