Otse põhisisu juurde

Meeste rahuldamatus on maailma suurim probleem

Meeste seksuaalne rahuldamatus on maailma üks suurimatest probleemidest. Isegi suurem, kui globaalne soojenemine, plastprügi ja heitgaasid.
Oluliselt suurem.

Kuna Darwini ühe majutusasutuse juhataja lubas mulle sellest nädalast hommikuteks majutusasutuses lisatööd, siis käisin eile enne põhitööd ennast meelde tuletamas ja küsimas, kus ja mis ja mida.
Selle koha juhataja on umbes 50-ndates aastates paksem vanamees. Parimaid aegu juba näinud.

Olin just teel oma põhitööle, kui ta helistas ja küsis, mis tööd sooviksin teha. Ütlesin, et ma ei ole tööde osas pirtsakas ja kui kõik tahavad administratsiooni tööd teha, siis ma võin vabalt ka koristada.

Tunnid möödusid, tööl oli eile hullumaja. Kõik ostsid Coronat ja kui nad olid kogu meie lao Corona ära ostnud, hakkasid nad teisi õllesid kokku ostma. Ma ei saanud isegi hetkeks aega maha võtta ja endale kraanist vett kurku kallata.
Olime kolmekesi nagu oravad rattas, kutsusime abiväge, sest alkoholivarud hakkasid otsa saama.
Mingi hetk, kui tööpäeva algusest oli möödunud umbes 9 tundi, sain korraks hinge tõmmata, vett juua ja vaatasin oma telefonist kella. Seal oli aga mitmeid sõnumeid ja vastamata kõnesid.

Kõigepealt oli majutusasutuse juhataja mulle helistanud. Umbes 3-4 korda, päeval.
Siis saatis sõnumi, kus kutsus mind õhtul pärast tööd ühele joogile.
Teine sõnum oli saadetud kuskil poole tunni pärast esimest ja selles kutsus ta mind täna õhtul kasiinosse kaaslaseks.
Kolmas sõnum oli juba oma olemuselt närvilisem ja konkreetsem. Tüüp oli mõelnud ja otsustanud, et minu tööülesandeks saab tema seksuaalne rahuldamine. Nüüd ja kohe!
Neljandas oli ta mind juba pikalt saatnud. Viidates sellele, et olen imelik, ise tahan tööd ja ei võta kõnesid vastu, ei vasta sõnumitele. Et peaksin endale teises kohas tööd otsima.

Pärast nende sõnumite lugemist suutsin mõned minutid nuttu tagasi hoida. Mõtlesin, et ei hakka kedagi nendesse asjadesse segama. Ja nutan kodus, patja.
Üritasin naeratada ja lõbusatele inimestele pudeleid avada, aga siis tõusis kurku klomp..Mingi aeg hakkasin tööpostil lahinal nutma. Ja ei suutnud nuttu kinni pidada enne, kui olin pea tund aega platsi kõige pimedamas nurgas töinanud.
Töökaaslased kuulutasid väga eriolukorra: kliente oli palju, alko oli otsas ja pealegi töinas nurgas ka üks töötajatest.

.....istusime seal suure puu all töökaaslasega. Letitagune oli puupüsti kliente täis.
Ta kuulas mind, luges sõnumeid ja andis nõu. Et selle asja võiks selle tüübi vastutusele võtta. Kallistas tugevalt. Määrisin oma voolava ripsmetušiga tema kollase särgi.

Mingi aeg läks tema letti, mina leidsin hingerahu Siberi husky silitamises. Silitasin tal karvad sirgeks. Hiilisin mööda pimedaid nurkasid, silmad tumepunased.

Koju jõudes saatsin talle vastusõnumi, et ta võiks enda töö endale jätta ning võiks ennast ise panna, haige värdmees.
Täna otsustas ta mulle sellele vastata: Huh? Millest sa räägid? Mis see tähendab? Kas sa oled Nadia Saksamaalt, kes saab ainult kolm päeva nädalas töötada? Miks selline sõnum?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...