Otse põhisisu juurde

Ebameeldiv kogemus kohaliku pressiga: ..need fantaseerivad ajakirjanikud

Mind huvitab üks küsimus. Kui kõik maailma ajakirjanikud on nii haritud ja pädevad oma teemades, millega nad igapäevaleiba teenivad, siis miks nad üldse igasuguseid muid väljaspool toimetuses asuvaid allikaid kaasavad? Ise arvavad ja teavad, ise kirjutavad. Milleks siis üldse kellegi arvamust küsida?
Kui ajakirjanik kontakteerub allika(te)ga, siis tavaliselt on tal lugu peas välja mõeldud. Ja ta teab väga täpselt, kuhu ja missuguse fookuse ta asetab. Sõltumata, mida need samad allikad talle räägivad.

Ühel päeval tulid töö juurde kohaliku ajalehe esindajad, kes küsisid, kas ma olen seesama Eesti tüdruk, kellest on nad linna peal kuulnud. Mõtlesin korra ja ütlesin, et ma ei tea, kellest olete kuulnud, aga ma olen Eestist küll.

Oo, väga hea, tule siis palmi alla. Me teeme sinust mõned pildid artikli jaoks.
Ütlesin, et ma ei ole pildistamisest huvitatud, sest olin parasjagu laost õllesid-siidreid vedanud ning olin jää järele minemas ja üldse, miks keegi peaks mind pildistama. Meil on siin teisi töötajaid ka, vabandasin mina. 
Nad on kõik mehed. Tule ikka, meil on tüdrukut palmi all vaja.

Meelitasid ja meelitasid, aga ma ei andnud järgi. Siis tuli minu boss, kes andis käsu. Oi-oi, see on nii tore, kui ajakirjandus sinust huvi tunneb, küll ma olen rõõmus, et ma su tööle võtsin!Sa mõjud meie äritegevusele hästi, väitis ta.
Pildile!Ma teen ise sinu tööd.

No, ma ei taha. Tule, tule. Pane palun veel need päikeseprillid, see tobe müts pähe ja tee õnnelik nägu ka. Meil ei ole mossitavat modelli vaja. Homme oled ajalehes.
Ma ei taha võltsnaeratada. Üldse pole lõbus. Ja ma ei taha ajalehes olla. ...lõpuks siiski läksin palmi alla. Üritasin teeselda sügavat vaadet merele. Päikese ja palmi all. See krdi müts ja need prillid. Ah, nõme olukord. Ja mõned kümned kliendid kõike seda pealt vaatamas.

Istu palun baarileti peale, palun tõsta käed ülesse, toetu laua peale, seisa tooli peale, kummardu aia kõrvale.
Mis teema juurde te pilti üldse vajate?
Ah tead, ei midagi erilist, väike mustvalge pilt kohaliku ilma illustreerimiseks.
Pärast pooletunnist pildistamist oli vastaspool piltidega rahul ja märkis, et saan kõik need sajad pildid endale.
Pärast fotosessiooni küsisid ajakirjanik ja fotograaf jääkülma vett. Sest nii "mõnusalt palav" oli. Küsisid minu vanust, nime ja kaua ma siinkandis olnud olen. Kirjutasin kõikide küsimuste vastused ajakirjaniku märkmikusse.

Järgmisel päeval ilmus selline lugu, kus mina olin üks allikas ja ülirõõmus, et NT-s jälle päike pilve tagant välja tuli. Ja et Eestis on ikka nii külm ja et mulle ikka meeldib kuum rohkem. Teie seal, külmal maal värisete, mul on "mõnus kuum". 
Täitsa haiged.

Päris huvitav oli tõdeda, et olin Austraalias juba aasta aega olnud-elanud ja rääkisin ajakirjanikele igasuguseid muid asju, mida ma ilmast arvan. Haige fantaasia, rsk!

Kui nad oleksid küsinud, siis oleksin vastanud, et siinne päike on liiga karm ja kõikidel on parem, kui see on pilve taga peidus. Aga ju nad läksid selle peale välja, et välismaalane ja ajutine nähtus siin riigis ja talle võib igasuguseid sõnu suhu panna.

PS!Osutus väike ilma illustratsioon 2. või 3. lehekülje poole lehe suuruseks värviliseks pildiks.
Usu/usalda neid siis veel.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust