Otse põhisisu juurde

Tänane tööpäev: palju kasulikku uut

Täna oli minu esimene juhendaja-mentorita töötamise päev. Pidin alustama kella 12-st, kuid juhataja kutsus mind välja kella kümnest, sest töökaaslased olid teiste asjadega hõivatud. Lõunaks olid mu kaks töökaaslast  oma töö ära teinud(kelle tänase päeva ülesandeks oli kahe rekkatäie alkoholi külmkambrisse paigutamine) ja koos juhatajaga ära läinud.

Täna oli mu viies tööpäev Ski Clubis. Selle aja jooksul pole ma veel jõudnud teha ühtegi suurürituse broneeringut, membershipi avaldust jms. Olen selgeks saanud ostetumate alkoholiliikide hinnad, õppinud ära nende asukoha ning tegelenud muude administratiivsete küsimustega.

Enne äraminekut arvas klubi juhataja, et tänane pärastlõuna tuleb rahulik ja tõenäoliselt ei pea ma ühtegi membershipi tegema ning ei pea broneeringute vormistamise pärast muretsema.

Murphey seadused kehtivad! Sest kohe kui juhataja oli ära läinud ja need laused välja öelnud, tulid kolm klienti, kes soovisid klubiliikmeks hakata. Muidu eelmiste päevade jooksul ei tahtnud keegi liikmeks hakata, nüüd kui mina üksinda, siis tahab korraga kolm liituda.
"Eee, oodake, ma kohe ütlen, kuhu ja mis allkirja ja mis kaardi te saate," olin ma alguses veidi hämmeldunud.
Kui esimese kliendi puhul pidin jalgratast leiutama, siis teise ja kolmanda kliendi liikmeks vormistamine läks libedamalt.

Pärast seda, kui kolm inimest klubiliikmeks vormistatud ja neile kosutavad õlled-siidrid serveeritud, tulid kaks kohalikku sõjaväepealikku, kes soovisid pühapäevaks klubi territooriumi broneerida. "Ma nüüd täpselt ei tea, kuidas see protsess käib," üritasin mundris meeste ees ennast välja vabandada.
Helistasin juhatajale ning tema kaasabil vormistasime kohalikule militaarasutusele pühapäevaks broneeringu 100+ inimese jaoks. Tuleb alles pidu see pühapäev 15-st 20-ni!

Kui olin need küsimused lahendanud, tuli klubi territooriumile aborigeen, kes oli kella 14-ks täiesti purupurjus ja ei saanud ööd ega mütsi aru.
Kõige pealt küsis suitsu, siis tahtis, et ma aitaksin ta WC-sse. Suunasin ta kõrvalasuvasse administratiivmajja WC-sse ja sain mõne sekundi jooksul aru, et see oli suur viga. Oleks siis pidanud tal püksi laskma teha leti ees?
Aga tüüp jäi sinna päris kauaks ja teised klubikülastajad arvasid, et peaksin ta sealt välja toimetama.

Mereäärsest põõsast tulid veel kaks purupurjus aborigeenimeest, kes ronisid üle klubiaia ning suundusid majja kadunud sõpra otsima. Nii ma üritasin neid kolme purupurjus meest taltsutada. Aga tundus, et minu jutt sellest, et nad peaksid otsemaid klubi territooriumilt lahkuma, ei kõigutanud neid üldse. Lõpuks, kui nad olid mind päris vihaseks ajanud, tuli üks suurem ja tugevam klubikülastaja  ja viskas allumatud mehed välja.

Üks väljavisatavatest oli aga nii järjekindel, et ronis tagasi üle aia ning hakkas klubis viibitatelt inimestelt takso tellimist paluma. Palusin tal teisi mitte tülitada ning lahkuda, mille peale ütles ta mulle palju koledaid sõnu. Taaskord pidi külastaja mind väljaviskamisel abistama.

Edasine tööpäev läks eriliste vahejuhtumiteta, aga tänase päeva kohta võiks öelda: hea kool! Kurjust ja konkreetsust peab veel treenima!

PS! Mõnel päeval katsun töökohast pilte ka teha ning teiega jagada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust