Kirju neljapäev mojito ja sulatatud juustu seltskonnas

Vahepealne karskuselu ja tihe töögraafik on mõjunud mu füüsisele laastavalt. Ma ei kanna enam üldse.
Võrreldes näiteks minu elu Gruusia perioodiga.
Tegelikult ei poolda ma üldse alkoholi tarvitamist ülemeelike emotsioonide tundmiseks. Emotsioone peab abivahenditeta tundma!
Aga mõnikord juhtub.
Harva juhtub.
Ja selle tekstiga ei taha ma kuidagi alkoholi tarvitamist propageerida, pigem vastupidi, tahaksin juhtida tähelepanu sellele, mida alkohol inimestega teeb.

Kuna eile oli selline tore neljapäev, siis otsustasime seda ka tähistada. Tahtsime minna Islandi masendava talvemuusika kontserdile, aga läksime hoopiski Andrese töökaaslastega ühte Darwini baari (kus on täpselt sama playlist nagu minu töö juureski. Arghhh!).
Mina kohtusin seal mojito ja Andres paari külma õllega.

Mu janu oli tema omast suurem ja juba pärast 3. mojitot ja 3.Coronat teatasin baarmenile: "I´m very intoxicated. Please give me water."  

Kui mina juba intoxicated olin, jõudis Andres alles 2.õllega alustada.

Ma arvan, et selles olukorras mängis olulist rolli mu alateadvus, mis hakkas streikima:"Iga jumala päev avad sa inimestele pudeleid, luba endale ka mõnikord midagi."

Austraalias peab teenindaja kliendi seisundi üle otsustama. Kuna mina olen iseseisev naisterahvas, siis suutsin oma seisundi ise ära tuvastada ja õigel ajal vett paluda.

Kõik on mõnikord purjus. Isegi president Ilves ja Rooma paavst, jajah. 

Kõik inimesed on seda tundnud, kuidas alkohol paneb vere keema. 

Kui varasematel aegadel olen sõpradele ja sõbrannadele helistanud, siis otsustasin, et helistan oma geenidoonoritele. Vanematele. 

Ema arvas, et ma olen imeliku aktsendiga vene keelt rääkima hakanud. Hääldan a-sid o-deks. Talle pakkus kõik nalja. Hihihi, naeris ema oma purjus tütre üle.
Isa leidis, et tegemist on suurema alkoholikogusega, kui ma väidan olevat.

Minu animaalsete hõigete ja häälitsuste vahepeal rääkis isa, et ta sõidab Tartusse ja et tema jaoks on see suur sündmus.

Ema sosistas, sest ta oli avalikus kohas- raamatukogus. Küsis lõpuks nagu ikka kuna tõsisteks pereinimesteks hakkame. Jäin vastuse võlgu. Aga lubasin, et varsti paneme kuupäeva paika. Kohe-kohe pärast Kanadat, Austraaliat, Uus-Meremaad, Filipiine, Malaisiat, Indoneesiat, USA-t, Brasiiliat ja Argentiinat peaksime "asjad selgemaks saama".

Isa rääkis vastupidiselt - valjul häälel, sest ta oli metsas ja palus ikka kõikidest maailma ilusatest kohtadest pärispilte saata!

Andres hõikas meie jutu vahele, et ta tahaks koos isaga siga lasta. On ikka loom noh.

Koju jõudes tegi Andres kuus võileiba. Sulatatud juustu, singi, tomati ja kurgiga. Tema sõnul olin mina nendest kolm-neli ära söönud. Mille peale ta ütleski: "Muss, miks sa kõik ära sööd, sa pole ju rase."
Ma ei tea, miks ma kõik võileivad ära sõin. Äkki Freud teadis, aga teda ka enam pole.

Kuna elame ühes toas, kus on külmkapp ja kööginurk, siis otsustasime eile, et igas korralikus kodus peab olema vähemalt üks külmkapimagnet. Tegime külmkapimagneti olemasolevatest vahenditest- sulatatud juustutükk püsis külmkapi peal päris kaua. Siiski-siiski, juustutükk sobib paremini võileiva kui külmkapi peale. Nende samade võileibade peale, mis ma kõik ära sõin.

Järgmises peatükis kirjutan sellest, kuidas me pärast pidust neljapäeva housekeepingut tegime. Ja üldse, Andresega ühes tiimis koristustöö tegemine on paras väljakutse. See paneb ikka suhte korralikult proovile. Koos töötamine paneb suhte proovile isegi paremini, kui koos ümbermaailmareisile minemine.

Neile kes veel ei tea: saame kööktoas tasuta elada, kui teeme argipäeva hommikuti 1-2 tundi tööd. Sellega säästame nädalas 350 dollarit.