Otse põhisisu juurde

Ebameeldiv kogemus kohaliku pressiga: ..need fantaseerivad ajakirjanikud

Mind huvitab üks küsimus. Kui kõik maailma ajakirjanikud on nii haritud ja pädevad oma teemades, millega nad igapäevaleiba teenivad, siis miks nad üldse igasuguseid muid väljaspool toimetuses asuvaid allikaid kaasavad? Ise arvavad ja teavad, ise kirjutavad. Milleks siis üldse kellegi arvamust küsida?
Kui ajakirjanik kontakteerub allika(te)ga, siis tavaliselt on tal lugu peas välja mõeldud. Ja ta teab väga täpselt, kuhu ja missuguse fookuse ta asetab. Sõltumata, mida need samad allikad talle räägivad.

Ühel päeval tulid töö juurde kohaliku ajalehe esindajad, kes küsisid, kas ma olen seesama Eesti tüdruk, kellest on nad linna peal kuulnud. Mõtlesin korra ja ütlesin, et ma ei tea, kellest olete kuulnud, aga ma olen Eestist küll.

Oo, väga hea, tule siis palmi alla. Me teeme sinust mõned pildid artikli jaoks.
Ütlesin, et ma ei ole pildistamisest huvitatud, sest olin parasjagu laost õllesid-siidreid vedanud ning olin jää järele minemas ja üldse, miks keegi peaks mind pildistama. Meil on siin teisi töötajaid ka, vabandasin mina. 
Nad on kõik mehed. Tule ikka, meil on tüdrukut palmi all vaja.

Meelitasid ja meelitasid, aga ma ei andnud järgi. Siis tuli minu boss, kes andis käsu. Oi-oi, see on nii tore, kui ajakirjandus sinust huvi tunneb, küll ma olen rõõmus, et ma su tööle võtsin!Sa mõjud meie äritegevusele hästi, väitis ta.
Pildile!Ma teen ise sinu tööd.

No, ma ei taha. Tule, tule. Pane palun veel need päikeseprillid, see tobe müts pähe ja tee õnnelik nägu ka. Meil ei ole mossitavat modelli vaja. Homme oled ajalehes.
Ma ei taha võltsnaeratada. Üldse pole lõbus. Ja ma ei taha ajalehes olla. ...lõpuks siiski läksin palmi alla. Üritasin teeselda sügavat vaadet merele. Päikese ja palmi all. See krdi müts ja need prillid. Ah, nõme olukord. Ja mõned kümned kliendid kõike seda pealt vaatamas.

Istu palun baarileti peale, palun tõsta käed ülesse, toetu laua peale, seisa tooli peale, kummardu aia kõrvale.
Mis teema juurde te pilti üldse vajate?
Ah tead, ei midagi erilist, väike mustvalge pilt kohaliku ilma illustreerimiseks.
Pärast pooletunnist pildistamist oli vastaspool piltidega rahul ja märkis, et saan kõik need sajad pildid endale.
Pärast fotosessiooni küsisid ajakirjanik ja fotograaf jääkülma vett. Sest nii "mõnusalt palav" oli. Küsisid minu vanust, nime ja kaua ma siinkandis olnud olen. Kirjutasin kõikide küsimuste vastused ajakirjaniku märkmikusse.

Järgmisel päeval ilmus selline lugu, kus mina olin üks allikas ja ülirõõmus, et NT-s jälle päike pilve tagant välja tuli. Ja et Eestis on ikka nii külm ja et mulle ikka meeldib kuum rohkem. Teie seal, külmal maal värisete, mul on "mõnus kuum". 
Täitsa haiged.

Päris huvitav oli tõdeda, et olin Austraalias juba aasta aega olnud-elanud ja rääkisin ajakirjanikele igasuguseid muid asju, mida ma ilmast arvan. Haige fantaasia, rsk!

Kui nad oleksid küsinud, siis oleksin vastanud, et siinne päike on liiga karm ja kõikidel on parem, kui see on pilve taga peidus. Aga ju nad läksid selle peale välja, et välismaalane ja ajutine nähtus siin riigis ja talle võib igasuguseid sõnu suhu panna.

PS!Osutus väike ilma illustratsioon 2. või 3. lehekülje poole lehe suuruseks värviliseks pildiks.
Usu/usalda neid siis veel.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...