Otse põhisisu juurde

Kirju neljapäev mojito ja sulatatud juustu seltskonnas

Vahepealne karskuselu ja tihe töögraafik on mõjunud mu füüsisele laastavalt. Ma ei kanna enam üldse.
Võrreldes näiteks minu elu Gruusia perioodiga.
Tegelikult ei poolda ma üldse alkoholi tarvitamist ülemeelike emotsioonide tundmiseks. Emotsioone peab abivahenditeta tundma!
Aga mõnikord juhtub.
Harva juhtub.
Ja selle tekstiga ei taha ma kuidagi alkoholi tarvitamist propageerida, pigem vastupidi, tahaksin juhtida tähelepanu sellele, mida alkohol inimestega teeb.

Kuna eile oli selline tore neljapäev, siis otsustasime seda ka tähistada. Tahtsime minna Islandi masendava talvemuusika kontserdile, aga läksime hoopiski Andrese töökaaslastega ühte Darwini baari (kus on täpselt sama playlist nagu minu töö juureski. Arghhh!).
Mina kohtusin seal mojito ja Andres paari külma õllega.
Mu janu oli tema omast suurem ja juba pärast 3. mojitot ja 3.Coronat teatasin baarmenile: "I´m very intoxicated. Please give me water."  
Kui mina juba intoxicated olin, jõudis Andres alles 2.õllega alustada.
Ma arvan, et selles olukorras mängis olulist rolli mu alateadvus, mis hakkas streikima:"Iga jumala päev avad sa inimestele pudeleid, luba endale ka mõnikord midagi."

Austraalias peab teenindaja kliendi seisundi üle otsustama. Kuna mina olen iseseisev naisterahvas, siis suutsin oma seisundi ise ära tuvastada ja õigel ajal vett paluda.

Kõik on mõnikord purjus. Isegi president Ilves ja Rooma paavst, jajah. 
Kõik inimesed on seda tundnud, kuidas alkohol paneb vere keema. 
Kui varasematel aegadel olen sõpradele ja sõbrannadele helistanud, siis otsustasin, et helistan oma geenidoonoritele. Vanematele. 

Ema arvas, et ma olen imeliku aktsendiga vene keelt rääkima hakanud. Hääldan a-sid o-deks. Talle pakkus kõik nalja. Hihihi, naeris ema oma purjus tütre üle.
Isa leidis, et tegemist on suurema alkoholikogusega, kui ma väidan olevat.
Minu animaalsete hõigete ja häälitsuste vahepeal rääkis isa, et ta sõidab Tartusse ja et tema jaoks on see suur sündmus.

Ema sosistas, sest ta oli avalikus kohas- raamatukogus. Küsis lõpuks nagu ikka kuna tõsisteks pereinimesteks hakkame. Jäin vastuse võlgu. Aga lubasin, et varsti paneme kuupäeva paika. Kohe-kohe pärast Kanadat, Austraaliat, Uus-Meremaad, Filipiine, Malaisiat, Indoneesiat, USA-t, Brasiiliat ja Argentiinat peaksime "asjad selgemaks saama".

Isa rääkis vastupidiselt - valjul häälel, sest ta oli metsas ja palus ikka kõikidest maailma ilusatest kohtadest pärispilte saata!

Andres hõikas meie jutu vahele, et ta tahaks koos isaga siga lasta. On ikka loom noh.

Koju jõudes tegi Andres kuus võileiba. Sulatatud juustu, singi, tomati ja kurgiga. Tema sõnul olin mina nendest kolm-neli ära söönud. Mille peale ta ütleski: "Muss, miks sa kõik ära sööd, sa pole ju rase."
Ma ei tea, miks ma kõik võileivad ära sõin. Äkki Freud teadis, aga teda ka enam pole.

Kuna elame ühes toas, kus on külmkapp ja kööginurk, siis otsustasime eile, et igas korralikus kodus peab olema vähemalt üks külmkapimagnet. Tegime külmkapimagneti olemasolevatest vahenditest- sulatatud juustutükk püsis külmkapi peal päris kaua. Siiski-siiski, juustutükk sobib paremini võileiva kui külmkapi peale. Nende samade võileibade peale, mis ma kõik ära sõin.

Järgmises peatükis kirjutan sellest, kuidas me pärast pidust neljapäeva housekeepingut tegime. Ja üldse, Andresega ühes tiimis koristustöö tegemine on paras väljakutse. See paneb ikka suhte korralikult proovile. Koos töötamine paneb suhte proovile isegi paremini, kui koos ümbermaailmareisile minemine.

Neile kes veel ei tea: saame kööktoas tasuta elada, kui teeme argipäeva hommikuti 1-2 tundi tööd. Sellega säästame nädalas 350 dollarit.

Kommentaarid

  1. Hea tekst. Jutt jooksis soravalt. Ega sa seda kirjutades endam joogine ei olnud? :D
    Ojaa, koristamine on meesterahvastega koos äärmine piin. :) Eriti kui ise oled põhjalikum ja sulle tundub, et see koht, mille see meesterahvas enda arvates just äsja ära koristas, vajaks veel põhjalikku 'ülekäimist'. Ja kui seda teha, siis võib muidugi see meesterahvas solvuda, et kas tema tehtu ei kõlbagi. Ühelt poolt tahad teda julgustada ja hinnata seda, et ta kordki koristamises kaasa lööb, teisalt oled jälle huvitatud sellest, et tuba ka lõpuks korralikult puhtaks saaks. Kõva häälega näägutada ei tahaks, et vaata, kui s***sti sa koristad. Siis tulebki vaikselt hiilides, kui meesterahvas ei näe, tema koristatud kohad kiiresti veel üle käia, aga samas teha talle pai ja kiita, et ta on päris tubli, et koristada aitas. :D

    VastaKustuta
  2. Ei-ei, teksti kirjutades olin juba täiesti kaine!
    Vahepeal lihtsalt tuleb see kuidagi soravalt, teinekord jällegi on raskusi sõnade seadmisel.
    Inspiratsiooni on vaja ja kõige paremini inspireerivad mind tugevad emotsioonid.

    Kirjeldades meestega koristamist selles kommentaaris panid sa täpselt kümnesse. Nende samade asjade peale olen ka mina mõtisklenud, kuidas saada maksimaalselt hea tulemus, samal ajal mehe oskusi ja tehtut mitte solvata, teda siiski koristamisel motiveerida jne. Tõeline kunst on see ikka, aga me oleme vaikselt-vaikselt teineteisega kohastuma hakanud.
    Aga ta on vahel ikka nii kohmakas ja teeb palju kiplasele omaseid lükkeid :D

    Eriti kui meil kogu see töö käib ju aja peale ja siis mingi vend jookseb trepist üles alla ja ei suuda õigeid asju esimesest, teisest ja kolmandast korrast tuua.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust